Rein ja Viive reisikiri nr.15 Hulgaliselt pilte
Meelejahutus 28 Apr 2012  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Kiri nr 15

10. autopäev, 12 aprill, Seattle, Canada piir

Hommikul oli veel mõnus jätkuvestlus Seppade perega. Paraku oli ees pikem sõidupäev ja see sundis teele asuma. Esimeseks sihtkohaks oli Seattle. Sinna oli umbes 3 tundi sõitu, mis kulges ühe hooga. Kiirteedel liikudes on see tavaline. Seattles plaanisime veidi ka jalgrattaga sõita, sest ammuste kuulduste järgi pidi tegemist olema jalgrattasõbraliku linnaga. Tõesti, jalgrattaradu me linnas nägime, oli ka mõningaid rattureid, aga meie tõmbasime oma rattaplaanidele kriipsu peale. Kesklinn, kus me seigelda tahtsime, oli mägine nagu San Franciscogi. Isegi autol oli vaevaline linnatänavail liikuda. Muidugi saaks rattasõitu harrastada lõpututel kaldapealsetel, aga selleks polnud meil aega. Teisalt oli probleem auto parkimisega, sest parkimistasud olid selles linnas uskumatud kirved (näiteks 6 dollarit 15 min eest). Pidime siis parkimisaega lühendama ja vaatasime vaid kesklinnas ringi, käisime kõrghoone vaatlusplatvormil, uudistasime sealset kuulsat turgu.
 - pics/2012/04/36129_005_t.jpg

Seattle on eriti ülalt tornist vaadates ilus. Palju on vett, kesklinn on parajatel küngastel, eemal on kauneid elamurajoone. Eht ameerikalikult lõikavad linna mitmes suunas läbi kiirteed.

Pealelõunal asusime taas (kiir)teele. Õhtuks tahtsime jõuda Kanadasse ja nii see ka õnnestus. Piiri ületamisel küsiti mõningaid mõttetuid küsimusi ja ju vastasime õigesti – lubati ilma probleemideta maale. Meie laevareisikaaslase Esperi (Esper Kõvamees, pärit Muhu saarelt) kodu oli üsna piiri lähedal. Veidi nägime vaeva tänava leidmisega, aga pimeduse hakul olime siiski kohal. Esperi juures viibisime 3 ööd. Tundsime end väga mõnusalt – justkui kodus. Ka väike saun ja internetiühendus olid olemas, seega kõik mis vaja.

11. autopäev, 13 aprill (reede!), Vancouver

Hommikupoolikul nautisime tõeliselt kaunist Vancouveri linna. Sõitsime autoga kesklinna lähedusse Juta Kitchingu juurde, kuhu jätsime oma auto ootama ja tegime mõnusa ringi linnas ratastel.

Vancouver on mägedega piiratud kauni liigendatud rannajoonega lahe kaldal. Linn ise oli õiteehtes, üle kesklinna kõrghoonete paistsid kenasti lumised mäetipud. Päris kesklinn ise asub saarel, mis mandriga uhkete sildade kaudu ühendatud. Eriti uhke on neist pikk ja kõrge põhjapoolne rippsild.

Tiirutasime erinevates linnajagudes, ka kesklinna pilvelõhkujate vahel ja saare põhjapoolsel küljel asuval rannapromenaadil. Promenaadi lõpus leidsime end jalgrattarajalt, mis kulges ümber pargiks kujundatud metsase poolsaare (Stanley Park). Ilusa ilma tõttu oli rahvast palju ratastel liikumas ja nii sõitsime ka meie selle 10-kilomeetrise ringi nautides läbi.

Õhtupoolikul tegime veel retke linnalähedasele olümpiaareenile Küpressi mäe otsas, kust avanes ka võrratu vaade kesklinnale. Kui all-linnas oli mõnus kevadilm, siis mäel valitses veel tõeliselt ilus suusatalv. Hanged tee servas olid mitme meetri kõrgused, suusatajad vihisesid kevadpäikese käes suusanõlvadelt alla.

Linna tagasi tulles vaevlesime pool tundi liiklusummikus, vaevatasuks aga saime tõeliselt mõnusa koduse õhtusöögi Juta juures. Suur tänu!

Aga päev polnud veel läbi. Külastasime veel sealse Eesti seltsi presidendi Olev Rummi kodu. Olevi ja tema abikaasa Margitiga veedetud lõbus vestlusõhtu väikese veiniga pani päevale tõelise pitseri.

Seega reede ja 13. kuupäev olid meie jaoks päris õnnelikud.

12. autopäev, 14 aprill, White Rock ja Vancouver


Hommikupoolikul võtsime veidi aja maha, et piiriäärses linnakeses White Rockis rattaga ringi sõita. Eemalt tundus kaldapealne üsna tasane, sõitma asudes saime rinda pista päris tugevate tõusudega. Kaldapealne tänav oli päris stiilne ja esinduslik, merevesi paraku kevadiselt külm.

Sel päeval oli mul Eestimaa filmi esitlus Vancouveri Eesti majas. Maja on suur ja väga hubane. Olev oli hankinud väga hea aparatuuri, üheskoos pimendasime musta kilega ruumi ja siis võis etendus alata. Kokku oli tulnud 34 sealset inimest, kes tundub et tõesti filmi nautisid. Pärast jätkus veel juttu kauemakski. See õhtu jättis meile väga meeldivad mälestused.

13. autopäev, 15 aprill, Whistler, mäed

Hommikul tuli jälle teele asuda. Teekond üle mägede Calgarysse oli üle 1000 km ja kaheks päevaks oli seda maad mägedes päris palju. Sadakond kilomeetrit Vancouverist olümpiapaika Whistlerisse oli võrratu. Kauneid vaateid jagus nii merelahtedele, kaldakaljudele kui ka lumistele mäetippudele. Whistleris endas oli ilus kevadine talvemaastik, kus teed olid kuivad ja puhtad, aga suusanõlvadel oli särav valge lumekate ja seda nautivad suusatajad.

Whistlerist jätkasime sõitu üle mägede. Jõudsime väiksematesse küladesse, mis pole enam kõige kuumemad turismipaigad. Mägedes oli loodus endiselt ilus, aga elumajad ja nende ümbrus nägi sageli väga räpane välja. Paljude inimeste näojooned reetsid sealmail indiaani päritolu. Siia oleks samuti vaja eestlaste algatust „Teeme ära!“.

Siiski oli parajalt mägistel teedel hea sõita ja igavust ka tunda ei tulnud. Õhtu eel käisime veel väiksematel teedel seiklemas lootuses rohkem loomi näha. Üht kitsekarja nägime, rõõmu pakkus seegi. Öö Shuswapi järve lähistel oli külm, hommikul olid auto klaasid jääs.

14. autopäev, 16 aprill, Banff, Canmore, Calgary


Teekonda jätkates sõitsime läbi mitmest rahvuspargist, tuntuim neist Banffi RP. Ilm oli üsna külm ja seetõttu vaatasime loodust rohkem autoaknast. Loodus oli veel varakevadiselt raagus ja me võisime vaid ette kujutada, kui ilus siin suvel võiks olla. Praegu olid isegi järved veel jääs.

Naljakad olid sealsed seadused. Rahvuspargist viib läbi suur kogu Kanadat läbiv maantee nr 1. Hooga läbi sõites ja mitte kahele poole vaadates võid tasuta läbi sõita. Kui aga tahad kasvõi paari pilti teha ja selleks hetkeks peatuda, pead spetsiaalse loa soetama, mida saab vaid pargi külastuskeskusest. Saan aru, kui pargis pikemalt viibimiseks ja matkamiseks tuleb osalustasu maksta, aga lühipeatuste puhul on see mõttetu.

Pikema peatuse ja rattasõidu tegime Canmores, kus käisime jällegi olümpiaradasid vaatamas. Selleks andis rattaga ülesmäge pressida, aga tasus ära – suusakeskus oli ilus ja rajadki veel päris heas korras. Tahtmine oli endalgi suusad alla panna, paraku polnud neid seekord kaasas.

Teine olümpiakeskus oli päris Calgary äärelinnas. Seal peeti suusahüppe- ja vigursuusatamise võistlusi. Jälle põnev paik.

Calgarisse sissesõit oli väga kena. Juba eemalt paistsid päris maitsekad kõrghooned, tee keerutas küngaste vahel, kuni tõi meid päris tornide jalamile.

Meie seekordne öömaja oli Jüri ja Helle Kraavi juures üsna kesklinna lähistel. Oli meeldiv koos veedetud õhtu, mille käigus oli ka Eestimaa filmi linastus hubases seltskonnas. Väga hea aparatuuri seadistuse tõttu nautisime ka ise filmi tavalisest enam.

15. autopäev, 17 aprill, teekond Calgaryst lõunasse


Hommikul tegime ratastega väikese ringi Calgary kesklinnas. Ilm oli paraku miinustes ja meie varustuses sõites hakkas külm vägagi ligi pressima. Selles hoolimata jätsid kesklinna erinevat värvi tornid ja põnevad arhitektuurilised lahendused hea mulje.

Aga külm ilm ajas meid peagi teele. Muuseas, raadiost kuulsime juba teel olles, et meie lahkudes oli Calgarys lumi maa valgeks muutnud. Teekond USA piirini oli 250 km ringis, mis läks sõites päris kiiresti. Sel lõigul oli maastik mitte väga mägine. Suhteliselt lamedatel lagedatel mägeldel oli peamiselt põllumajanduspiirkond, kus pikemateks peatusteks vajadust ei olnud. Vaatasime vaid Lethbridge linnas veidi kauem ringi ja siis kihutasime piirile.

Üle USA piiri pääsemine vaeva ei nõudnud. Ees ootas jätkuvalt pikk teekond, aga õnneks ka märksa soojem päikesepaisteline ilm. USA-s läks reljeef ka päris kenaks. Õhtupäikeses avanes üha uusi järjest põnevamaid vaateid mägedele. Nii möödus üks pikem sõidupäev. Olime sõitnud Alberta provintsi ja Montana osariigi teedel.

16. autopäev, 18 aprill, Teekond Yellowstone lähistele


Teekond üle mägede oli jätkuvalt ilus. Eks meil selgi päeval oli peamiseks eesmärgiks hästi edasi jõuda. Sõit läkski ladusasti. Tee nr 287 ristmikul olime infonäljas. Pidime otsustama, millise sissepääsu Yellowstone parki me valime. Sealsed külastuskeskuse ja motelli töötajad ei osanud midagi soovitada. Rahvuspargi telefonil vastas vaid masin ja sealt me vajalikku infot ei saanudki. Vale valik oleks tähendanud ca 250 kilomeetrist lisaringi, sest enamus pargi sissesõite on talviste ilmaolude tõttu suletud. Valisime lõpuks põhjapoolse sissesõidu ja õigesti tegime. Livingstoni lähistel ööbides oli kõik juba selge, paraku oleks pidanud info ka infopunktides laialdaselt teada olema, sest vaid põhjapoolne tee hoitakse ka talvel lahti. Muide, pargile lähenedes oli teede ääres üha enam kitsesid ja hirvekarju.

17. – 19. autopäev, 19. – 21. aprill, Yellowstone RP


Varahommikul Yellowstone parki sisenedes olime suures ootusärevuses. Esiteks, ilmateade, mis oli lubanud neiks päeviks lume- ja vihmasadusid ning miinuskraade, oli olnud üsnagi vale. Tegelikkuses oli juba hommikul päike ja ilm paranes edaspidi päev-päevalt veelgi. Esimesel päeval saime liikuda vaid põhjapoolsel teel, sest alles järgmisel hommikul (meie ajastuse suurepärane õnnestumine!) avati mitu olulist teed, mis terve talve olid kinni olnud.

Just põhjapoolse tee ääres on kõige rohkem loomi. Juba tänavail jalutasid hirved ja piisonid, kitsesid oli ei teagi täpselt kui mitut sorti, metsades nägime ka sealseid põtru. Kõige enam erutasid esialgu piisonid, keda oli sadade kaupa ja õhtu eel nähtud hunt. Looduses ööbideski nägime loomi liikumas, samas puudus ikka veel karu.

Teise päeva hommikul olime juba enne päikest üleval, et rohkem loomi tabada. Tulemus sama, nagu eelmisel päeval. Lõuna ajal käisime geisreid ja kuumaveeallikaid imetlemas. Selleks tuli läbi sõita üle 100 miili, aga taas läks kõik korda. Kõige kuulsam geiser, Old Faithful, mis pidi päris harva purskama, andis meile täieliku etenduse kogu raha eest. Olime õnnega koos, puudu jäi veel karu.

Aga see päev pidi lihtsalt õnnelik olema. Tagasiteel geisrite juurest nägime ka grislikaru ära. Oli tee ääres lume alt toitu otsimas, rahvast kümnekonna auto jagu jälgimas. Olime algul ehk 40 m kaugusel. Siis tuli ta jooksuga mäeveerult alla (mis inimesi ja korravalvurit päris ehmatas) ja läks rahulikult just meie auto tagant üle tee. Mõned salvestused pidid saama päris head. Hiljem jalutas ta veel kümmekond minutit aasal ja lubas end filmida. Fantastiline!

Paraku polnud päev veel läbi. Õhtuvidevikus nähime veel üht hunti ja hirvekarja läbi jõe kahlamas.

Ka kolmas päev Yellowstones polnud eelmistest kehvem. Varahommikul rattaga põhjamaanteel sõites nägime veel kahte hunti, üks laskis ennast veel paarikümne meetri pealt filmida. Hiljem jäi ta veidi eemal mingit konti närima, kitsekari käis teda aga kümnekonna meetri kaugusel õrritamas. Arvasime, et nüüd lähebki mõni kits söögiks, aga hunt lihtsalt ei viitsinud reageerida.

Õhtupoolikul külastasime veel ligi 3000 m kõrgusel asuvat Yellowstone Suurt Kanjonit. Selle kirjeldamiseks ei jätku jälle sõnu, ehk tulevad hiljem pildid appi.

Päris õhtu eel lahkusime pargist ja ühtlasi Wyomingi osariigist läbi Montana uude osariiki, Idahosse. Kõrgused olid endiselt 2000m lähistel ja teede kõrval lund veel palju. Ka selle tee ääres oli mitmeid rahvusparke jms, aga meil oli tarvis hoogsalt sõita ja peatusi tegime vaid paaris põnevamas kohas. Loodus oli karmivõitu, veidi nagu tundra sarnane. Ilusa nimega koht, Idaho Falls paraku meie silmile midagi ilusat ei pakkunud ja sellega saigi päev läbi.

Kolm päeva Yellowstones olid jätnud kustumatu jälje. Näis, millega tulevik üllatab.

20. autopäev, 22. Aprill, Idaho, Salt Lake City

Idaho osariigis ei tahtnud me ainult kiirteedel vuhiseda. Vaatasime kaarti ja nägime lähedal looduskaitseala nimega Craters of the Moon. Kohale jõudsime kohalike teede rägastikus eriliste eksimisteta (viitadele polnud raha kulutatud), seal aga selgus, et kogu ringi läbimiseks olnuks vaja maasturit. Kümmekond miili seal seiklesime, nägemata midagi väga erilist (ju on siis kuu meie maaga üsna sarnane) ja tulime tuldud teed tagasi, et autole mitte liiga reha.

Edasigi valisime väiksemaid teid, et kohalikku elu rohkem näha. Tee oli ikkagi päris kiire, aga soovi korral oli lihtsam pildi tegemiseks peatuda. Oli mitmeid ilusaid farme ja elumaju, samas ka prügimägesid. Samas on kõik Ameerikas tohutult mastaapne. Sõidad avaras orus, vaatad mäeni ehk 5 km. Pool tundi kihutades paistab aga mägi endiselt sama kaugel olevat. Silmapete on sageli uskumatult suur.

Utah osariiki jõudes tutvusime infokeskuses pakutud materjalidega ja lisaks plaanitule suundusime veel Soolajärve keskel olevale saarele, sest vaid seal olevat sobilik supluskoht. Aega kulus selle lisaringi peale tublisti üle tunni. Antilope looduspark saarel oli üsna ilus – mägine maa, liigendatud rannajoon, samas mets peaaegu puudus. Käisime soolases vees suplemas (palju soolasem kui ookeanivesi, Surnumerest aga oluliselt lahjem) ja sõitsime mandrile tagasi.

Salt Lake City linn on laias ja kaunis orus, kõrval kõrgumas võrratud mäed. Kesklinna tornid olid läbi sõites ilusad, paraku ei võimaldanud aeg kesklinna lonkima minna (ega linnad meid reeglina väga huvitagi). Asusime ligi 2000 m kõrgusel ja sellelt tasemelt asusime otsima sealset olümpiaparki. Tuli uskumatult palju kiirteed mööda mäkke pressida. Auto oli vahepeal päris raskustes. Ületanud ligi 3000 m kõrguse kuru jõudsimegi kella 6ks Olümpiaparki. Kuigi parki hakati juba sulgema, saime siiski oma tiiru ja vajalikud pildid ära teha. Mulje hea, kuigi näiteks Calgary oli palju võimsam.

Üle mägede tagasi linna sõites oli laskumine nii vinge, et ühel veoautol läksid rehvid suisa põlema. Meie masinal tuli ka mingit haisu, seda isegi mootoriga pidurdades. Alla jõudes jäi väga suur okas hinge kriipima. Päike oli just loojumas, taevas koos pilvedega oli uskumatult kaunites toonides, linn all orus oli just tulesid süütamas - aga kiirteel sõites polnud sobilikus kohas pildistamiseks peatumine üleüldse mõeldav. Õudselt kahju oli, kuigi hiljem mingi veidi lahjema pildi teha ikkagi saime.

Salt Lake City oli uskumatult suur. Üle tunni aja kiirteel kihutades polnud me ikka veel majade vahelt välja saanud. Lõpus läks ometi rahulikumaks ja saime endale sobiliku öömaja leida.

21. autopäev, 23. Aprill, Utah, Bryce Kanjon


Hommikus asusime taas teele. Esialgu tundus aega piisavalt palju olevat ja sõitsime seetõttu rahulikult ka väiksematel teedel. Väikeses Panguitchi linnakeses sõitsime veel ratastega ringi. Leidsime ühe imeväärse kauboi-poe ja muudki ajaloolist hõngu kandvat.

Tahtsime edasi minna Bryce Kanjonisse, paraku viis meid üks eksitav viit kõrgele mägedesse. Tõusime 3300 m kõrgusele, mis oli ka omaette elamus, paraku oli meile sobilikus suunas kulgev tee talviste olude tõttu veel suletud ja pidime tuldud teed tagasi tulema. Kaotasime oma poolteist tundi kallist aega.

Enne Bryce Kanjonit oli veel Punane Kanjon, kus teed palistavad värvilised (punastes toonides) kaljuseinad end pildistama sundisid. Bryce Kanjon aga ületas taas kõiki ootuseid. Jällegi napib sõnadest selle ilu kirjeldamisel. Kanjonit sai vaadata eelkõige ülalt alla, üsna kanjoni serval kulgevat teed mööda liikudes. Tee ise tõusis 2000 meetrilt kuni 2750 m kõrguseni, iga natukese aja tagant avanes uus vaatekoht. Sõisime kogu selle tee läbi, tegime peatusi ja jäädvustasime loodusimedena tunduvaid moodustisi sügaval oru põhjas. Eriti võimasd olid vaatekohad nimededa Inspiratsioon (kus sai kõrgelt kaljunukilt alla vaadata) ja Päikeseloojangu paik, kust lisaks võimsale üldvaatele mäeveerult algasid mitmed matkarajad, mis viisid nende loodusimede vahele seiklema.

Selles kohas oleks tõesti võinud veel vähemalt päevakese seigelda.

Pimeduse hakul teele asudes selgus, et otseteed Las Vegasesse on võimaliku lume tõttu kahtlased. Kihutasime siis läbi öö ligi 2000 m kõrgusel platool ja vahepeal ka mägesid ületades Las Vegase poole. Üsna Nevada osariigi piiril jäime ööbima, algamas oli viimane autoreisipäev.

22. autopäev, 24. Aprill, Nevada, Las Vegas

Autoreis sai sellega läbi. Jäi veel tunnike autosõitu läbi kõrbemaastike ja GPS tõigi meid lkenasti Marianne ja Fred Coveri juurde, kus peatume reisi viimastel päevadel. Autoga läbisime 3 nädalaga 4930 miili ( 7934 km). Nüüd tuli aga auto lennujaamas asuvasse rendifirmasse tagasi viia, mis väikeste seikluste järel ka teoks sai.

Veidi „kodus“ puhanud, käisime õhtul nautimas Las Vegase showmaailma saavutusi. Freemantle tänaval asuva kasiinoderea ala katab kumer katus, mis moodustab showde ajal enam kui 200 m pikkuse ekraani. Võrratu muusika saatel oli lael liikuva pildina nii muusikud ise, planeedid maailmaruumis, kosmoselaeva start jne, kõik see võrratus teostuses!!! Ka muu melu seal kasiinode juures oli silmapaistev, nii kõikvõimalikud tegelased filmidest, kunstnikud, trikimeistrid kui ka ehtsad kontserdid.

1. puhkepäev, 25. Aprill, Las Vegas


Sel päeval käisime jalgratastel Las Vegase elu nautimas. Oli erakordne ilm – tuli paar piiska vihma selles kõrbelinnas. Liikusime võrratus kasiinode ja hotellide rajoonis (kõnekeeles Las Vegas Stripe), eriti imetledes taas Veneetsia võrratuid rajatisi, siis käisime ühes suures kaubanduslinnakus, kus lõpuks osta nagu midagi ei osanudki ja õhtu eel tulime koju tagasi. Nautisime koos pererahvaga pitsat ja õlut, mille olime ratta pakuraamil kohale toimetanud. Rattasõitu kogunes sel päeval 35 km.

2. puhkepäev, 26. Aprill, Las Vegas, Surmaorg


Oodatud retk ühte maakera põnevamasse paika. Kuigi öeldakse, et Surmaorg on just Las Vegase naabruses, kujunes päevateekonnaks ikkagi üle 600 km. Temperatuurid olid tavapärasest palju madalamad, ulatudes vaid ca 35 C kraadini . Vaatepildid olid aga ikkagi Surmaoru kuulsuse väärilised.

Sõitsime oru põhja mööda, seejärel külastasime üsna arusaamatul moel rajatud Scotty lossi ligi 1000 m kõrgusel mägede vahel (rajatud pettuse läbi, lubades investoritele, et teeb kullakeavanduse, saadud raha eest aga ehitas endale lossi).

Taas oru põhja naastes tuli läbida üle 100 km, et jõuda maapinna kõige madalamasse punkti, kohta nimega Badwater millel „kõrgust“ -85,5 meetrit. Meelde jäi meeletu tuul, mis isegi püstipüsimise kohati raskeks tegi. Jalutasime soolaväljal, millest taldade alla paks soolakiht kogunes. Hea hiljem kodus supi jaoks soola võtta.

Tagasiteel nägime kahte koiotti (seni veel meie poolt nägemata loomad), kahjuks ei trehvanud ühtegi lubatud metsikut hobust. Ilm muutus tagasiteel üha põnevamaks. Llisaks erivärvilistele mägedele ilmestasid pilti veel tumedates toonides võimsad pilved. Las Vegase keskinna kohalgi oli süngelt tume taevas. Loodame homselt päevalt siiski parimat.

3. puhkepäev, 27. Aprill, Las Vegas

Sel päeval tahame taas jalgratastega linnas ringi sõita. Nii mõnigi põnev rajoon on veel külastamata. Õhtu eel tahame ka vaatetorni otsa tõusta, et sealt tulede süttimise ajal võrratut pilti nautida.

Hetkel hommikul seda kija lõpetades ongi väljas mõnus päikesepaisteline ilm. Mõned tunnid mõnuleme kodus päikese käes, siis siirdume linna, kus tahame viibida õhtutundideni.

Viimaste reisipäevade uudised ja reisi kokkuvõtvad numbrid tulevad mõne päeva pärast viimases reisikirjas.

Kena kevade jätku soovivad

Rein ja Viivi Las Vegasest
 - pics/2012/04/36129_003_t.jpg
 - pics/2012/04/36129_004_t.jpg
 - pics/2012/04/36129_005_t.jpg
 - pics/2012/04/36129_006_t.jpg
 - pics/2012/04/36129_008_t.jpg
 - pics/2012/04/36129_009_t.jpg
 - pics/2012/04/36129_010_t.jpg
 - pics/2012/04/36129_011_t.jpg
 - pics/2012/04/36129_012_t.jpg
 - pics/2012/04/36129_013_t.jpg
 - pics/2012/04/36129_014_t.jpg
 - pics/2012/04/36129_015_t.jpg
 - pics/2012/04/36129_016_t.jpg
 - pics/2012/04/36129_017_t.jpg
 - pics/2012/04/36129_018_t.jpg
 - pics/2012/04/36129_019_t.jpg
 - pics/2012/04/36129_020_t.jpg
 - pics/2012/04/36129_022_t.jpg
 - pics/2012/04/36129_023_t.jpg
 - pics/2012/04/36129_024_t.jpg
 - pics/2012/04/36129_025_t.jpg
 - pics/2012/04/36129_026_t.jpg
 - pics/2012/04/36129_027_t.jpg
 - pics/2012/04/36129_028_t.jpg
 
    Trüki   E-post   FB     
18 Aug 2017 02:36
Oleks nagu tehtud kõik, ent tühivastused käibivad nii nagu ennegi. -Ametikirjavahetuse meelespea.
17 Aug 2017 18:37
Eerik-Niiles Kross: metsavendade sõda kestab edasi (1)
17 Aug 2017 15:51
Terrorirünnak Hispaanias PM
17 Aug 2017 15:44
Maailmapilt: MAAILMAPILT. Fred Kraav ERR Arhiiv
17 Aug 2017 15:15
Ottawa - Black Ribbon Day 2017
17 Aug 2017 10:01
Trump: monumentide eemaldamine on rumalus (2)
17 Aug 2017 09:34
Stockholmi politsei keeldub 11 päeva kestnud afgaani noorte meeleavaldust laiali löömast (2)
17 Aug 2017 07:46
Niinistö: Kui Eesti ja Venemaa vahel algab sõda, puhkeb maailmasõda (1)
17 Aug 2017 07:42
David Vseviov 13. Metsaülikooli avaloengus: suurim nauding on võim, sest ühegi muu naudingu nimel pole külvatud nii palju hirmu (2)
17 Aug 2017 07:39
Eesti President Kaljulaid Metsaülikoolis: kui piisavalt hästi valmistume, siis see hoiab riskid ka tegelikult madalamana
16 Aug 2017 12:05
Toit, mida Briti kuningapere väljas süües tellida ei tohi PM
16 Aug 2017 11:57
Trad. Attack! Wednesday, August 16, 2017 8:30 PM
16 Aug 2017 09:45
Uus pusletükk? Franklini Arktika-ekspeditsiooni hukule leiti veel üks võimalik põhjus DELFI
16 Aug 2017 08:18
Galerii ja video: USA ründelennukid maandusid esmakordselt Kuressaare lennuväljal PM
15 Aug 2017 18:59
Eestlanna võitleb USAs raske haigusega
15 Aug 2017 10:52
Londoni börs nõudis sõna otseses mõttes ohvri
15 Aug 2017 05:02
"Eesti Hääl" juuli 2017 Inglismaa
13 Aug 2017 21:59
Asepresident Mike Pence’i topeltmäng Postimees (1)
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 19 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 20 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus