Ilvi Jõe-Cannon, Politoloog
Eile käisin Peeter Luksepa mälestuskonverentsil Rahvusraamatukogus. Peeter Luksep oli Rootsis sündinud pagulaste poeg, kes andis Eesti iseseisvumisse panuse, mida on raske ülehinnata. Luksepa tegevuse tutvustamine Eestis on teretulnud ja loodan, et aina rohkem saab kuulda väliseestlaste tegevusest, mis aitas kaasa Eesti riigi taasiseseisvumisele.
Väliseestlastele on valus kuulda kodueestlaste arvamust, et põgeneti ja jäeti nad maha ja, et neil on paremini läinud! Mu hea tuttav USAs hiljuti kirjutas meilis: „Meil läks paremini sest elasime välismaal kus on demokraatia, mitte diktatuur. Mäletan kuidas Saksamaa põgenike laagris ema õpetas meid õhtul palvetama, et saaksime tagasi Eestisse. Meil ei olnud teist valikut. Eesti oli okupeeritud ja sõjas purustatud Saksamaa meid ei tahtnud. Väliseestlased on palju teinud, et Eesti on olnud maailma poliitika fookuses. Oleme eestlust alal hoidnud välismaal.”
Elulugusi on palju selle kohta, miks põgeneti. Nõukogude okupatsioon 1939-1941, mil toimus juuni küüditamine ja riigi liitumine NSVL-i okupatsiooni tingimustes, oli kahtlemata peamine põhjus, sest oli selge mis juhtub kui Kremli võim on tagasi. Hirm oli see, mis pani inimesi põgenema.
Kahtlemata USA-l suurriigina oli põhiline roll Balti riikide taasiseseisvumise saavutamisel. Kui Washington ei oleks otsustanud, poleks teised lääneriigid jõudnud külmasõja tingimustes üksinda seda ära teha. Okupatsioon kehtis kaua aastaid ilma Balti riikide küsimuse tõusmist päevakorda. Aastaid USAs teadsime, et Washington ei tunnustanud Balti riikide de jure inkorporeerimist Nõukogudeliitu ja, et riigi välispoliitikas olid Balti riigid NSVL koosseisus de facto. Baltlased paguluses hakkasid rõhutama Washingtonile panna tegusi de facto poliitikasse, mis tuletaks maailmale meelde, et Balti riigid olid inkorporeeritud NSVL-l rahvusvaheliste konventsioonide ja seaduste vastu. Mäletan seda eriti Balti riikide vabaduse liikumise ajal ning seda, et mõned meie omad isegi väitsid, et mitte tunnustamise poliitikat tõstatab Washington, kui see on tema oma huvides. Muidugi need väited olid entre nous.
Konkreetne näide oli Joe Liebermani kandideerimine. Tema otsis üles meie Balti organisatsiooni (ELLA) Connecticutis, kutsus meid temaga kohtuma ning saimegi kokkuleppele, et meie üritame baltlastel Connecticutis tema kandidatuuri toetada ning tema Washingtonis siis toetab Balti riikide vabadust. Ta võitis 1988. a valimistel ning fakt, et tema oli Demokraat ja enamus baltlasi olid Vabariiklased aga ikka hääletasid tema poolt kõnetab selle kohta, kuidas me paguluses asju ajasime. Tegelikult Lieberman ei võitnud suure hääleenamusega ning ta teadis, et baltlaste toetus osariigis oli tegur, mis viis ta Washingtoni, kus ta alati hääletas Balti riikide vabaduse poolt.
Kogemus Liebermani ja ka teiste Demokraatide parteist esindajatega Balti vabaduse liikumise ajal, on konkreetne näide sellest, kuidas mind ja teisi kritiseeriti vanema põlvkonna kaasmaalaste poolt kuna me ajasime asju Demokraatidega. Asi läks nii teravaks, et ma rääkisin sellest oma Läti kaaslasega ELLA-s ja tema, kes oli minust mõni aasta noorem, ütles mulle rahulikult, et meie vanem põlvkond ei tunne, kuidas asju aetakse demokraatlikus süsteemis ja peale seda tegutsesin julgelt ELLA-s edasi.
See, et kodueeslaste hulgas on neid, kes ei lepi väliseestlastega tundub olema NSVL propaganda mõju, mis pole veel täielikult kustunud ja osalt võib siin olla ka mängus inimeste isiklikud psühholoogilised tegurid, kas süütunne või kadedus või mis iganes. Mul meenub üks õhtu minu pool peale Eestisse kolimist Paul-Eerik Rummo- ja Viiu Härmaga, kus vestlesime sel teemal. Ma tundsin neid ju piisavalt hästi, sest nad olid nende hulgas kellega suhtlesin, kui käisin okupeeritud Eestis. Paul-Eerik isegi täheldas tol ajal mu "missiooni tunnet". Aga iseseisvunud Eesti kontekstis, kui rääkisin neile põgenemise ja paguluse kannatustest kommenteeris Viiu, et paguluses meil läks ikka hästi. No, mis teha?! Jah, lõpuks läks meil paguluses paremini, kui kaasmaalastel kodumaal NSVL tingimustes.
Khrushchev oli USAs külas sügisel 1959, kus ta viibis ka Iowa maisipõldude keskel. Ta oli eriti sissevõetud põllumajanduse arengust USAs. Tema ajastul algasid vahetusprogrammid ja avanemine läände. Näiteks, kui olin magistrant Indiana Ülikoolis 1963. aastal oli seal Viktor Smirnov õpilasena NSVL-ist. Nägin teda söögisaalis. Ei lähe elus meelest pilt, kui ta oli jõudnud laua äärde oma kandikuga ega ei jõudnud ära oodata laua taha istumist, vaid haaras taldrikult corn on the cob ja pani hambad sisse. Ma ise õppisin Vene ja Ida-Euroopa Instituudis ning minu akadeemiline nõustaja oli aasta olnud Leningradis ülikoolis. Indiana U's, kus on ka kuulus muusikakool, tutvusin doktorandiga, kellest sai mu eluaegne sõbranna ja tema ütles mulle, kui sai teada et olen eestlane, et ta oli käinud USA koorijuhtidega NSVL-is tutvusreisil ning Leningradi konservatooriumis, kus näidati neile partituure, oli tema arust ainukene hea koorimuusika Veljo Tormise oma! See oli esimest korda, kui kuulsin Veljo Tormise nime!
Selle ajastu tulemusena hakkas laev käima Helsinki ja Tallinna vahel suvel 1965, mis tegi rohkem NSVL lõhkumiseks kui võis ette arvata. See oli tänu Kekkonenile. Selle kaudu hakkasime käima Eestis ja alati tõime kaasa kirjandust läänest. Kui mina esimest korda tulin 1971. aastal koos õde Liiviga, oli meil kirjandus kohvris (ja viisime siit ka välja keelatud kirjandust). Kui ma järgmine kord tulin 1975. aastal võttis enne väljumist minuga ühendust Tõnu Parming ning teatas, et Helsingis on kontakt inimene, kelle käes on kirjandust läänes ning ta pani mu hingele, selle inimesega ühendust võtta ja viia tema käest kirjandust üle lahe. Nii sai tehtud, kuigi toll piiri peal võis olla vastik. Vahest konfiskeeriti kirjandust või solvati mind.
Liikudes 1960. aastatest edasi 1970.-esse on näha rohkem aktiviseerumist USAs. Oli loodud BATUN (Baltic Appeal to the United Nations), organisatsioon mis aitas 1970. aastail tutvustada anastatud Balti riikide 45 kodaniku pöördumist, nn Balti apelli, ning korraldas mahaistumisstreigi ajalehehe New York Times-i sissekäigu ees tänaval ja trepikojas, mille tulemusel ajaleht hakkas pöörama enam tähelepanu anastatud Balti riikides toimuvale. New Yorgis oli ameeriklane William J.H. Hough III, kes õppis juurat New Yorgi Ülikoolis ning huvitus Balti riikide küsimusesse. Tema lõputöö teemaks oli The Annexation of the Baltic States and its Effect on the Development of Law Prohibiting Forcible Seizure of Territory, mille avaldas New Yorgi Ülikooli Journal of International and Comparative Law talvel 1985. Bill oli aktiivne BATUN-is.
Nagu eelpool mainisin, sai Eestis käidud Helsinki kaudu, kui laev hakkas üle lahe käima. 1980.-atel aastatel oli Balti riikide vabadusega seotud palju organisatsioone. Connecticutis me lõime Estonian, Latvian, and Lithuanian Alliance (ELLA) 1987. aastal ning juba järgmisel aastal olime osariigi poliitikute poolt tuntud. Joe Lieberman kutsus meid 1988. a endaga kohtuma ja küsima meie toetust. ELLA oli edukas organisatsioon ja kui iganes oli meil vaja ühendust saada oma kongressi esindajatega Washingtonis, võeti meid vastu. Kõige ilmsem näide sellest toimus, kui enne jõule 1990. aastal helistas mulle (olin siis organisatsiooni sekretär) ELLA president, kes oli leedulane (koht vahetati rotatsiooni käigus kolme riigi esindaja vahel), ja ütles, et allikad Leedust teatavad, et Moskva hakkab kasutama vägivalda Baltikumis ja me peame kohtuma oma esindajatega Washingtonis asap. Jõulupühadeks olid nad muidugi tulnud Washingtonist koju. Hakkasin kohe helistama. Jõululaupäeva õhtul kohtus US Senaator Christ Dodd, Demokraat, meiega oma kontoris. Peale jõulupüha kohtusime US esindaja Sam Gejdensoniga, Demokraat, kes võttis meid vastu oma kodus. Kui olime jõudnud US esindaja Barbara Kennelly, Demokraat, juurde, selgelt mäletan tema ooteruumi laual tolle päeva New York Times-i mille esilehel oli foto meestest, kes palja kätega üritavad peatada tangi sõitmist üle meeleavaldaja Vilniuses.
avaldas ajaleht „Rahva Hääl” Hitler-Stalini salaleppe.
Tuleks ka nimetada fakti, et väliseestlaste tegevus USAs oli vabatahtlik. Kulud kandsime ise. Olen ka seda meelt, et ilma vabaduse nõudmist balti rahvaste enda poolt Eestis, Lätis ja Leedus ei oleks välismaalaste poolt üksi see nii hästi õnnestunud.
USAs oli neid väliseestlasi, ja neid oli vähe, kes asusid peamiselt New Yorgi linna piirkonnas. Nad olid sinna tulnud 1920. aastate suure majandussurutise ajal (majandus kriis) ning neil oli ajaleht "Uus Ilm", mis oli kindlalt NSVL meelne ning Moskva poolt toetatud.
Aga oli ka mitte väliseestlaste organisatsioone, kes tegelesid dissidentide vabastamise nimel. Üks tuntuimaid oli Amnesty International (AI). Minu piirkonnas oli näiteks aktiivne AI haru, kelle tegevuseks oli Sergei Soldatovi vabastamine. Tundsin seda ameeriklannat (pühendunud kveeker ning seal algas mu lugupidamine kveekerite vaiksest ja sihikindlast tegevusest rahu nimel) ja kui Soldatov sai vabaks ning käis USAs, ta tuli ka Connecticuti ning koos selle naisega tuli meie organisatsiooni Connecticut Eesti Seltsi üritusele. Taas näide sellest, et meil olid suhted paguluses mitteeestlaste organisatsioonidega, mis tugevdas meie tegevust ning mõju oli laiem, kui ainult oma.
Eilse mälestuskonverentsi pealkirjaks oli „Mis on ühe inimese võimuses?” USAs oli oluline roll „ühe inimesena” Ernst Jaaksonil, kes noore diplomaadina saadeti USAsse 1929. aastal. Tol ajal Eestil ei olnud suursaatkonda Washingtonis, oli peakonsulaat New Yorgis. Peale konsul Johannes Kaivu surma 1965. aastal täitis Jaakson selle koha. Terve pika Nõukogude okupatsiooni ajal oli Jaakson Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse hoidja USAs ja, kui Eesti Vabariik oli taastatud, määrati tema suursaadikuks USAs 1991. aastal.
Ilvi Jõe-Cannon, Politoloog
28.01.2018, Tallinnas