Tiit Kikeni mälestuseks
In Memoriam 11 May 2012  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Lemmikkitarristi lahkumine

 - pics/2012/05/36295_001_t.jpg


Tekst: Inna Feldbach
Foto: Heiti Kruusmaa

Teadsin, et viimases lõpus Tiit tahtis, tahtis väga elada. Kuigi trumm oli läinud, hoidis ta pulki veel tugevalt peos. (Nii ütles ta ammune sõber Tiit Paulus.) Kuulasin mõlemat Tiitu omal ajal raadios, ju oli nii üks kui teine seal üht-teist salvestanud. Kiken saatis ka laulja Marje Aaret. Kui ma talle seda meenutasin, ütles ta, et see oli ju 18. sajandil. Huumor. Nii võis ju olla, aga ta enda pillimäng oli ajatult, igavikuliselt kaunis.

Lindistasin talle ta eluõhtul hulga laule, mis mulle meeldisid, et jõuda veel koos musitseerida, viia täide noorpõlveunistus viimses vanaisa-vanaema eas. Aga mida saatus ei tahtnud, seda ta ei tahtnud. Tiit jäi juba liiga haigeks, ei õpetanud enam ka poisse-tüdrukuid Nõmme kultuurimajas.

Nüüd olid teda saatma tulnud vanad jazzmuusikud, üks imposantsema välimusega kui teine. Saarsalu mängis saksofoni, keegi trombooni ja keegi klahve. Neid mehi ma nägu ega nimepidi ei tundnud. Mind uudistati salamisi ka. Olin ju peale lese ja tütre seal ainuke naine. Võinuksin laulda, veel viimaks, aga ei teinud seda, kuigi Tiidu kitarr seisis kirstu ees mänguvalmis. Miks ei võtnud ma krapsti kitarri, ei noogutanud pillimeestele, et mängigu kaasa ega alustanud “Pai sõber, seekord mu jutt on kasin…” Ka Hando Runnel on juba vana ja haige mees. Ma oleks võinud need kaks saatust loomingu kaudu veel minutikski ühendada. Aga ma häbenesin, liiga äkki sain aru, et tegemist on saalitäie muusikutega.

Ma ei tea Tiidu elukäigust õieti midagi. Minu jaoks algas tutvus temaga sellest, et teismelise-eas ei osanud ma mängida muud kui klaverit, kuid igal pool ei olnud seda kallist rasket instrumenti, aga mina pidin lauda saama ja kõik. Enne veel kui sattusin õpilasmalevas kokku kitarrimängupoistega ja hakkasin esimesi akorde õppima, imetlesin raadios mitut Tiitu. Minu põlvkonna nimi, alati oli klassis mitu Tiitu. Oli see vast muusika, mida nood raadio Tiidud tegid. Marje laulis luuletekste ja seda tahtsin teha ka mina. Aastate pikku läksid mul kaks Tiitu segamini: Kiken ja Paulus. Paulus oli ju ammugi Saaremaale kolinud ja õpetas Kuressaares. Kohtusin temaga palju aastaid hiljem, kui ta Tallinnas Jaak Sooäärega kontserti andis. Ma imestasin, et Sooääre plaate oli kavade müüja laual mitu tükki, aga Tiidu oma ei ühtegi. Miks? Talveaia piletikontroll ei lasknud mul enam näpust lahti ja lausa vedas lava taha. Äkki olin oma noorpõlve unelmamuusikuga silmitsi. (Ja peetagu silmas, et tol hetkel arvasin ma veel, et Pauluse Tiit oli Marje Aaret saatnud Tiit.) Hilisema kirjavahetuse käigus selgus, et Marje saatjarüütel oli olnud hoopiski see imeliku nimega Kiken. Kikimura. Kikimura Nahuijadze (Vabadust, aga Paulus avaldas mulle ta noorpõlve mehise hüüdnime). Ent nüüd oli asi naljast kaugel. Kõik olid vanad, Tiit Kiken ka väga haige, sest käis koguni kolm korda nädalas kunstneeru all verd puhastamas. Tema talendi veri pidi, jah, pidi olema puhas, sest tema nooruses oli jazz keelatud, USAs klubisid kaemas ei käidud, õpiti ise, tunnetus tekkis sellest, mis oma selgest hingeallikast vastu heiastus.

Nüüd Nõmme kultuurimajas lapsi õpetades oli ta väga ontlik. Oli üles kasvatanud juba üsna häid pillimehi. Mõtlesin kaua, kuidas talle ligi pääseda. Lõpuks võtsin kitarri ja läksin algajate tundi. Sinna oligi mul asja, sest mänguoskuses polnud ma kaugemale arenenud. Nii kui laul oli veidi keerukama harmooniaga, pidin seda kas lihtsustama või üldse laulust loobuma. Paari tunni järel küsisin maestrolt, kas me võiksime koos musitseerida. Ta palus mu kohvikusse. Ütlesin, et mäletan teda raadiost. Siis tuli see huumorikoht. Esialgu ei võtnud ta üldse vedu, ütles, et kogu ta energia kulub lastele, sest tervis on sant. Küsisin, kas tal ka omal lapsi on. “On, tütar.” Seda tüdrukut nägingi nüüd matustel. Siis selline oli tema elu. Üksik hunt sotsiaalmajas. Kord palus ta mul end autoga koju viia ja ka poest läbi käia. Tegin seda suurima heameelega. Kuid siis küsis ta ikkagi, mis laadi lauludega ma tegelen. Ütlesin kohe huupi, et standarditega. “See juba läheb,” ütles ta. Teadsin teise Tiidu käest, et standardite esitamise kaudu tunneb üks jazzimees teist, hindab ta improvisatsiooni münti. Just tolle aja paiku olin aga teinud ka oma noorpõlvelauludest plaadi. Nimelt sain teada, et kogu Eesti Raadio fonoteek on digitaliseeritud ja mu nime järgi võeti sealt välja plaaditäis laule. Kuula ja imesta, ma oskasin tookord veidi keerukamaidki akorde ja hääleulatus oli suurem.

Tiit palus jätta plaat talle kultuurimaja valvelauda. Tegin seda. Standardeid seal peal aga polnud, kõik olid eesti luule tekstidele tehtud viisid ja ka 70ndatel regilaulu meeleheitliku elustamise käigus lauldud rahvalaulud koos ürg-Helleroga. Kaua ei kuulnud ma Tiidust midagi, tundides käimise olin katki jätnud, sest kodune harjutamine polnud välja tõrjunud ühtegi muud tegevust ja harjutamata polnud mõtet tunnis käia, ta võttis materjali edasi väga ruttu.

Lõpuks ta siiski helistas ja ütles, et koostööd võiks arendada, aga et neid laule ta ei tunne, salvestagu ma midagi veel. Hakkasin seda palavikuliselt tegema. Kahjuks ei tunne ma jazzmuusikat kuigi hästi. Aga lemmikpalad mul siiski on, muretsesin salvestaja ja väikese MP4-mängija, et vähemalt ise laule hästi osata, teada sõnu algusest lõpuni. Üks laul viis teise juurde, üks interpreet järgmise juurde, üks kontsert veel ühe kontserdi juurde. Lõpuks oli koos 2 tihedat plaaditäit muusikat, mille stiilimääratlused ületasid küll kõvasti jazzi piire. Olin kampa võtnud koguni vene õigeusu koori, Charlot Churchi esitatud iirikeelse laulu jne jne. Jätsin plaadid valvelauda. Ootus sai jälle pikk. Ta ei kasutanud kahjuks arvutit. Kui ta siis lõpuks helistas, ütles ta, et nüüd läheb lahti, tal on saksofonist ka. Kas ma ei tuleks Olümpia hotelli vastas asuvasse Kaasani kirikusse, kus ta mind kellegagi tuttavaks teeb. Saksimees oli vene nimega, ju siis temaga, arvasin, aga mõelda vaid, vene õigeusu suund osutus õigeks!

Läksin kirikusse. Jõudsin kell 10, aga seal oli olnud varahommikune teenistus ja platsis olid vaid lahkujad. Pinke polnud, ma ei teadnudki, et venelased seisavad teenistuse ajal püsti. Suurtesse plaskanistritesse lasti pahinal püha vett, paberikestele kirjutati nimesid, et pärast eestpalveid lugeda. Mul oli just ära surnud mees, nimi Alan, ja kadunudks jäänud ämma õde Evi. Nende nimed kirjutasin minagi paberitele, et loetaks palve za upokoi. Nunn vaatas nimesid: Evi on Eva, see kõlbab, aga Alan, sellist kalendris ei olevat. Valisime siis midagi lähedast, nagu näiteks Alipii. Kuid siis turgatas nunnale pähe, et see Alan vist pole küll õigeusku, ütlesin, et olnud tubli luterlane. Ei-ei, ütles nunn, me ei saa tema eest palvetada. Vaat sulle rahvaste sõprust ja religioonitolerantsi. Evi muide leiti kevadel, kui lumi oli läinud, lilleküla raudteejaama lähedalt, õnneks riides ja muserdamata. Olime juba hullemat kartnud.

Varasema jutu järgi pidi meie esinemispaigaks Tiidu ja saksimehega saama mõni Viru tänava kõrts, sest nendes oli tal tutvusi ja ilma rahata ta ei tegutsevat üldse, energiat lihtsalt ei jätku. Muidugi, kust võtab vana haige muusik raha? Viru tänava kõrtsidesse pidigi ta viima mu lemmiklaulude plaadi ja küsima, mis ansamblimängust makstakse. Ootasin ja ootasin, aga mida ei tulnud, oli Tiidu kõne. Nüüd hiljaaegu märkasin, et Nõmme kultuurimajas on kitarri hakanud õpetama keegi naispedagoog. Aimasin halba. Ja juba teataski teine Tiit Saaremaalt, et Kiken on Mustamäe haiglas ja eluisu olevat mehel otsas mis otsas; siis ülejärgmisel päeval, et läinud. Muusikute hulgas liigub inf ruttu. Ise ta ärasaatmisele tulla ei saavat, sest on kõik oma tunnid nädalavahetustele sättinud, mil ta muusikakoolis ka välivoodil ööbib. Läksin siis minagi. Matus oli ilus, stiilne, kirst seisis kinni, pärgadel vaid kitsad mustad lindid. Ei mingeid leinajate ennastupitavaid lausungeid. Kahju, et ma sind viimselgi teekonnal lauluga ei saatnud, Tiit, aga sõbrad on sul ilusad ja head. Veel püsib nende põlvkond, veel püsib eesti jazz. Käimas on Jazzkaar. Head musitseerimist teises ilmas, Tiiduke, küll me seal kokku saame ja valgetes öösärkides inglitiibu lehvitades kõik koos pilve peal viimsepäeva jazzpasunat puhume.

Leinas,
Inna Feldbach
www.kitarr.ee
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus