Eesti Päevaleht
Stockholmi Eesti Päevaleht Orjarahva riik ja saapaviksijate valitsus (1)
Eestlased Rootsis 06 Feb 2014 Eesti PäevalehtEesti Päevaleht
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2014/02/41401_001.jpg
Stockholmi Eesti Päevaleht
Orjarahva riik ja saapaviksijate valitsus

Erukapten, Raudristi Rüütliristi kavaler Harald Nugiseks on läinud kamraadide juurde. Kõigi sõjaväeliste austusavaldustega, nagu temasugusele isamaalisele sõjamehele kohale. Nugiseksi ärasaatmisel räägiti kiriku juures mõndagi huvitavat, mille ajakirjanduses kasutamise vastu ei oldud, kuigi kõik vestluskaaslased palusid anonüümsust. Olgu siis nii. Ärasaatmispäeval oli Eesti sõjameeste Tori mälestuskiriku ümbrus juttudest tiine. Siinkirjutajale öeldi, et Kaitseliidu ülem brigaadikindral Meelis Kiili oli isiklikult kõvasti vaeva näinud, et matusetseremoonia sellisena üldse toimuks. “Kallutatud jõududele” polevat meeldinud, et Nugiseksi niivõrd avalikult ära saadetakse. Kui uurisin, kellele vana sõja mees peale venelaste veel pinnuks silmas on, kohmati midagi meie liitlaste kohta. Nüüd peaksid küll kõik rahul olema – Kadriorg, Stenbocki maja, Kreml, Valge Maja, Bundeskanzleramt, Downing Street 10 jne –, pole enam meest, pole probleemigi. Aga minul on oma orjarahva riigi ja saapaviksijate valitsuse mageduse pärast piinlik. (“Mõni rahvas on valmis su- rema oma vabaduse ja iseseisvuse eest, mõni poliitik on aga valmis teiste saapaid viksima,” kirjutas Twitteris Vene asepeaminister Dmitri Rogozin vastuseks Urmas Reinsalu mõtteavaldusele, et mõni USA üksus võiks alaliselt paikneda Eestis).

Mitte lihtsalt rist

Uurisin kord huvi pärast Raudristi Rüütliristi saamise lugusid. Sakslaste pedantsus oli teada, kangelastegu, mis sellise autasu kaela tõi, pidi olema kõigiti tõendatud. Seepärast neid riste kamaluga ei jagatudki, eestlased pälvisid kõigest neli (Saksa rahvusarhiivi andmetel anti kokku üldse 7162 Rüütliristi). Siiski oli välismaalasi Rüütliristi kavalere vaid 43, neist Nugiseks viimane. Ent nende autasude lood on põnevad (leitavad internetist inglise keeleski) ja selgelt kangelastegude eest rindel vaenlasega heideldes, mitte ei tea mille eest saadud. Selles mõttes oli NSV Liidu kangelase kuldtäht teistmoodi, mida võidi annetada propaganda eesmärkidel, vastavalt mingile jaotuskavale ja üldse mitte tegelikule kangelasele (nn. suures isamaasõjas anti 11 695 kuldtähte). Ega mõned sõjaajaloolased asjata kirjuta, et Arnold Meri pälvis kuldtähe teise mehe tehtud teo eest, aga tollele ei saanud anda, sest ta oli endise Eesti kaitseväe ohvitser, noorempolitruk Meri sobis aga hästi.

Ei saa anda

Ärasaatmisel Toris räägi- ti, et kui Nugiseks ja Lennart Meri Paides (ilmselt ajas rääki- ja segi Paide ja Pärnu?) kohtu- sid ja president oli talle Murtud Rukki lille rinda kinnitanud, siis surunud Meri tükk aeg tugevalt, kuid sõnatult Nugiseksi kätt. Arnold Rüütlilt küsitud otse, miks väärikas veteran pole päl- vinud tunnustust riigilt. Rüütel vastanud, et tema ju annaks, aga on veel üks kitsam ring, kes esildised läbi vaatab, ja need keelavad. Jutt saab olla vaid teenetemärkide komiteest, mis tõesti sõelus esitatud teenete- märkide kandidaate ja esi- tas siis nimekirja presidendi kantse leile. 2007. aasta sügisel kaotati nii komitee kui kvoo- did kandidaatide esitamisel. Kogu autasustamine koondus presidendi kantselei kätte, kus loogiliselt võttes pidi viimaseks jääma presidendi sõna. Ent Nugiseks tõmmati nimekirjast ikka maha. Veel öeldi Toris sedagi, et sõjaliste teenetega vabadusvõitle- jatele on annetatud 350 Kotkaristi. Nugiseks ei mahtunud kuidagi nendegi hulka.

Saapaviksijad

Nüüd võib küsida: mis juhtunuks, kui riik oleks tunnustanud Harald Nugiseksi võitlust Eesti eest riikliku teenetemärgiga? Venemaa muidugi vingunuks kui peksa saanud koer, lääneliitlased oleksid (võib-olla) näppu viibutanud. Mida veel? Kangutanuks Eesti lahti ja lü- kanuks läbi Taani väinade karistuseks Islandi kõrvale? Ent Eesti silmakirjalik poliitiline koorekiht tegi näo, nagu Nugiseksi ei eksisteerikski. Toris räägiti, kuidas ärasaatmist korraldades helistati riigijuhtidele, kellel kõigil juhtus olema reedel aega, aga kes hiljem enam telefonidele ei vastanud ja kohalegi ei tulnud. Osa meie poliitikuid ongi oma olemuselt võõraste saabaste viksijad ja selleks jäävadki. Polegi oluline, kas Vene kirsa või Euroopa lakksäärik, peaasi, et saaks küürutada ja poleerida.

Nugiseksi fenomen

Olen mõtisklenud Eesti sõjamehe ja tema vapruse fenomeni üle Teises maailmasõjas. Kas seda on üldse teaduslikult uuritud? Mis on see, mis tekitab veel praegugi alateadlikku hirmu Venemaal? Miks puhkeb alati hädakisa, kui vanataadid kogunevad Sinimägedes või austavad sõjas langenuid kuskil mujal? Tean oma vanaisast räägitust, et neil meestel oli isegi enne Eesti vältimatut vallutamist veel usku, et ehk õnnestub teist korda relvaga käes oma riik vabaks võidelda. Eestlastele anti läinud sajandil kaks korda oma riigi võimalus. Annaks taevas, et poliitikud-saapaviksijad seda jälle ära ei lörtsiks. PS. Üks helistaja meenutas mulle Pärnumaalt pärit Maailma-Kristjani lahkumise lugu. Kristjan Palusalu võitis Berliini olümpial 1936 kuldmedali nii kreeka-rooma kui vabamaadluse raskekaalus, olles Ivar Johanssoniga üks kahest, kes on tulnud olümpiavõitjaks mõlemas maadlusviisis. Palusalu suri 17. juulil 1987, mil olud olid juba veidi vabamad. Ent rahvuskangelane, keda tulnuks teele saata Estonia teatri saalist kogu rahvaga, viidi pool salamisi surnuaiale väidetavalt Tallinna olümpia purjespordi- keskuse purjeangaarist. Nagu praegused Eesti juhid Nugiseksi puhul nüüd, ei julgenud toonase ENSV juhid Palusalu kui “vale” mehe matustele tulla.

KALEV VILGATS
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus