TALUPOEGLIKULT AUSUSEST JA AVATUSEST (4)
Arvamus 18 Sep 2015  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2015/09/45821_001.jpg
Harri Kivilo

Poole sajandi pikkune okupatsiooniaeg hävitas Eesti toimeka, ühiskondlikult arenenud, kogu riiki hõlmava maaelu. Võõras võim sundis rahvast hülgama ka oma maa ja kodu peremees olemise õigusel tuginevad põhimõtted. Ent hävitada ei suudetud siiski eestlastele omast talupoeglikult aeglaselt olukordade hindamist ja neile läbimõeldult reageerimist. Nüüd küllaltki tihti küsitud „kas sellist Eestit me tahtsimegi?” kiuste on Riigikogu valijad võimul olijad ikkagi järgmiseks perioodiks tagasi valinud. Pärast esimese okupatsioonijärgse Riigikogu valimist võidi arvata, et võimule saanutele tuleb anda aega riigivalitsemise kogemuste saamiseks ja kriitikaga tagasihoidlik olla. Ja nii valitigi tagasi need, keda oli kord juba võimule aidatud.

Arusaamine, et valitud hakkasid pidama esmatähtsaks mitte rahva soovide kohase Eesti kujundamist, vaid tagatubades sepitsetud erakondlikke eesmärke, muutus ilmselt tajutavaks pärast seda, kui juunis 2013 üks Reformierakonna skandaal mõjutas president Ilvest väitma: „Me peame möödunud aasta ja aastate sündmusist õppima, tulema probleemidest välja puhtamana kui enne. Erakondade sisedemokraatia vajab põhimõttelist muutust avatuse ja aususe suunas. Ja see muutmine on Riigikogus esindet erakondade kätes.”

Viimase Riigikogu valijad hakkasid mõistma, et riigivõim on avatuse ja aususe asemel juba üle kahekümne aasta salastanud otsuseid, mille tegemisel rahva arvamust oleks kindlasti tulnud küsida. See tajumine arvatavasti võimaldas kahel uuel erakonnal oma kulu ja kirjadega küll valimiskünnise ületada, kuid oma eesmärkidele laialdasem heakskiit jäi saamata, sest riik neid ei rahastanud nagu juba võimul olijaid. Võimuliit saadi moodustada ilma uusi tegijaid kaasamata ning erakonnad võisid järeldada, et oma eesmärke tuleb taotleda ilma avatust ja ausust tähtsaks pidamata.

Ajavahemikul ’80ndate lõpust kuni 20. augustini 1991 tegid Eesti Vabariigi taastajad ilmselt mitmeid otsuseid, mille tegemise põhjuseid ja kaugemaid tagajärgi avalikult vaid vassivate põhjustega on õigustatud. Iseseisvuse taastamise eelselt on Rootsi ja Ameerika Ühendriikide riigivõimu kõrged esindajad nõustanud eestlasi, kuidas Eesti Vabariigi de jure staatus de facto staatuseks muuta – ilma endale selgitamata, milline oli Eesti, mida eestlased soovisid taastada (= endisse seisukorda seada). Võib arvata, et Rootsi esindaja pidas väga tähtsaks mitte iseseisvuse taastamist, vaid Eesti taas (=uuesti) iseseisvaks riigiks saamist (=taasiseseisvumist) ning Eestisse genotsiidi eesmärgil elama saadetud venelaste kutsutud sisserändajatena kohtlemist. Ameerika Ühendriikide esindajad pidid lähtuma Venemaale antud, nende huvide toetamise lubadusest, mille president Bush oli Gorbatšovile sõbramehelikult andnud aastal 1989.

Kas iseseisvuse taastajad mõistsid, et toonased sõbrad lääneriikidest lähtusid nõustamisel ka oma riiklikest huvidest ja/või isiklikust maailmavaatest, on tänaseni teadmatuks jäetud. Kindlalt võib väita, et ei Rootsi ega Ameerika Ühendriigid Eestilt midagi ametlike nootidega ei nõudnud. Kuluaarides võidi küll soovitada riigivõimul „uued eestlased kiiresti ja sügavalt Eesti ühiskonda lõimida” (Edward Lucas’e soovitus). Nõustajad ilmselt arvasid, et siinsed venelased toimivad nagu teistest rahvustest sisserändajad nende riikidesse. Mida eestlased õigeks peavad, seda ei hakatud uurima.

Enne iseseisvuse taastamise deklaratsiooni avaldamist ilmselt lepiti kokku Eesti kujundada kaherahvuseliseks riigiks. Selle riigi nurgakivideks on: põhiseaduse sätted, mis lubavad vene keelt kasutada mõnes piirkonnas ametliku keelena; tingimusteta alalise elamisloa andmine kõigile rahvusvahelise õiguse kohastele kolonistidele; Eesti ja Venemaa vahelise kontrolljoone riigipiiriks seadustamine. Avatuse ja aususe põhimõtet eirates on riigivõim jätnud tänaseni avaldamata tegelikud põhjused, miks asuti Eesti Vabariiki taastama nagu okupatsioonieelselt oleks Eesti olnud eesti ja vene rahvusse kuuluvate elanike ühine riik või miks toda riiki, millest teised riigid olid enne okupeerimist igati lugu pidanud, ei tahetud enam taastada.

Kes Eesti moodustamist kaherahvuseliseks riigiks soovitasid, mida nende tagasilükkamiseks tehti või miks nurgakivi otsuseid hiljem ei tühistatud või muudetud, on tänaseni salastatud. Ent ometi võisid kõik riigi nimel tegijad iseseisvuse taastamise eelselt ja pärast põhiseaduse vastuvõtmist teada, et suveräänse järjepidevuse alusel võib Eesti soovi korral muuta antud lubadusi ja leppeid ning jätta muutmata kõik Tartu rahulepingu ehk Eesti riigi sünnitunnistuse sätted. Venemaa ja Euraasia olukordi põhjalikult jälginud ja analüüsinud mainekas Ameerika kolumnist Paul Goble kinnitas, et Tartu rahuleping on praegu Eestile niisama täitis, kui see oli aastal 1920 (Postimees, 30.05.2013).

Avalikkusele on esitatud lapsikuid selgitusi eriti just kehtiva idapiiri lepingu uuega asendamise kohta. Avalikkust on teavitatud, et igati kehtiva idapiiri lepingu uuega asendamisel tekib võimalus: „rõhutada, et Eesti soovib jätkata konstruktiivset koostööd kõikide naaberriikidega” (Marko Mihkelson); „lepingu ratifitseerimine tugevdab riiklikku julgeolekut tervikuna” (Urmas Paet); „kontrolljoone äärse võsa eemaldamiseks” (Marina Kaljurand); tõestada, et „põhiseaduse § 122 tunnistab võimalust sõlmida uusi piirilepinguid, mis võivad muuta Tartu rahulepinguga määratud riigipiiri” (õiguskantslerid); ütelda, et „piirilepe on üks asi, mida me vajame. Me ei pea politiseerima piirilepet, see on pigem asi, mis lihtsalt kuulub selle juurde, et oled riik” (president Ilves).

Võib arvata, et mitte keegi eespool nimetatud isikutest ei saanud oma ütlusi pidada õigustatud põhjusteks sõlmida leping, milles Venemaa pole Eesti suhtes võtnud endale ainsatki kohustust ning mis loob pretsedendi Tartu rahulepingu teiste sätete muutmiseks – kui põhiseaduse „eesmärkide kohane tõlgendamine” peaks nõudma Ida-Virumaa kinkimist Venemaale. Uus leping tugevdab Venemaa ja Eestis elevate venelaste väiteid, et kaherahvuselises riigis peab olema ka kaks riigikeelt. Eesti seaduste vene keelde tõlkimine kinnitab, et riigivõimgi peab teise riigikeele seadustamist vajalikuks. Taas ilma rahvalt küsimata, mida nemad õigustatuks peavad. Kuna meie riigivõimu nõustavad õigusteadlased on soovitanud leida Tartu rahulepingule „tänastele nõuetele vastav õiguslik tähendus” (Lauri Mälksoo ETV „Kahekõnes”, 13.01.11), siis võib rahvusvaheline kohus pidada väidet NSVL okupatsiooni kohta pelgalt mingiks äärmuslaste müüdiks.

Teise riigikeele seadustamist õigustab lisaks eespool nimetatud nurgakividele ja seaduste tõlkimisele veel terve rida teisi tegemisi ja tegemata jätmisi. Loogiline on arvata, et salastatud lubadused ja otsused tõendavad, et riigivõim on kindlalt loobunud NSVL okupatsiooni inimsusevastaseks kuriteoks pidamisest. Kuna ka loogiline järeldus võib petlikuks osutuda, siis on ülimalt tähtis, et kõik, mida pole senini ausalt ja avatult tehtud, saaks avalikustatud. Kaherahvuselise riigi põhimõtte jätkuv rakendamine ja salastatud lubadused nõuavad ausat ja avalikku arutelu ning ilmselt ka mõnegi lubaduse ja otsuse tühistamist või muutmist. Oluline on aruteludes meenutada, et Paul Goble’i hinnangul „Eesti ei saa lubada riigipiiri või muu küsimuse kasutamist selleks, et seada kahtluse alla Eesti tunnustatus riigina, mis on juriidiliselt olemas olnud alates tolle lepingu sõlmimisest” ning et „Nõukogude Liidu okupatsiooni Balti riikides ei tohi käsitleda mingi akadeemikute vestlusringi kuuluva „tühise ajaloolise tülina” – see on karm tegelikkus, mille tähtsust praegu ega tulevikus ei või alahinnata” (Estonian World Review 07.02.13).
Venemaal on tõenäoselt suurepärane võimalus Eestis elavate venelaste ja nende äriliste ettevõtete abil Eesti lõplikult ehk täiesti demokraatlikult oma rüppe tagasi saada. Salastatud lubaduste avalikustamine ja arutelu ning NSVL okupatsiooni tagajärgede leevendamist tuleb avatult ja ausalt arutada enne, kui Riigikogu saab hakata uue idapiiri lepingu ratifitseerimist – õigemini küll denonsseerimist – menetlema.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus