Sven Aner: Parvlaev Estonia katastroofi ümber valitsev vale (5)
Eestlased Rootsis 19 Sep 2014  EWR
    Trüki   E-post   FB     
"Estonial" transporditi sõjatehnikat Rootsi kaitsejõudude tellimusel – selge vale!
-- Rootsi ajakirjanik Sven Aner
 - pics/2014/09/43146_001_t.jpg
Samal teemal, kuid lühendatult Eesti Päevalehe artikkel:
http://www.epl.ee/artikkel.php...

http://elaestonia.org/sea/inde...

Parvlaev Estonia huku tegelikke põhjuseid põhjalikult Rootsis uurinud ajakirjanik Sven Aneri kõne tekst, mille ta esitas Tallinnas 27. septembril Rahvusraamatukogus toimuval Parvlaev Estonia hukkunute mälestuseks toimuval sümpoosionil.

"Estonia" laevahukk on endiselt katastroof eri tasanditel ja dimensioonides, milles kumisevad õõnsalt vastu nii kurjus, valed kui argus. See on läbimõeldud kuritegevus, mida Rootsi meedia (räägingi siin läbivalt ainult Rootsi oludest, välja arvatud juhtudel, kui olen nimetanud mõnd muud riiki) pole iialgi julgenud nimetada ega kunagi söandanud peatada.

"Estonia" katastroof koos seda ümbritseva kunstlikult tekitatud vaikusega on meie jaoks suur lahendamata trauma.

On erakordselt kiiduväärt, et tänase (toim: 27. septembril Rahvusraamatukogus toimuva) mälestussümpoosioni korraldamine võimalikuks osutus, et veelkord suunata pilgud selle suure kriisi ja kurjuse suunas.

Olen ise aastatuhandevahetusest alates pühendanud palju aega ja jõudu sellele süngele sündmusele ja selle ümber endiselt tormavale murdlainetusele. Ma pole ainus, kes sõltumatuna, agaralt ja innukalt vaba ajakirjanduse esindajana seda sündmust uurib ja mõistagi ei väida ma, et oleksin leidnud tõe. Võib juhtuda, et olen tuvastanud mõningad tõe osad, võib-olla tõeseid osi tervikust, kuid vaevalt et tõde tervikuna läbi lööb, vähemalt ei toimu täielikku läbimurret, sest hämaratel "Estonia"-tõdedel pole Rootsi suurtes väljaannetes kohta.

Sooviksin nüüd suunata helgiheitja või vähemalt taskulambi valgusvihu mõnedele "Estoniaga" seotud sündmustele ja nähtustele, kusjuures olen välja valinud momendid, mille paljastamisele ka ise olen kaasa aidanud. Mitte selleks, et oma saavutustega uhkeldada, tõepoolest mitte. Vaid et tutvustada tõsiasju, mille eest võin vastutada – sest ajakirjanikutöö juba on kord selline, et alles pärast seda, kui oled end ise tõeni välja kaevanud, võid hakata tundma kindlust, et tegelikkus on selline nagu sina seda näed.

Seega olen välja valinud mõned sündmused. Vähemalt aeg-ajalt olen ka üritanud välja traalida „Estonia" kohta kõike, aga muidugi ei ole ma leidnud suurt selgust. Kellelgi pole see õnnestunud.

Kuid nüüd need asjad, mida mõtlesin käsitleda oma ettekandes siin Tallinnas.

Päästetud, kes hiljem kadusid. Need üksteist või kaksteist eestlasest meeskonnaliiget, kes algul erinevatel ajahetkedel ja erineval viisil päästeti, kuid kelle nimed paari päeva pärast päästetute nimekirjadest kustutati ja suurema kärata lasti lihtsalt ära kaduda – väideti, et neid ei päästetud. Teatati, et „Estonia" kapten Avo Piht ega teised ei olnud päästetute hulgas: unustage Avo Piht, unustage õed Veided... See on arvatavasti süngeim lehekülg "Estonia" mustas raamatus.

Lennuk, mis tuli läänest ja kadus jällegi lääne suunas, pardal vähemalt üheksa tundmatut reisijat. Selle sündmuse põhijooned on Rootsi Lennuameti ametlikus arhiivis väga täpselt dokumenteeritud, kuid käsitlenud pole neid keegi peale minu. Ükski võimuesindaja ega ametiasutus pole julgenud sellesse afääri süveneda, veelgi vähem on keegi julgenud esitada küsimuse: kas nende kahe lennuki pardal suundusid läände need, kes algul päästeti ja pärast kadusid?

Sukeldumised Estonia vrakile – kes sukeldusid? Kus on filmid? Ma näitan teile olulisi väljavõtteid neist filmidest, mille tellijaks on Rootsi valitsus ja mille eest maksin Rootsi maksumaksjana teiste hulgas ka mina. Filmid tekitavad küsimusi, kuid ei anna täielikke vastuseid. Kas sukeldujad käisid ka autodekil? JAIC, rahvusvaheline uurimiskomisjon, väidab vastupidist.

Ning millal, kuidas ja miks sukeldus lühikest aega pärast laevahukku Rootsi salajane tuuker Håkan Bergmark ja tema kaaslased, kokku arvatavasti kolmteist inimest, „Estonia" vrakile. Mina olen Håkan Bergmarkiga rääkinud, kuid ametlikult pole teda Rootsis kunagi üle kuulatud.

Ja lõpetuseks veel ehk kõige kohutavam osa: Rootsi ringkonnakohtu esimehe Hirschfeldi rasked valed ametlikus arvamusavalduses, kus see kõrge positisiooniga riigipalgaline jurist väidab, et "Estonial" transporditi sõjatehnikat Rootsi kaitsejõudude tellimusel – selge vale! Minu käsutuses on dokumendid, mis tõestavad vastupidist. "Estonial" transporditi sõjatehnikat, see on õige. Kuid mitte Rootsi kaitsejõudude tellimusel, vaid salajaste osapoolte ülesandel!

Kas minu seisukohti on keegi ümber lükanud? Ei! Kas minu väiteid on üldse suurtes Rootsi meediaväljaannetes tutvustatud? Ainult mõned lühikesed read Håkan Bergmarkist mõned aastad tagasi, pärast seda see salajastel sukeldumistel osalenud tuuker kadus, et enam mitte kunagi meedias välja ilmuda.

Päästetud, kes hiljem kadusid. See moment on ehk kõige paremini teada siin Eesti pinnal. Rootsis pole nimetatu peaaegu üldse avalikkuses kajastamist leidnud. Avo Piht, Lembit Leiger, Viktor Bogdanov, Hannely ja Hanka-Hannika Veide, Agur Targama, Kaimar Kikas, Tiina Müür – neid nimestid nimetab Sirje Piht kirjas Rootsi peaministrile, mille saabus vaid paarirealine vastus (ei, ega ta siis ise ei vaevunud sellele vastama, vaid andis ülesande üle ühele alluvale).

Külastasin Tallinna "Estonia" -asjus esmakordselt milleeniumivahetuse paiku. Uudisteajakirjanikuna oli minu jaoks loomulik esimesena külastada uudisteagentuuri Baltic News Service. Küsisin, kas neil on säilinud päästetute esimesi nimekirju. Kiiresti selgus, et BNS omas vähemalt viit sellist nimekirja, mis olid seisnud puutumatuna vähemalt viis aastat enne kui need minu kätte sattusid ja neis olid sees ka nimed, mida ma otsisin – Piht, Veide, Veide, Targama – päästetud, aga seejärel kadunud.

Ma leidsin veelgi nimekirju: Rootsi saatkonnast Tallinnas, raadio Kukust, Tallinna sadamast. Nimekirju, mida senini oli ignoreeritud. Mäletan, et lasin mõtetel liikuda nende süngete nimekirjade ümber ja tean, et kohe ka küsisin iseendalt: kuidas on võimalik, et inimesed algul päästetakse uppuvalt laevalt ja seejärel nad kaovad? Vastupidine on muidugi iga katastroofi puhul loomulik. Algul arvatakse, et inimene on hukkunud, kuid mõne aja pärast selgub, et ta on elus – kas ujunud kaldale, sattunud teise päästepaati või muud sarnast. Püüdsin lugeda Titanicu hukku kirjeldavat kirjandust: viimatikirjeldatud juhtumeid tuli ette ka siis, isegi mitmel korral. Aga vastupidi? Algul päästeti ja siis kadusid ära? Ei, Titanicu huku kirjeldustest ei leidnud ma ühtki seesugust näidet.

Ja veel üks väga kummaline moment Estoniaga seoses: miks olid kõik need päästetud ja kadunud 12 inimest eestlastest meeskonnaliikmed? Valdav enamus laeval olnud inimestest olid ju rootslastest reisijad. Kui 11-12 inimest oleks juhuslikult sellisesse kummalisse täbarasse olukorda sattunud, oleks vähemalt 6-7 neist pidanud olema rootslastest reisijad, kuid kõik on eestlased ja meeskonna liikmed. Päästetuid oli umbes 150. Kas need inimesed valiti spetsiaalselt välja, kõrvaldati meelega? See on küsimus, mida pole avalikult kunagi tohtinud esitada, veel vähem sellele vastata.

Pääsesid ja siis kadusid... See on süngeim äikesepilv nii lähedaste kui ka kogu Eesti kohal, kuid ametlikult pole seda teemat tohtinud puudutada. Kas Evelyn Sepal ja teistel oleks nüüd mingi mõistlik selgitus? Et Sirje Piht ja tema saatusekaaslased saaks selge sõnumi ja hingerahu. Pärast rohkem kui kümme aastat kestnud ahastust. Muuhulgas just selle punkti osas on käesolev seminar määrava tähtusega.

Lennuk, mis kadus. Kõik algas sellest, et leidsin Jutta Rabe raamatust andmeid selle kohta, et on võimalik, et seoses sündmustega, millest kujunes „Estonia" viimane reis, valmistati ette millegi transportimist Stockholmi Frihamneni sadamast Arlanda lennuväljale ning arvatavasti olid ka kohale toimetatud erilennukid, mis jäeti ootereziimile.

Need olid üsna ebakindlad ja algul kinnitamata andmed, seetõttu polnud mul erilist lootust, kui helistasin Lennuameti pressisekretärile Arlanda lennujaamas, seega väga ametlikule isikule, ja küsisin, kas tal on andmeid selliste lennukite kohta 27.-28. septembril 1994, mis võiksid raamatust leitud andmeid kinnitada.

Pressisekretär lubas tagasi helistada. Ja mõni päev hiljem helistaski. Ta oli identifitseerinud kaks lääne poolt tulnud reisijateta lennukit, mis maandusid Arlanda lennuväljal vahetult enne "Estonia" arvestuslikku sadamasse saabumise aega. Samad lennukid lahkusid Arlandalt kohe pärast laevahukku, üheksa reisijat pardal.

Hiljem sain kätte ka kogu ametliku ja täpse Rootsi Lennuameti dokumentatsiooni, kus on detailne aruanne nimetatud lennukite kohta. Ära on toodud nii registreerimisnumbrid, lennumarsruut, omanikud, päritolu jne – teiste sõnadega kogu lennukite DNA, kui seda nii nimetada võiks, kusjuures mõlemad lennukid lendasid täielikult väljaspool regulaarset lennuliiklust. Mida nad Arlandal tegid?

Selle küsimuse tõstatajaks olen olnud ainult mina. Ükski suur Rootsi meediaväljaanne pole kogu Arlanda-afääri sõnagagi nimetanud. Ka mitte siis, kui see oleks enesestmõistetavalt pidanud sattuma rambivalgusse, kui sirgeseljaline tolliametnik Lennart Hendriksson paljastas kõrgeima taseme tollipettused seoses nn. kaitseotstarbelise saadetisega, mida transporditi "Estonia" pardal.

Kuid nii need asjad lähevad, kui võimuesindajad, riiklikud ametkonnad ja meedia otsustavad moodustada vaikiva triumviraadi, kus asju kunagi põhjalikult ei uurita vaid tõugatakse kogu otsustava tähtsusega oluline informatsioon mõnitavalt kõrvale ning iseloomustatakse Sven Aneri sarnaseid infokogujaid kui isehakanud tüütuid tegelasi.

Lähen nüüd korraks teise teema juurde, et asuda vaatlema sukeldumisi "Estoniale" Läänemere põhjas. Suunan valgusvihu ühele kindlale sukeldumisele, mis toimus "Estonia" mõlemale autodekile, dekkidele 2 ja 3.

Ka nende, nagu teistegi sukeldumiste korraldajaks oli peamiselt Briti firma Rockwater. Oktoobris 1994 korraldati peamiselt allveerobotite sukeldumisi ja tuukrid laskusid laeva detsembris 1994.

Algusest peale ja ka hiljem on tähelepanu keskpunktis olnud autodekid. Autodekid on alati olnud müsteerium, ennekõike seoses kahe viimasena laeva pardale jõudnud veoautoga, mille laadungit tõendav dokumentatsioon on segane ja arusaamatu ning põhjustanud lahkarvamusi. Kas need autod on ka tänase päeva seisuga laeva pardal? Tundub, et seda keegi täpselt ei tea.

Kui mitu korda on nüüdseks laeva autodekile sukeldutud? Rahvusvahelise uurimiskomisjoni raportis tõdetakse lk. 129 väga lühidalt, et „autodekki ei uuritud, kuna see oleks piirkonnas töötavate tuukrite jaoks olnud ohtlik". Mida see täpselt tähendama peaks, aru ei saa. Kas autodekki ei uuritud üldse? Või ei käinud seal tuukrid, kuigi robotkaameraid ikka üritati sinna saata?

Kohe varsti näitan ma lõiku Rootsi riigi ametlikest allveeroboti filmitud kaadritest. (toim: Sven Aleni DVD Estonia huku dokumentidest ja videokaadritest) Filmilõigus on näha, et tuukrid töötavad - aga kus? Seda me aga teada ei saa. Pärast pikka ja keerulist uurimistööd jõudsin järeldusele, et need tuukrid peavad töötama just autodeki kallal - nad kas on autodekile jõudnud või kakkavad sinna jõudma. Olen ka proovinud kätte saada seda filmi, mida selles filmis nähtavad tuukrid filmivad, kuid selle asukohta pole mul õnnestunud kindlaks teha.

Nagu öeldud, on see asi väga keeruline ning nagu paljudel muudelgi kordadel on mul tunne, et segamini pööratud ja moonutatud, et tervikut pole võimalik kokku panna ega tõde leida. Olen töötanud filmidega, mille kohta on väidetud, et need on just need tuukrite filmitud kaadrid, mida ma otsin, kuid aeg ja koht ning sukeldumise juhendajate dialoogid ei klapi selle aja ja kohaga, mis peaks olema filmitud samal ajal allveerobotite abil. Kokku on kõik üks virrvarr.

Lisaks sellele kuulub veel asja juurde, et Veeteede Amet (Sjöfartsverket, või kelle vastutusvaldkond see veel peaks olema?), pole vaevunud mingil moel neid kahtkümmet filmi läbi töötama. Pole olemas ei sukeldumise juhtide ega veel vähem tuukrite raskestimõistetava tehnilise veealuselt muliseva inglisekeelse kõne väljakirjutusi, veel vähem on olemas selle tõlge rootsi keelde, pole ka mingit üldist selgitust, mida kaadritel näha võib.

Koostasin minu käsutuses olnud materjali põhjal 20-minutilise DVD, mille tekst on rootsi ja osaliselt ka inglise keeles, juurde on eraldi lisatud ka tõlge eesti keelde. DVD annab hea ülevaate, kui raske oli filmida, ning näitab, millistele küsimustele on ehk vastus leitud ja millised on endiselt vastuseta. Mis autodekkidel juhtus? Mis seal nii ohtlikku oli? Mida varjati? Mida varjatakse? Mida seal filmiti, mida hiljem näidata ei tohi?

Ja nüüd mingem siis supersalajaste sukeldumiste juurde, mida teostasid Håkan Bergmark ja tema kolleegid. See teema kerkis üles aastatuhande vahetuse paiku Rootsi õhtulehes Expressen. Intervjueeriti Håkan Bergmarki: jah, ma sukeldusin koos kolleegidega "Estonia" vrakile kohe pärast laevahukku, me leidsime suure augu...

Kokkuvõttes üks küllalt pikk lugu Expressenis, aga sellele ei järgenenud midagi. Ei ole kõlanud ühtki öeldust tulenevat küsimust, kes neid sukeldumisi korraldas, kes maksis, mida leiti, miks olid sukeldumised salajased? See nimekiri võiks olla ükskõik kui pikk, kuid selle asemel kadus artikkel ajalehe sama päeva hilisemast tiraazhi vahelt ja sellest ajast pole keegi enam teemat üles võtnud peale minu enda. Otsisin Håkan Bergmarki ühest Stockholmi eeslinnast üles. Meil oli lühike, kuid üsna meeldiv vestlus Håkani esikus. Håkan kinnitas Expressenis avaldatud andmeid, kuid ei täpsustanud midagi, ja ilmselgelt ei tahtnud ta eriti rääkida. Kunagi hiljem nimetas Håkan mulle, et tema lähedasi on taga kiusatud ja seetõttu sooviks ta pigem kogu asja unustada ja rohkem seda mitte puudutada. Ka selles asjas on olemas oma sünged allhoovused.

Seetõttu imestasingi väga, kui möödunud aasta sügisel toimus uuriva telesaate Uppdrag Granskning raames virtuaalne intervjuu, millesse täiesti avatult ja nimesid nimetades sekkus rohkem kui poolel tosinal korral innukalt ka nimetatud inimene ise, ja rääkis põhilistest sukeldumise momentidest. Kas Håkan Bergmarki juhtumisse oleks siis pidanud selgus saabuma? Nii see aga ei läinud. Ajakirjanduses ei avaldatud ridagi, kui välja arvata minu enda tagasihoidlik uudistekiri Palme-nytt. Ka ükski politseinik pole andnud Håkan Bergmarki uksekella Stockholmi eeslinnas ega palunud väikest veslust. Oh ei, nii ohtlikke asju ei puudutata! Håkan Bergmarki täielik tegevusaruanne võiks lahendada mitmeid suuri „Estonia"-saladusi, aga kas on üldse keegi, kes neid lahendada tahab?

Nüüd jõuan ma ehk kõige tõsisema osani "Estonia" afäärist. See puudutab kõrge positsiooniga Rootsi riigiametnikust juristi, Stockholmis asuva Svea ringkonnakohtu esimeest Johan Hirschfeldti ning tema Rootsi valitsuse poolt tellitud valesid sõjavarustuse transportimisest „Estonial".

See, millest ma nüüd väga kokkuvõtlikult, kuid kõiki olulisi momente kaasates räägin, pole kunagi leidnud kajastamist üheski suuremas Rootsi väljaandes. Ainult minu enda tagasihoidliku levikuga Palme-nytt on teemat käsitlenud.

Alustan siis. Johan Hirschfeldt, vana truu Rootsi riigiametnik, kes varem töötas valitsuskantseleis Rosenbadis ja kes muuseas vastutas peaminister Olof Palme turvalisuse eest vahetult enne tema mõrvamist, palgati Rootsi valitsuse poolt 2004. aasta sügisel uurima, misasja oli kokku keeranud auväärne tolliametnik Lennart Hendriksson. Nagu mäletame, jutustas Hendriksson Rootsi televisioonis, et arvatavasti kaitseotstarbelised saadetised, mis jõudsid Rootsi 14. ja 20. septembril 1994, ei läbinud rutiinset tollikontrolli Stockholmi Frihamneni sadamas, vaid viidi kohe edasi Arlandale, kus see lennujaama tolliülema andmetel otsekohe ja kontrollimata Egiptusse suunas edasi transporditi. Asjaajamine olevat toimunud kõrgeimal tasemel tollase kaitsejõudude ülemjuhataja ja tolliülema juhtimisel. Rootsi valitsuskantselei tahtis nüüd teha kõik võimaliku, et sensatsiooni mitte tekitada ja selleks oli Hirschfeldt õige mees. Vastava ülesande sai ta 3. detsembril möödunud aastal.

Umbes samal ajal, täpsemalt neli päeva hiljem ilmun mängu ka mina. Kirjutasin 7. detsembril 2004 Kaitsejõudude Peastaapi ja palusin koopiaid "kõigist dokumentidest, milles on juttu sõjavarustuse transportimisest parvlaeval "Estonia" aastal 1994 Tallinna ja Stockholmi vahel. Juba alguses tundus mulle asi erakordselt kummaline. Kas sõjatehnikat tohib transportida tsiviilotstarbelise reisilaevaga? Ja kui mitmest transpordijuhtumist me üldse räägime?

22. detsembril, teiste sõnadega ajal, mil Hirschfeldt oleks pidanud täie hooga Kaitsejõudude Peastaabis kontrollima sõjavarustuse vedu „Estonial", sain ma vastuse praeguse Rootsi kaitsejõudude ülemjuhataja Håkan Syréni lähimalt tsiviilsõjandusega tegelevalt kolleegilt, peajurist Stefan Rryding-Bergilt.

Ryding-Bergilt saabunud kirja sisu on sensatsiooniline. Muuhulgas kirjutab ta järgmist: "Vaatamata intensiivsetele otsingutele pole Peastaabis õnnestunud leida dokumente, mis puudutaks sõjavarustuse vedu „Estonial" Tallinna ja Stockholmi vahel aastal 1994". Selgemini poleks võimalik väljenduda.

4. jaanuaril saatsin Kaitsejõudude Peastaabist saabunud kirja koopia Johan Hirschfeldtile Svea Ringkonnakohtusse palvega saada sellele kommentaar. Kuid kommentaari ma ei saa, vaid 21. jaanuaril 2005 esitab Hirschfeldt oma raporti valitsusele. Selles kirjutab ta järgmist:

Uurimise tulemusel selgitati välja, et septembris 1994 toimus kahel korral, nimelt 14. ja 20. septembril Kaitseväe tellimusel kaitseotstarbeliste saadetiste ülevedu parvlaeval "Estonia"."

Ma ei tea, kuidas saaks seda Hirschfeldti katteta väidet veel nimetada saaks, kui mitte puhtaks valeks. Ta ei viita mingitele tõenditele ega tunnistajatele, isegi mitte vestluse ajal tehtud märkmetele, ta viitab vaid „kaitsejõududele". Kuid Kaitsejõud ei saa ju tegevusi läbi viia ega seisukohti esitada. Selleks on vaja Kaitsejõududes töötavaid elusaid inimesi, kuid neile Hirschfeldt viidata ei saa. Mina aga võin, ja see inimene väidab vastupidist sellele, mida ütles Hirschfeldt.

Nii ei saa ju olla, et Ringkonnakohu esimees Hirschfeldt valetab, tehes seda kõige tipuks veel Rootsi valitsuse tellimusel! Sest kuidas oleks kogu see asi välja näinud, kui Rootsi valitsus oleks usaldanud oma praegust kaitsjõudude ülemjuhatajat Hakan Syreni ja tema juristi Stefan Rydig-Bergi? Sel juhul oleks olnud ilmselge, et sõjalise varustuse, mida Estoniaga veeti 14. ja 20. septembril 1994 ja oletatavasti ka katastroofiga lõppenud korral 27.-28. septembril, tellijaks ja laevale toimetajaks oli salajane kolmas osapool, kellega Rootsi riigijuhtidel oli hea ja tihe koostöö! Oh ei, sellist juttu küll rääkida ei tohi!

Riigikantselei Rosenbad palkas kiiremas korras oma truu härra Hirschfeldti, kes kiiresti ja korralikult asjad uuesti õigele teele sätiks ja Stefan Rydig-Bergi minule saadetud kiri kadus prügikasti, kuigi selle koopia on endiselt Rootsi riigiarhiivs Hirschfeldti „Estonia"-lugulaulude hulgas olemas. Nagu teistelegi kirjadele, mis saabusid Hirschfeldtile kolmandatelt isikutelt ja kelle seisukohad tähelepanuta jäeti, on ka minu saadetud kirjale kirjutatud masendav märkus: „Kirjale vastamine ei kuulu minu ametikohustuste hulka". Selgemini poleks ta saanudki seda välja öelda: tõde ei kuulu minu ametikohustuste hulka.

Sellega lõpetaksin, tänades teid tähelepanu eest. „Estonia" küsimuses on valedel olnud võimalus takistamatult viibida pjedestaalil, kuna tõdede väljaselgitamine on jäetud pääsenute ja ellujäänute, samuti väheste suurtest meediakanalitest sõltumatute uurijate, kirjanike ja ajakirjanike ülesandeks. See toimub läbi raskuste, sest tõde ei tea ja see paneb hinge kinni.

Osalesin hiljuti Vene riigitelevisiooni 2. kanali ettevalmistatavas saates, kus ei kõheldud esitamast raskeid Venemaale suunatud küsimusi „Estoniaga" seoses. Kuid Rootsi väriseb ja kõhkleb. Ükski siinnimetatud seikadest pole äratanud vähimatki huvi Rootsi saatetegijates (välja arvatud Hendrikssoni juhtumi poolik versioon), mistõttu ma lootusetumatel hetkedel endalt küsin, kas Rootsi vaba meedia veel üldse eksisteerib.

Seega pole minu kodumaal Rootsis ükski minu poolt siin täna tõstatatud teema huvi äratanud. Mitte ükski. Rootsi televisiooni uuriv telesaade Uppdrag Granskning tegi ju Hendriksoni küsitledes vaid esimese sammu. Teist aga ei teinud, see oleks kaasa toonud valeliku ja Rosenbadi-truu bürokraadi Johan Hirschfeldti valepiruettide paljastamise.

Kas seda on ohtlik välja öelda? Üldse mitte. Rootsi riigiaparaat ei karda midagi rohkem kui tõdesid, mis on välja selgitatud Rootsi enda kohtukulli ees. Öelda võib ükskõik mida, aga kommenteerida ei tohi, kinnitada ei tohi. Ma püüan mitte anda lõplikke lahendusi küsimusele, mis viis „Estonia" hukule. Ma soovin näidata, et praegusel hetkel kehtib valelik vaikus. Kuid loodan, et meie tänane seminar aitab kaasa olukorra muutumisele.

Sven Aner
 
    Trüki   E-post   FB     
18 Aug 2017 12:55
Saksamaal hukkus pussitamises üks inimene
18 Aug 2017 12:47
OTSEBLOGI JA FOTOD SÜNDMUSKOHALT | Soomes Turus pussitati vähemalt 8 inimest, kellest 2 on surnud. Kurjategija on võetud vahi alla
18 Aug 2017 02:36
Oleks nagu tehtud kõik, ent tühivastused käibivad nii nagu ennegi. -Ametikirjavahetuse meelespea.
17 Aug 2017 18:37
Eerik-Niiles Kross: metsavendade sõda kestab edasi (2)
17 Aug 2017 15:51
Terrorirünnak Hispaanias PM
17 Aug 2017 15:44
Maailmapilt: MAAILMAPILT. Fred Kraav ERR Arhiiv
17 Aug 2017 15:15
Ottawa - Black Ribbon Day 2017
17 Aug 2017 10:01
Trump: monumentide eemaldamine on rumalus (2)
17 Aug 2017 09:34
Stockholmi politsei keeldub 11 päeva kestnud afgaani noorte meeleavaldust laiali löömast (5)
17 Aug 2017 07:46
Niinistö: Kui Eesti ja Venemaa vahel algab sõda, puhkeb maailmasõda (1)
17 Aug 2017 07:42
David Vseviov 13. Metsaülikooli avaloengus: suurim nauding on võim, sest ühegi muu naudingu nimel pole külvatud nii palju hirmu (2)
17 Aug 2017 07:39
Eesti President Kaljulaid Metsaülikoolis: kui piisavalt hästi valmistume, siis see hoiab riskid ka tegelikult madalamana
16 Aug 2017 12:05
Toit, mida Briti kuningapere väljas süües tellida ei tohi PM
16 Aug 2017 11:57
Trad. Attack! Wednesday, August 16, 2017 8:30 PM
16 Aug 2017 09:45
Uus pusletükk? Franklini Arktika-ekspeditsiooni hukule leiti veel üks võimalik põhjus DELFI
16 Aug 2017 08:18
Galerii ja video: USA ründelennukid maandusid esmakordselt Kuressaare lennuväljal PM
15 Aug 2017 18:59
Eestlanna võitleb USAs raske haigusega
15 Aug 2017 10:52
Londoni börs nõudis sõna otseses mõttes ohvri
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 19 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 20 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus