Seiklusspordi MMil tuli võistlejaid päästa lennukitega Postimehest
Rahvusvahelised uudised 20 Nov 2015  EWR
    Trüki   E-post   FB     
20. november 2015
 - pics/2015/11/46302_001.jpg

Priit Pullerits, vanemtoimetaja
See on üks kergemini ligipääsetavaid niiskeid piirkondi hiiglaslikul Pantanali märgalal, mida võib nimetada hiiglaslikuks karjakopliks. Foto: MTÜ Estonian Adventure Racing

http://sport.postimees.ee/3406...

Seiklusspordi MM-võistluste korraldajad Brasiilias on osalejate jahmatuseks kavandanud niivõrd tapvalt raske marsruudi, kus sportlasi seiravad Pantanali märgalal krokodillid ning pinnas on osutunud sedavõrd läbimatuks, et võistkondade kuivemale maale aitamiseks tuli appi saata lennukid.

Arthur Raichmann annab ülevaate, kuidas on kulgenud Pantanalis seni esiviisikud jätkava Eesti võistkonna Estonian Ace Adventure (Rain ja Silver Eensaar, Timmo Tammemäe ja Mariann Sulg) viimased kaks võistlusööpäeva.

Viies võistluspäev, kolmapäev, 18. november

Eestlased lahkusid neljanda päeva õhtul kolmest osast koosnevale trekkingule, mil ühtekokku pikkust 130 km. Kolmandikul distantsist tuleb kaasas kanda seljakotipaati, et ületada suuremaid ja väiksemaid veekogusid. Seda maastikku võib nimetada hiiglaslikuks karjakopliks. Ka trekkimisele järgnev 150 km pikkune rattaetapp kulgeb karjamaade piirkonnas. Aga kuna tegemist on märgaalaga, kulgevad karjaajamise rajad läbi madalate veekogude.

Vihmeperioodil on ses piirkonnas kõik kaetud põlvini veega. Radu maapinnal näha ei ole. Kohalikud navigeerivad hõredalt kasvavate madalate puude järgi. Kõrgvee ajal liiguvad nad hobustega.

Praegu on kuiv ja karjateed suhteliselt hästi nähtavad, aga neid on palju ja neile jääb lugematu

arv veetakistusi, millest osad meenutavad suuremat sorti mudaauku. Selgemates lompides elutsevad aga krokodillid, kes jälgivad uudishimulikult mööduvaid seiklejaid. Käisin mõned kilomeetrid mööda võistlusrada nig ühes lombis vaatas mulle vastu üheksa paari väikesi krokodillisilmi. Ümber on neist loikudest mõttetu minna, sest kõrge rohi märjal õõtsuval pinnasel neelaks liiga palju aega ja kulutaks energiat.

Korraldajad olid optimistlike prognooside järgi planeerinud selle rajalõigu läbimiseks 26-32 tundi. Tegelikkus osutus hoopis millekski muuks.

Suurem osa võistkondi tuli kinnitamata andmetel tuua sealt lennukitega välja – kas trekkinguraja lõppu või viimasele suurematel teedel kulgevale 27 km pikkusele lõigule. Kuuldavasti pidasid paar tipptiimi pärast 50 km trekkimist edasist pack-rafti ehk seljakotiparvetamise lõiku (56 km) võimatuks missiooniks ning avaldasid vahetusalas selle üle ka valjuhäälselt arvamust.

Korraldajad otsustasid tõmmata punase joone ja tuua kõik sellesse punkti saabunud võistkonnad lennukiga 60-80 km (sõltuvalt lõplikust otsusest) edasi.

Asja teeb keeruliseks see, et mitte kõik võistkonnad polnud sündmuste sellise käigu üle õnnelikud. Osad oleksid tahtnud jätkata. Ja mis kõige huvitavam – esimesed viis võistkonda olid juba lahkunud seljakotiparvetamise etapile, Eesti esindus nende seas. Igasugune abi tähendab aga lühendatud rada ja pingereas joone alla jäämist. Kui esimesed viis ei katkesta, siis ükskõik kui kiired tagumised ka ei oleks, lühendatud raja läbijad jäävad noist protokollis igal juhul tahapoole. Seega eestlased osalevad jätkuvalt suures mängus.

Kogu draama juures tuleb silmas pidada, et võistlejad on rajal olnud juba 80-90 tundi ja seda äärmuslikes oludes. Nii öösel kui päeval on 35-40 kraadi sooja, päeval paistab päike lagipähe. Praeguseks on läbitud kokku umbes 300 km väga erineval maastikul, keha on valus ja väsinud. Tiimid on maganud kokku kõigest 4-5 tundi.

Kuues võistluspäev, neljapäev, 19. november

Ööl vastu neljapäeva ja järgnenud varahommikul toimunud sündmused ning korraldajate otsus keset trekki rada lühendada on tekitanud paraja hulga segadust. Võistkondade taktikalised plaanid on segi paisatud. Pole siiski päris selge, milline on otsuse mõju lõpptulemusele, mis saab nendest esimeset viiest võistkonnast, kes jätkavad täisrajal, kas

nende jaoks samuti midagi lühendatakse. Need küsimused peaks päeva peale vastuse saama. Eesti võistkonna liige Silver Eensaar kommenteeris mitmes vahetusalas, et kõik etapid on üle võlli rasked, nii et keeruline on seda kõike seletadagi. Vastuseks küsimusele, mis on siiani olnud kõige raskem, vastas ta, et nad ei saa enam aru, mis on raske.

Eestlased on seni esinenud üle ootuste hästi. Paljude nende siinsete kaasaelajate silmis esindavad nad mingit unelmate elustiili kogemust – kulgeda metsikus looduses lõpmata pikal rajal, ületades kõige raskemaid takistusi, toetades kaaslasi, kui neil on raske, motiveerides iseennast. See kõik meenutab moodsa aja seiklusjuttu: need inimesed Pantanali märgalal on «Aarete saare» ja teiste põnevate lugude tänased tegelaskujud.

Võistluse rajameistrite otsuseid määrab kokkuvõttes võistluse lõppaeg – laupäeva kohaliku aja järgi kella 16-ks on vaja meeskonnad n-ö metsast välja saada. Võistkondade liikumine on gps-seadmete abil pideva jälgimise all ning vajadusel teevad korraldajad planeeritud etappides korrektuure. Esialgsetel andmetel jäävad ära viimane 85 km pikkune kajaki etapp ja lühendatakse rattaetappi, aga see selgub täpsemalt järelejäänud võistluse käigus.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 20 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus