Eesti Elu
Solvunud venelased (1)
Arvamus 13 Jan 2012  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Detsembri keskel teatas Eesti Rahvusringhääling (ERR), et Eesti Vähemusrahvuste Koda (EVK) pöördub kohtusse, kui president Toomas Hendrik Ilves isiklikult ei vabanda Shveitsi ajakirjale Der Bund antud intervjuu (10.12.11) pärast, milles olevat esinenud solvanguid vene keele aadressil. Kõnealuses intervjuus viitas president Ilves vene keelele kui okupantide keelele ja venelastele saksakeelse sõnaga herrenvolk ehk härrasrahvas.

EVK juht Leivi Sher kinnitas, et just vene rahvas olevat kannatanud kõige enam kommunistliku rezhiimi all. See on muidugi osalt tõsi, kuid enamik Eestis elanud venelastest ei käitunud seal okupatsiooniajal küll eriliste ohvritena, pigem vastupidi. Nad elasid tõesti härrasrahvana, eliidina, kellel oli palju privileege.

Presidendi Kantselei teatas oma vastuses ERR-ile, et riigipea ei viidanud praegu Eestis elavatele venelastele, vaid selgitas intervjuus teiste teemade seas ka vene keele tähendust okupatsioonivõimude poliitikas Eestis, tehes seda minevikuvormis.

Kremli ruupor, endistele N. Liidu aladele suunatud raadiojaam „Venemaa Hääl“ võimendas omakorda kõnealust uudist 9. jaanuaril pealkirja all: Estonian President must apologize for offending Russians – minority groups ning jättes selle üles terveks päevaks uudisena # 1. Selle edastas nobedalt rahvusvahelisele areenile ajaleht Moscow Times.

Keel – tüliõun

Millega siis president Ilves Eestis elavad venelased ära pahandas? Vastates ajakirjanik Rudolf Burgeri küsimusele, kas Eesti jaoks teeb suhted naabriga raskeks fakt, et umbes veerand elanikkonnast on vene päritolu, ütles Ilves: „Nad olid 50 aasta jooksul Herrenvolk ja nad olid privilegeeritud, lähtudes sõna ajaloolisest tähendusest. Nüüd, kui neil enam privileege ei ole, näevad mõned inimesed seda kaotusena.“ President selgitas ka, miks vene keelel ei saa Eestis olla ametliku keele staatust: „Miks peaks olema? Oletame, et me okupeerime teie riigi ja 50 aasta pärast ütleme, et peate eesti keele oma ametlikuks keeleks tegema. /.../ Ja nüüd, kui me oleme lõpuks vabad, peaks okupatsioonivõimu keel teiseks riigikeeleks saama?“

Näib, et keelest on teadlikult tehtud tüliõun. Keeleteadlane Juri Lotman on tabavalt öelnud, et keel ei tohi olla ole tara, mis lahutab üht rahvust teisest, vaid aken teise kultuuriruumi. Ajakirjanikuna peaks Leivi Sher ometi teadma, kuidas okupatsioonivõim eestlastele vene keelt peale surus. Ülbed müüjannad, kes vastasid eestikeelsele küsimusele põlgliku grimassiga; töökohad, kus tuli kogu dokumentatsioon ümber vormistada venekeelseks, et Moskva ametnikud sellest sotti saaksid; venekeelne õppekirjandus kõrgkoolides; rohkem vene kui eesti keele tunde üldhariduslikes koolides jne, jne. Kahjuks puudus okupeeritud Eestis elanud eestlastel võimalus oma häält kuuldavaks teha, nii nagu Levi Sher ja tema mõttekaaslased seda tänases Eestis saavad teha.

Viimased 20 aastat on Venemaa igal võimalikul juhul süüdistanud Eestit end. N. Liidu kodanike inimõiguste rikkumises. Milliseid meetmeid küll pole selleks kasutatud! Ähvardused, ettekirjutused, tõe moonutamine, ajaloo võltsimine, piirilepinguga venitamine jne, jne. Seda kõike võiks kvalifitseerida suveräänse Eesti riigi siseasjadesse sekkumisena. Ükski rahvusvaheline komisjon ega ametnik pole siiani tuvastanud Eestis mingeid inimõiguste rikkumisi.

Kirju taustaga venelased Eestis

Jah, venelased on Eesti suurim rahvusvähemus: 2010. a andmetel oli neid 25,6% elanikkonnast, arvuliselt ca 342.000. Nad ei moodusta aga homogeenset kogukonda, vaid on väga erineva tausta ja päritoluga. Vene kaupmeeste suguvõsad on Eestis elanud juba Liivi sõja aegadest alates. Suur hulk venelasi saabus Eestisse pärast seda, kui Eesti läks Põhjasõjas 1710. a Vene võimu alla.

Vene vanausulised tulid Eestisse 18. saj usulise tagakiusu tõttu ja asustasid Peipsi järve äärsed alad. „Sibulavenelastena“ tuntud rahvarühma järeltulijad elavad seal praegugi. 1917. a punarevolutsiooni ja Venemaa kodusõja aegadel tuli Eestisse arvukalt punase terrori eest põgenenuid. Pärast II maailmasõda tõi N. Liit Eestisse ohtralt tööjõudu kõikjalt üle N. Liidu, kellele järgnesid nende sugulased. Just nemad moodustavadki suurema osa Eesti praegustest venelastest.Viimastest jäid paljud Eestisse edasi elama ka pärast meie riigi taasiseseisvumist. Just selle kontingendi hulgas on kõige arvukamalt rahulolematuid ja manipuleeritavaid venelasi.

Tõele au andes pole muidugi nad kõik sellised. Nemad teavad Eesti elu eeliseid. Ka paljudele Nõukogude ajal Eestis sündinutele, kes pole Venemaal kunagi elanudki, on Eesti mitte ainult sünnikoht, vaid ka ainus kodumaa. Lõpuks on ka neid, kes Eestisse on viimasel ajal elama asunud ärilistel või muudel kaalutlustel. Nende jaoks on Eesti atraktiivne riik, sest seal on Venemaaga võrreldes kõrgemad palgad, rohkem võimalusi ja vabadusi.

Karaganovi doktriin

N. Liidu lagunemise järel tuli identiteedkriisis ja majandusraskustes sipleval Venemaal minna läbi alanduse oru, sest mandunud riik ei tekitanud enam kelleski hirmu. Kremli poliitikud nägid sellest lootusetust olukorrast ainsa väljundina agressiivse geopoliitika intensiivistamist. 1992. a käivitus Sergei Karaganovi koostatud doktriin, mille järgi endised liiduvabariigid kuulutati Vene erihuvide tsooniks. Doktriini kohaselt pidid välismaal elavad venelased jääma sinna, kus nad olid, moodustades kohapeal võimsa vene aktiivi ja täites Moskva välispoliitilisi eesmärke, et tulevikus oleks võimalik endise N. Liidu osad uuesti kokku liita. Karaganov soovitab „venekeelsete“ kaitsmist inimõiguste eest võitlemise sildi all, kuid vajaduse korral ka jõuga ähvardamist ja isegi jõuga sekkumist. Viimast kasutatigi 2008. a Vene-Gruusia sõjas.

Lõpuks võiks ehk küsida, kas vihkamise kurikaval bumerang ei pöördu äkki selle väljaviskajate juurde tagasi, sest kaine mõistusega, karastunud ja pragmaatilised eestlased järjekordsest propagandakärast vaevalt end kõigutada lasevad.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus