Eesti Elu
Siin Ameerika Hääl, Washington (9)
Arvamus 28 Aug 2009  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Olen pensionipõlves arutanud olukorda, millesse olin sattunud. Ilma, et oleks seda taotlenud, mu kohustused suurenesid iga aastaga. Kohustused nn. rahvadiplomaatia (public diplomacy) raames mitte üksi kaitsta, vaid aidata arendada USA riigi huvisid. Samuti, Ameerika Hääle ühe juhtivametnikuna oli minu ülesanne järgida selle asutuse reegleid ja põhimõtteid.

Kuid mul olid alati meeles Eesti ja Balti riikide huvid. Neil aegadel, kui sünnimaa oli okupeeritud, oli mul üsna lihtne enda meeles võrdsustada Eesti ja USA huvisid. See ei olnud midagi ainulaadset. Seda lugesin kõikide väliseestlaste kohuseks.

Vahest tulid need sisemised pinged eredalt esile. Kui kord üks USA välisministeeriumi ametnik esines pagulasbaltlastele, selgitamaks USA Balti poliitikat, esitas üks tuntud leedu pagulaskonna juhte, kes oli ka olnud USA ametnik, küsimuse, alustades: „My country....“ Ametniku jutulõng katkes momendiks, sest ta ei olnud kindel, kas küsimus puudutab Leedut või USA-d.
Minu töökohad Ameerika Hääles tegelesid USA välispoliitika edendamise ja selgitamisega, neil oli otseühendus Balti riikide saatusega. Nii ei saanud ma neil aegadel kandideerida Rahvuskomiteesse (ERKÜ), sest infoagentuuri otsusega oleks mul „conflict of interest“. Seda dilemmat teavad need, kellega sai istutud konverentsilaudade taga – nii samal kui ka vastaspoolel.

Kaheksakümnendate teisel poolel tekkis küllalt protokollitüüpi segadusi. Kui olin infoagentuuri Balti spetsialist, saadeti kõik agentuuri poolt kutsutud balti tegelased ka minu juurde. Ma ei olnud päris ameeriklane ja neid esitati mulle kui baltlasi Nõukogude Liidust! Kui olime lõpuks omavahel, oli jutt hoopis teine! Neil aegadel sain kokku näiteks Endel Lippmaa ja Marju Lauristiniga, kes olid üllatunud, et ükskõik kuhu valitsusasutusse nad Washingtonis läksid, olid ikka eestlased ees! Eriti huvitav oli vestelda eesti noortega, kellest mõni aasta hiljem said teadlased, ajakirjanikud, kõrged ametnikud ja suursaadikud. Neid oli nii palju, et nimetamiseks pole siin ruumi.

Esimene eestlasest ajakirjanik, kellega kohtusin, oli Urmas Ott. Võimaldasin talle tema suurima soovi: teha telesaade Ameerika Hääle Eesti Osakonnast. Tagasi jõudes andis ta raadiointervjuu, kus väitis, et oli kohtunud Vello Edermaga, „kes on vist CIA agent, sest ta esitas (mulle) Eesti kohta väga palju küsimusi!“ Ta saatis mulle selle helilindi ja lisas juurde, et „usun, et sa ei ole, aga ma ütlesin seda igaks juhuks enesekaitseks!“

Kord oli külaliseks üks Läti kõrgemaid kohtunikke. Esitasime talle küsimusi, mina muidugi tolleaegse „pähkli“: te räägite kogu aeg suveräänsuse saavutamisest, kuidas on iseseisvusega? Tema vastus, läbi tõlgi, oli pikk ja keeruline, mitte midagi ütlev. Kuid koosoleku lõpul, kui teiste tähelepanu oli mujal, tuli ta minu juurde ja ütles mulle vene keeles, et me räägime suveräänsusest, kuid tegelikult mõtleme iseseisvust!

Ameerika Hääles oli palju sisemisi konflikte. Nagu olen ütelnud: elu noateral. Terve maailm, neljakümnes keeles, kuuleb midagi, mida sina oled otsustanud! Vaielda võis alati ja vaidlusi oli iga päev. Kuid kui lõppotsus on sinu käes, see on hoopis midagi muud. Kui mingi kontroversiaalne programmiline otsus oli minu teha, andsin alati keelteosakondadele vabamad käed ja võtsin vastutuse endale. Probleeme ei olnud, sest ülevalt poolt usaldati mind. Probleeme tekitasid endile vahest need juhatajad, kellel ei olnud lühitõlget minu nimetähtedega. Mingit tsensuuri ja eriti mitte välisministeeriumi poolt ei olnud.

Neil aegadel tegi otsustamised keerulisemaks väga kirju juhtkond. AH direktor oli poliitiline, nimetatud presidendi ja heakskiidetud Senati poolt. Järgmine kiht oli välisteenistujate kaader (foreign service officer). Nad olid infoagentuuri (USIA) teenistujad (USIA ei olnud välisministeeriumi alluvuses). Peale nelja aastat välismaal pidid nad kolmeks Washingtoni tagasi tulema. Nad olid nn. „generalists“, neid võis ükskõik kuhu paigutada. Ameerika Hääles olid nad juhtivatel kohtadel, asedirektorist alates kuni divisjonide direktoriteni. Kuni minu „saabumiseni“ olid ka divisjonide asedirektorid välisteenistujad. See tekitas väga palju probleeme, sest tavaliselt kumbki ei teadnud raadiost mõhkugi. Ja profid ei tahtnud nendega tegeleda, sest nende reaktsioon oli peaaegu alati kõhelda, karta ja keelata.

Nii minu „saabumine“ Euroopa divisjoni asedirektori kohale lahendas palju probleeme, kuid samas tekitas neid välisteenistujast direktoriga. Kui direktor ei osanud keeleosakonna juhataja programmiprobleemi lahendada, pidid nad tulema minu juurde – kuid sellega kaotas direktor jälle prestiiži! Keelteosakondade juhatajad lahendasid selle probleemi üsna lihtsalt – nad helistasid mulle õhtul koju, parajasti kui istusin söögilauas! Minu tollane ülemus avaldas siis memorandumi, et enne tulge minu juurde ja siis küsige Vellolt!

Ja mida tegin mina, kui ma ei saanud ise lahendada mingit probleemi? Ma helistasin AH programmide asedirektorile (Deputy Program Director), kelleks oli samuti AH proff! Tema ülemuseks oli jälle välisteenistuja. Nii oli Ameerika Hääles minu aegadel kaherööpmeline käsuliin ja kõik teadsid seda. Samal ajal konsulteeris minu ülemus tema ülemusega, arutades suurt poliitikat, et kuidas on olukord Belgradis jne. Kas see raadioprogramme aitas, vaevalt. See kõik tundub siin artiklis ülearune, kuid AH-s ei saanud sellest ei üle ega ümber – ja ilma selle süsteemita oleks olnud suur segadus.

Teiseks suureks probleemiks oli fakt, et keelteosakondades töötasid peamiselt välismaades sündinud, kuid keskosakondades tavaliselt „pärismaalased“. Nende vahel oli tihti arusaamatusi lihtsalt eri taustade tõttu. Mina ja veel paar minutaolist pidime neid probleeme lahendama, eriti mina, sest mul oli kogemusi „mõlemal poolel“. See pole mingi tähtsuse upitamine, see oli lihtsalt nii.

Kuid oli ka omavahelisi nääklemisi. Näiteks tolleaegsest Tšehhoslovakkia osakonnast tulid slovakid mulle kaebama, et tšehhid on puha kommunistid ja tšehhid jälle kaebasid, et slovakid olevat seal kõik natsid! Asi läks niikaugele, et mind külastas mees agentuuri julgeolekuosakonnast ja tahtis teha suurema juurdluse, kuna osakonnas olevat palju natse ja kommuniste! Mul võttis mitu konverentsi, et julgeolekut rahustada, et asi pole nii hull! Siiski, hiljem selgus, et Poola ja Jugoslaavia osakondades olid pesitsenud kommunistide agendid. Nad aga ei suutnud tõsiseid probleeme tekitada.

Tõsisemad siseprobleemid minu ajal olid Rumeenia ja Eesti keelteosakondades. Mõlemas tekkisid lahkhelid osakonna juhataja ja toimetaja vahel. Kuid Rumeenia osakonna probleem lõppes uue välisteenistuslasest juhatajaga, kelle valis minu ülemus, kuid kelle vastu mina väga ägedalt olin. Lühidalt: paljud ehk mäletavad, et aastal 1970 hüppas leedu madrus Simas Kudirka Nõukogude laevalt USA rannakaitse laevale ja palus asüüli. Kuid nõukogulased nõudsid tema tagastamist ja välisministeeriumi korrapidaja ohvitser (watch officer) Edward Mainland lubas nõukogude madrused USA laevale tulla. Need peksid Kudirkat 45 minutit ilma, et ameeriklased oleks vahele seganud, ja viisid Kudirka tagasi oma laevale. Mõni aasta hiljem, kui meil oli vaja uut Rumeenia osakonna juhatajat, näitas välisministeeriumi andmebaas, et ainuke, kes oskab natuke rumeenia keelt, on Edward Mainland! Minu ülemus, Hans Holzapfel, otsustas ta võtta Rumeenia osakonna juhatajaks, kuigi ma olin selle vastu ja kuigi AH balti osakondadel oli teada Mainlandi taust. Hiljem, kui ma juba USIAs olin, sai tast koguni Euroopa osakonna direktor. See oli esmajärguline näide, kuidas välisteenistujad üksteist aitasid ja nii selle mehe „rehabiliteerisid“.
(järgneb)
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus