"Tarmo Mänd ja Toomas Mendelson olid iseseisvumise vastu" DELFI (5)
Arvamus 21 Aug 2010  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Aadu Jõgiaas DELFI

20. augustil tähistab eesti rahvas järjekordset taasiseseisvumispäeva uudse üritusega “Ühtelaulmine”, kuhu on oodatud laulma kõik eestimaalased. Laulmine on aastasadu meie rahvust ühendanud, aga kahjuks mitte kõiki.

Praegu, üheksateist aastat hiljem tundub enamusele, et kõik eestlased lootsid vabaneda nõukogude võimu ikkest, kuid kas tõesti ei olnud meie endi seas ka iseseisvumise vastaseid?

Esimesena meenuvad interliikumise tegelased, keegi keevitaja, kes 15. mail 1990 Toompea lossi katusele püüdis punalippu lehvima panna. Tulihingelised kommunistid, kagebistid ja igasugused sarnased võimude tallalakkujad.

Kuid tegelikult olen olnud selles küsimuses sunnitud oma seniseid lihtsameelseid arvamusi muutma. See hetk saabus minu jaoks, kui intervjueerisin inimesi raamatu “Veretu võitlus” käsikirja tarbeks. Vesteldes 1991. aastal maavanemate ametikohtadel olnutega, sain teada rabava tõsiasja: isegi mitte kõik sellise kõrge ja lugupeetud ameti omanikud ei olnud iseseisvumise pooldajad. Toon alljärgnevalt lõigu ühe tollase maavanema meenutusest 20. augustil 1991. aastal toimunust:

„Sõitsin Tallinna koos volikogu esimehega ja kella kaheks olime Kadriorus Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe Arnold Rüütli juures. Sellel koosolekul osalesid maavanemad, linnapead, volikogude esimehed, Ülemnõukogu juhataja Ülo Nugis ja peaminister Edgar Savisaar.

A. Rüütlil oli tava enne tähtsate otsuste langetamist kuulata meiesuguste arvamusi ja seekord tahtis ta loomulikult teada, kuidas suhtutakse Eesti iseseisvumisse ja kuidas seda teostada. Kahtleja ja suhteliselt vastu oli sellele tolleaegne Ida-Virumaa maavanem, kes tõi põhjenduseks, et tal on seal väga raske kohalikele tekkinud olukorda selgitada.

Täiesti vastu olid aga Eesti teise serva, Hiiumaa mees Tarmo Mänd ja Tartu linnapea Toomas Mendelson. Andres Kork, Tallinna volikogu esimees, kahtles ka selles asjas. Neid arvamusi oli siia-sinnapoole, vastu ka, aga suuresti jäi kõlama, et on õige aeg välja kuulutada.

Juhul kui Moskvas putš läbi ei lähe, siis me oleme ikka väga õigel ajal iseseisvuse välja kuulutanud, mitte ära oodanud nende riigipöörde katse läbikukkumist. Juhul kui jäävad peale ikka need vastasjõud, siis on meil teisipidi hea toetuda sellele, et me ikka ise olime oma iseseisvuse paika pannud. Minu arvates oli see nõupidamine väga vajalik ja arvata võib, et see mõjus ka ülemnõukogusaadikutele.”

Esitasin 2006. aasta suvel president Arnold Rüütlile küsimuse, kuidas tema suhtub sellel koosolekul valitsenud vastakatele seisukohtadele ja sain järgmise vastuse [lühendanud autor]:

„ Jah, see oli tõesti kriitiline hetk Eestimaal. Kutsusin maavanemad kokku, et aru pidada ja nendelt toetust saada. Seni oli enamik omavalitsusjuhte ja ka maavanemad üldiselt meie algatusi toetanud, aga muidugi mitte kõik. Üheks ilmekaks näiteks oli kõigi tasandite rahvasaadikute koosolek Linnahallis Tartu rahulepingu aastapäeval 2. veebruaril 1990. Suur saal oli saadikuid täis, seal oli üle kolme tuhande inimese.

Arvan, et Linnahalli saalist lahkunud, aga ka mitmed maavanemad ei olnud mitte niipalju Eesti iseseisvuse vastu, kuivõrd neid tegid lihtsalt kogemused ettevaatlikuks. Võtame kas või selle, mis toimus 1940ndal aastal või peale 1945ndat aastat — küüditamised ja represseerimised. Samuti sündmused Tšehhoslovakkias ja Ungaris, lähiajaloost Bakuus ja Tbilisis. Seal oli Nõukogude Liit kõikidel juhtudel kasutanud jõudu ja täiesti loogiline oli mõelda, et seda võidakse teha ka Eestis.

Niisuguseid näiteid võiks veel terve rea tuua. Siinjuures meenub, mida mitmed poliitikud ütlesid, kui Eesti oli taasiseseisvunud. Siis väideti, et meile jooksis iseseisvus suhu nagu hiir magavale kassile. Nii see sugugi ei olnud! Kõik need aastakümned oli meie rahva kallal jõudu kasutatud ja hirmu külvatud. Iga vastukäik võis tähendada represseerimist.

Kõikidest ähvardustest ma ei siis rääkinud, et üldsust mitte ärritada ja hirmu tekitada. Mitmed inimesed avalikustasid hiljem oma mälestustes, et käerauad olid juba Eestisse valmis toodud, et arreteerimisi läbi viia, ja jõustruktuuridele olid teada esimese ja teise ringi arreteeritavate elukohad, tuttavate aadressid jne.

Samal ajal, kui meie maavanematega nõu pidasime, toimusid Moskvas olulised sündmused. Ma püüdsin neid jälgida ja planeerida samal ajal meie tegutsemist. Mõtlesin, et kui valida kriitiline hetk, siis tõenäoliselt ei anta konkreetset ülesannet meie vastu jõu kasutamiseks. Aga Moskvast ei olnud võimalik korralikku informatsiooni saada. See põhjustas ka inimestes hirmutunnet, et samal ajal võivad juba toimuda arreteerimised.

Muidugi lisas kartusi löögiüksuste Eestisse tulek, paljud inimesed isegi püüdsid Eestist lahkuda. Ka 20. augustil Ülemnõukogus lahkusid hääletamise ajal mitmedki saalist ja mõni ei tulnud üldse istungile. Ma ei mõistaks aga kedagi hukka. Oli inimlikult väga mõistetav, et taheti oma perekondi ja iseennast hoida.

Loomulikult tuli samal ajal siiski julgelt ja otsustavalt tegutseda, sest hetke tuli kasutada. Siis ma tegingi ettepaneku vastu võtta otsus iseseisvuse taastamise kohta. Kahjuks kõikide nõusolekut me ei saanud.”
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus