Tõnis ­Saarts: ajalugu, Venemaa ja endised kommunistid… Kaua veel? Postimees (4)
Kuumad uudised 18 Dec 2010  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Tõnis Saarts, Tallinna Ülikooli poliitikateaduste õppejõud

Eesti poliitikas ei ole määrav mitte vastandumine rikaste ja vaeste vahel ehk sotsiaalmajanduslik lõhe või klassilõhe nagu Lääne-Euroopas ja Põhjamaades, vaid peamiseks konfliktiteljeks on rahvusküsimus ja ajalootõlgendamine, kirjutab politoloog Tõnis ­Saarts. Seesugused rahvus- ja ajaloopõhised vastandused on aga oma olemuselt väga idaeuroopalikud ning näitavad meie riigi- ja rahvus­identiteedi jätkuvat haprust.

Mõnikord tundub mulle, et mentaalses mõttes on Eesti sisepoliitiline areng kinni jäänud 1990. aastate algusesse. Kuigi Eesti on iseseisev juba paarkümmend aastat, tegeleme valimistest valimistesse ikka ühtede ja samade teemadega: jälle tõstatub Vene küsimus, taas löövad emotsioonid lõkkele ajaloo või endiste kommunistide ümber, uuesti muutub keskseks ühe karismaatilise opositsioonipoliitiku personaalküsimus…

Ma ei mäleta Eestis peaaegu ühtegi valimiskampaaniat, kus peamine võitlus oleks käinud mõne sisulise majandus- või sotsiaalpoliitilise küsimuse ümber. Miks? Miks on ajaloo tõlgendamine ja rahvuslõhe Eesti poliitikas keskne, mitte aga sotsiaalmajanduslik konflikt, nagu Põhjamaades ja Lääne Euroopas? Ja kui kaua see veel kestab?

Inimeste valimiskäitumist mõjutavad väga erinevad tegurid: valimiskampaania, meedia, suhe valimistel kerkivatesse teemasse, lähedaste arvamus, hinnangud üldisele olukorrale riigis jne. Kuid samas ei saa kõrvale jätta ka laiemat ühiskondlikku konteksti ja identiteetide sfääri.

Erinevatel ühiskonnagruppidel on erinevad huvid, teistest eristuv enesemääratlus ja lahknevad väärtused. Näiteks ei tasugi oodata, et põllumehed ja pealinlased leiaksid poliitikaküsimustes täiesti ühise keele. Sama kehtib ka vaeste ja rikaste, eestlaste ja venelaste puhul, näiteid võiks tuua veelgi.

Poliitikateadustes nimetatakse seesuguseid ühiskondlikul tasandil ilmnevaid lahknevusi sotsiaalseteks lõhedeks. Sotsiaal­sed lõhed mõjutavad erinevate ühiskonnagruppide poliitilisi eelistusi ja valimiskäitumist.

Klassikalise poliitikateaduste teooria järgi on Lääne-Euroopas olnud neli peamist parteikonkurentsi määravat lõhet: 1) maa-linna lõhe, 2) regionaalsed ja etnilised lõhed (nimetatud vahel ka keskuse-perifeeria lõheks), 3) kiriku-riigi lõhe (küsimus religiooni rollist poliitikas), 4) klassilõhe ehk sotsiaal-majanduslik lõhe.

Ilmselt pole lugejale üllatus, et klassilõhe on vähemalt Lääne-Euroopas olnud neist neljast kõige olulisem. Kuigi traditsiooniline muster, et töölised hääletavad sotside poolt ja keskklass toetab paremerakondi, on läänes viimastel aastakümnetel tublisti hägustunud, ei kahtle poliitikateadlased siiani klassilõhe keskses positsioonis läänemaailma parteipoliitika mõistmisel.

Kuidas on aga lood Eestis? Kas võime öelda, et sotsiaal-majanduslik lõhe on Eesti poliitikas kesksel kohal? Kas valimiseelne avalik debatt keskendub Eestis peamiselt ümberjagamise küsimustele ning valimiseelistusi juhib ennekõike inimeste varanduslik toimetulek?

Minu vastus oleks pigem eitav. Eesti kontekstis on raske ette kujutada, et inimesi tõsiselt erutavaks valimiskampaania võtmeküsimuseks võiks kujuneda näiteks tööturupoliitika või isegi tervishoiureform, nagu see on olnud mitmes Lääne-Euroopa riigis.

Eestis on välja kujunemas küll trend, et vaesemad elanikkonnarühmad eelistavad pigem vasakerakondi ja jõukamad paremerakondi, kuid see seos pole üleliia tugev. Pigem viitavad sotsioloogilised küsitlused sellele, et näiteks töötud eelistaksid liberaal­set Reformierakonda ning ka noorte hulgas laialt levinud parempoolseid hoiakuid ei saa kuidagi seostada nende reaalse sotsiaal-majandusliku toimetulekuga.

Midagi üsna sarnast näeme ka teistes postkommunistlikes ühiskondades, kus klassilõhe asemel suunavad parteikonkurentsi sümboolsed ja väärtuselised konfliktid, mis tulenevad ajaloo tõlgendamisest ja on tihti toidetud ka etnilistest vastuoludest. Vaadakem näiteks Poola, Ungari või Läti poliitikat – keskseks konfliktiküsimuseks on sealgi pigem ajaloo mõistmine (endiste kommunistide probleem) ja rahvusküsimused (näiteks Lätis).

Sümboolsed, ajaloole ja rahvusküsimustele mängivad vastandused on oma olemuselt väga idaeuroopalikud ja loomulikult kinni ka konkreetse piirkonna eripärases ajaloos, näidates muu hulgas seda, et riigi ja rahvuse ülesehitamise protsess pole selles Euroopa osas veel lõpule jõudnud.

Teisisõnu, põhjus, miks ikka ja jälle õnnestub ka Eestis poliitikutel edukalt välja käia «Vene kaart» ja paljud teemad ümber häälestada mälu- ja julgeolekupoliitika võtmesse, peitub selles, et me pole oma identiteedis ja riigis veel piisavalt kindlad.

Iseseisva Eesti riigi olemasolu pole meile saanud veel enesestmõistetavaks. Küsimus, kes on eestlane ja kes mitte, pole veel lõpuni selgeks vaieldud. Ajaloo- ja rahvuslõhe domineerimine näitab, et Eesti riiklus ja rahvusidentiteet pole veel saanud täisealiseks – oleme alles kasvueas ja peame ikka taas endalt küsima: kes me oleme, kust tuleme ja kas me jääme.

Eesti puhul on eripärane veel asjaolu, et meil on ajaloo-rahvuslõhe suudetud ka personifitseerida ja seda ennekõike Edgar Savisaare isikus. Savisaare mütoloogiline kuju sümboliseerib paljude jaoks seda, mida uus taassündinud Eesti ei tohiks olla: venemeelne, nõukanostalgiline, korruptiivne, autoritaarne jne.

Teise leeri jaoks aga kehastab Savisaar hoopis risti vastupidist: protesti pidevalt ajaloole rõhuva retoorika ning rahvus- ja majanduspoliitilise ebaõigluse vastu. Seesugune personaalia tasandile viidud vastandumine muudabki selle sümboolse ajaloo-rahvuslõhe valijate jaoks eriti mobiliseerivaks.

Siiski, selle aastakümne alguses tundus, et ajaloo- ja rahvuslõhe hakkab oma jõudu kaotama ja sotsiaalmajanduslik konflikt Eesti poliitikas järjest kaalukamat rolli omandama. Näiteks 2003. aasta valimiste üheks peateemaks oli kujunemas maksupoliitika, mis ongi sügavalt sotsiaal-majanduslik problemaatika.

Venemaa-hirmu ja nn endiste kommarite teema hakkas ühiskondlikku kõlapinda kaotama. Selle ilmselgeks väljenduseks olid toonase Isamaaliidu kiduv toetus ning fakt, et uue populistliku parteina areenile ilmunud Res Publica ei üritanud rahvus- ja ajalookonfliktidest kunagi teha oma peamist lahinguratsut.

Ometi on alates 2007. aastast rahvus- ja ajaloopõhistesse meie-nemad-vastandustesse klammerdumine teinud taas läbi jõulise tagasituleku. Viimaste aastate mitmeid poliitilisi arenguid annabki seletada varem pigem sotsiaal-majanduslikule lõhele orienteerunud Reformierakonna suunanihkega, kus strateegilistel kaalutlustel otsustati liikuda rahvus-konservatiivsesse nišši ning sellega lükati ajaloo- ja rahvuslõhe taas Eesti poliitika tsentrisse.

Lugeja võib mulle nüüd vastu vaielda ja öelda, et Reformierakond ei propageeri ju rahvuslikku vastandumist ega tõstata eriti varmalt ajalooteemasid. See on tõsi. Kuid minu hinnangul on siiski erakondadevahelised põhilised konfliktijooned ja ühiskondlik diskursus viimasel kolmel aastal oluliselt muutunud.

Pronksöö andis võimaluse konstrueerida vastanduse «eestimeelsete» ja «eestivastaste» jõudude vahel, kusjuures viimaste hulka hakati automaatselt lugema kõiki, kes valitsuse tegevusse toona kriitiliselt suhtusid.

Kõige olulisem oli siinkohal just Keskerakonna kuvandi muutus. Kui varem seostati Keskerakonda pigem «vaeste ja õnnetute» kaitsmisega, see tähendab, et vastandumise keskmeks oli sotsiaal-majanduslike lõhede dimensioon, ja «venemeelsuse» temaatika oli teisejärgulise tähendusega, siis praegu on pilt hoopis vastupidine – Edgar Savisaare juhitud parteist räägitakse nüüd peamiselt rahvusliku julgeolekudiskursuse võtmes.

Kokkuvõtlikult öeldes: kahe rivaalitseva suurerakonna (Keskerakonna ja Reformierakonna) vastandumisstrateegiad on nihkunud sotsiaal-majanduslikult dimensioonilt rahvuslik-ajaloolise sümboolse vastandumise sfääri, kusjuures kumbki pool seda ametlikult ei tunnista ega afišeeri, kuid püüab oma huvides ometi maksimaalselt ära kasutada.

Kõnekaid sümptomeid ajaloo- ja rahvuslõhe jõulise taastuleku kohta on veelgi. Pole sugugi juhus, et Eesti poliitilisse leksikasse on viimastel aastatel juurdunud termin «valged jõud», mis ei tähista mitte niivõrd majanduspoliitiliselt parempoolselt mõtlevaid erakondi, kuivõrd jõude, kes olid taasiseseisvumisel «õigel poolel» ja kes mõtlevad ajaloost ja eestlusest «õigel viisil».

Ka mitmed sotsioloogid ja intellektuaalid on täheldanud ühiskonnas maad võtvat mentaliteeti, et on olemas mingi õige «eestimeelne» mõtlemine ja kõiki teemasid käsitletakse otsekui rahvusliku julgeolekupoliitika võtmes (Marek Tamm, Eesti Ekspress, 30.04; Mikko Lagerspetz, EPL Möte, 20.04).

Kirjeldatud arengud ei mõju just julgustavalt, kui mõtleme eelseisvale valimiskampaaniale. Erakonnad võivad küll kuulutada, et ootavad sisulist debatti majandus- ja sotsiaalküsimuste üle, kuid reaalsuses kaldub kampaania tegelik raskuskese suure tõenäosusega taas «valgete» ja «mustade» või «eestimeelsete» ja «eestivastaste» jõudude sümboolse vastandamise konstrueerimisele.

Sellise stsenaariumi realiseerumise kasuks räägib ka asjaolu, et praegu ei tunneta erakonnad veel piisavalt tugevat ühiskondlikku survet rääkida «asjast» ehk kõneleda tõsiselt Eesti tulevikust ning uutest majandus- ja sotsiaalpoliitilistest väljakutsetest. See võimaldabki parteidel mugavalt oma kampaaniat tavapärasesse järeleproovitud voolusängi juhtida.

Kui kauaks jääb ajaloo- ja rahvuslõhe Eesti poliitikas domineerivale positsioonile? Seda on raske ennustada, kuid ilmselt hakkab seda konflikti mobiliseeriv potentsiaal pikkamööda vähenema põlvkondade vahetusega nii poliitilises eliidis kui ka valijaskonnas.

Paljuski sõltuvad arengud ka Venemaast – naaberriigi agressiivsuse kasv loob ikka ja jälle soodsa võimaluse Eesti poliitikutele, kes just rahvuse ja ajaloovastanduste pealt soovivad plusspunkte koguda.

Meil tuleb lihtsalt loota, et Eesti saab täiskasvanuks kiiremas tempos. Vaid siis, kui oleme oma identiteedis, riikluses ja selle püsimises kindlad, suudame ehk vaadata mineviku asemel rohkem ka tulevikku ning arutleda pigem reaalsete, mitte imaginaarsete probleemide üle. Siis ehk tekib lootus saada Põhjamaade sarnaseks, mitte jäädagi igavesti Ida-Euroopaks.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus