Tark Taara linnuke (1)
Eestlased Kanadas 29 Sep 2006 Eerik PurjeEWR
    Trüki   E-post   FB     
Oleks huvitav teada, kui palju on 23. septembril Eesti
 - pics/2006/14286_17_t.jpg
Maja suures saalis esinenute hulgas neid, kes sellise pealkirja järgi taipavad, et juttu on just neist. Mu südames on kuri kahtlus, et vähem kui pooled. Kui lasin viltu, pole lugu. Andeks paluda jõuab alati.

Jah, need olid ööbikud. Vabandust — Ööbikud! Suur algustäht on kindlalt omal kohal nii ortograafilises kui muusikalises tähenduses. Tartu College'i Kultuuriprogrammi raames korraldas Akadeemiline Segakoor „Ööbik“ järjekordse Simmaree sildi all „Kino Ööbik“. Kui mitteinformeeritud uudishimulik peaks küsima, mida see endast õieti kujutas, kuidas peaks siis vastama? Kontsert? Ei, mitte just lausa. Muusikal? Ka õieti mitte. See oli lihtsalt — simmaree. Kabareega ristatud simman, kui soovite. Hästi koostatud ja hästi läbi viidud meelelahutusprogramm, kus esitati laule tuntud ja vähemtuntud filmidest, millele lisatud siduv dialoog ning video- ja heliefektid. Kaks vaheldumisi juhatavat dirigenti, läbiv klaverisaade, üldkoorile lisaks hulk soliste ja ansambleid, kõik koori koosseisust.

Üritagem siis neid kõiki kirja panna. Koorijuhtideks olid Asta Ballstadt ja Rosemarie Lindau, klaveril saatis koori endine juht Charles Kipper. Solistideks Anne Altosaar, Kalle Kadakas, Tamara Norheim-Lehela, Elena Lepik, Liina Purje-Lepik, Rosemarie Lindau, Marielle Voksepp, Reet Lindau-Voksepp, Andres Raudsepp ja Järvi Raudsepp. „Kaugjuhtimisega“ soleeris perekond Jaanson — Epp Katariina, Eda ja Mart. Käsikirja oli koostanud Anne Altosaar, heli eest hoolitses Allan Eistrat; lavastus, mis hõlmas valgustuse, video ja üldkoordinatsiooni, lasus Vaado Sarapuu õlgadel. Sõnalise osa kandjaiks olid Ellen Valter ja Kalle Kadakas ehk prl Rööper ja hr Iiber.

Kava algas ehtsa ööbiku laksutamisega helilindilt, ainult toomingalõhn puudus. Sissejuhatuseks osav videomontaazh filmikatketest, mis kulmineerus vihmamantlites lauljate sissemarsis, rõhutamaks avapala „Laulan vihma käes“. Edasi voolas kava sujuvalt ja kaugemal istujad võisid seda jälgida lavalt kahele suurele ekraanile projitseerituna. Tehnilised efektid olid igati tasemel. Solistid ilmusid kordamööda mikrofonide ette, välja arvatud perekond Jaanson, keda vahendati video kaudu. Staarid ise olid juba tagasi kodumaal ja jäid teenitud aplausist ilma.
 - pics/2006/14286_16_t.jpg

Pärast vaheaega, kus oli võimalik baari külastada, jätkus kava samas stiilis, ainult vihmamantlid olid asendatud elegantse õhturiietusega. Vaheldumisi lauluga arenes laval usutav dialoog, mis algas rangelt professionaalsena, kuid kandus lõpuks kindlalt isiklikule, õigemini perekondlikule pinnale. Hr. Iiber ei suutnud end vaos hoida, vaid liitus hetkeks ansambliga võimeka solistina. Sama üritas ka ta naissoost partner, kuid sai karmi esinemiskeelu osaliseks. Kahju.

Kava lõpus tänas koori esinaine Kati Marley kõiki osalisi — neid, keda juba kuuldud-nähtud ja ka neid, kelle panus otse silma ei paistnud. Viimaste hulka kuulusid lauljate perekonnaliikmed ja endised lauljad, kes (loodetavasti ajutiselt) varesteks degradeeritud. Kõik olid korraldusel käed külge pannud. Tänu pälvis ka Tartu College'i juhtkond eesotsas hr Elmar Tampõlluga, on seal ju Ööbikute põline pesapaik. Rahvuslikuks finaaliks kujunes Eesti Maja mänedzheri Ülo Isbergi teadaanne, et meie kunagine skaudipoiss ja Jõekääru kasvandik on värskelt valitud Eesti Vabariigi presidendiks. Videolt nähti Toomas Hendrik Ilvest ja kuuldi ta kõnet, millele saal reageeris ühislauluga „Jää vabaks, Eesti meri“.

Ka publiku hulgas istununa ei saa jätta avaldamata tunnustust muusikuile, ükskõik kes neist laulis, taktikeppi keerutas või klaveriklahve silitas. Nii koor kui solistid kõlasid hästi, lauluind peegeldus kõigi olemusest. Võib julgelt öelda, et see oli esmaklassiline meelelahutus. Mitte väiksem polnud käsikirja koostaja ning kahe näitleja panus, kõik sulas veenvalt ühiseks tervikuks. Kuid kui Oscareid jagama hakata, nagu filmi puhul tehakse, siis tuleks see anda Vaado Sarapuule, kelle panus lavastajana oli hindamatu.

Järgnevaid ridu ei tule võtta arvustusena, ammugi mitte etteheidetena, vaid lihtsalt mõttemõlgutusena edasi sealt, kus kvaliteetne etendus lõppes. Edu tiivustab — ja kohustab. Jaapanlastel on vanasõna: pärast võitu seo kiiver kindlamini pähe. Simmareedel on olnud tohutu menu ja tahaks loota, et see ei uinuta meis rahvuslikku vaimu. Äsjakuuldud-nähtud programmis tegi pisut nukraks rõhutatud kosmopoliitsus. Lauldi nii eesti kui inglise keeles ja kuigi esimene domineeris, jäi siiski mulje, et lauljad polnud eestlased, vaid eesti päritoluga euro-ameeriklased. Ega Hollywood ju Võrtsjärve kaldal ei asu.

Sedalaadi etendusi tuleb kindlasti jätkata ja nagu kavalehelt märgata, on see kooril ka kavas. Kuid parimgi meelelahutus on ikkagi vaid meelelahutus. Ööbikult tahaks loota enamat, akadeemia ja kultuuri mõisted on avaramad. Akadeemikule maitseb ju ka eesti kartul, miks siis mitte korraks pastlad jalga tõmmata ja paar toitvat mugulat mullast välja koukida. Orhideed on kaunid ja suursugused, rukkilill ja karikakar on armsad. Ehk on järgmisel simmareel komponendid paremini tasakaalustatud, ehk on see rohkem simma ja vähem ree.

Jõudu ja indu tegijaile, tänu tehtu toetajaile! Olnuks meie ühiskonnal oma noortesse rohkem usku, võinuks selline laul kõlada viimased neli aastakümmet. Lähiminevik on aga näidanud, et iial pole hilja saba kasvatada. Ka siis mitte, kui parmud juba väljas.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus