Reamees Putini päästmine PM (1)
Arvamus 23 Sep 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     

 
 Venemaa peaminister Vladimir Putin eelistab börsikrahhi asemel rääkida riigi juhtivast rollist maailmamajanduses. Pilt pärineb möödunud aastast, kui Putin veel presidendiametit pidas ja tekitas kõmu Tõvas tehtud poolpaljaste jahipiltidega.
 
 Foto: AP / Scanpix
  - pics/2008/09/21056_2.jpg
Venemaa peaminister Vladimir Putin eelistab börsikrahhi asemel rääkida riigi juhtivast rollist maailmamajanduses. Pilt pärineb möödunud aastast, kui Putin veel presidendiametit pidas ja tekitas kõmu Tõvas tehtud poolpaljaste jahipiltidega. Foto: AP / Scanpix
Igor Taro PM

Venemaa finantsturgusid läinud nädalal tabanud vabalangus, mille peatamiseks on riik suunanud turule sadu miljardeid rublasid, on toonud päevakorrale eksistentsiaalsemad küsimused kui börsiindeksite kasv nädalapäevade lõikes.

Vene valitsus võib olla võimeline kuigivõrd stabiliseerima kogutud naftatulude abil oma pangandust, kuid kuivõrd päästab see Putini-ajastu jooksul kinnistatud müüti saabunud stabiilsusest?

Pahad 1990ndate paralleelid

Praegu teeb Venemaa juhtkond pingutusi selle nimel, et keegi ei tõmbaks liialt palju paralleele metsikute 1990ndatega, mille jooksul said maise vara kogujad suisa kahel korral tunda oma hoiuste kõrbemise kirbet lõhna.

«Tahan öelda: praegu ei saa Venemaal midagi sellist juhtuda,» rõhutas möödunud nädalal Sotšis toimunud majandusfoorumil asepeaminister Aleksandr Žukov, viidates 1998. aasta kriisile.

Samas, ei tema ega samal foorumil esinenud valitsusjuht Vladimir Putin ei süvenenud liialt Venemaa börsikriisi põhjustesse. Kriis oli selleks ajaks justkui ületatud, aktsiahinnad kerkisid ning tulevases olümpialinnas Sotšis kõlbas taas rääkida Venemaa majanduse juhtivast rollist maailmas. Vene peaministri osavus selles retoorikas statistiliste näitajatega mängida on imetlusväärne.

Investorite käitumist mõjutab paraku mitte vaid külm majanduslik loogika, vaid ka tundeline aspekt. Peenes keeles öeldakse selle kohta: poliitiliste riskide tase. Just nendest riskidest ei räägi kõrged Vene valitsusametnikud.

Rahandusminister Aleksei Kudrinil tuli pühapäeval möönda, et valitsuse võetud meetmed (loe: miljardite pumpamine finantsturgudele) mõjutavad siiski ka neid venemaalasi, kes läinud sajandi finantspüramiidide kartuses ei võta enam ealeski suhu seda hirmsat sõna «aktsia».

Nende rahakott saab seda tunda inflatsiooni paari protsendipunktise tõusuga. Hoolimata iga-aastastest lubadustest viia see näitaja ühekohaliste arvude piiresse, ületab aasta kokkuvõttes seega tublisti senist ametlikku prognoosi 10,8 protsenti.

Veel tunnevad Kudrini sõnade järgi neid meetmeid omal nahal ka need, kes eelmiste kriiside ajal ehk alles koolis käisid, kuid lähiajal plaanisid korteri või sõiduki soetamist laenatud raha abil.

«Loomulikult kasvavad ka pankade laenuintressid,» lausus minister, millele järgnes juba kõhedusttekitav stsenaarium. «Võimalik, et mõned kompaniid, kus töötavad kodanikud, saavad tunda teatud raskusi.»

Niisugust sõnumit pole tavavenelased juba aastaid oma naftatulude kasvust eufoorias olevalt valitsuselt kuulnud. Majanduslikud raskused – see on juba midagi nii arhailist, mis jäi eelmisse sajandisse koos tuulepäiste demokraatide ja toidupoe järjekordadega.

Toda ajastut halastamatult nuhelnud uus põlvkond on harjunud Putini-aegse stabiilsusega. Selle ajastu mängureeglite järgi polnud kodanliku edu saavutamiseks vaja kaugeltki nii palju teha kui eelnenud kümnendil: piisas kolimisest mõnda suuremasse linna, enam-vähem normaalsest haridusest ja leplikust iseloomust.
Üleüldise heaolu ja tõusutrendi vool viis ilma suuremate pingutusteta lihtsalt kaasa.

Kui ametlikus telepildis näis stabiilsus millegi igavese ja vankumatuna, siis seda nautinud rahva teadvuses sugugi mitte sama kindlana. Veel kevadel ELi-Venemaa Keskuse eestvõttel ja Levada uurimisfirma teostusel tehtud uuringu kohaselt oli suurem osa niinimetatud keskklassi kuulunud nooremapoolseid venelasi veendunud, et mingit stabiilsust Venemaal ei ole.

Küsimusele «Kas Venemaal on saabunud stabiilsus?», vastas eitavalt 49 protsenti, jaatavalt seevastu 46 ja 5 protsenti ei osanud vastata. Salakaval statistika teeb siiski oma korrektiivid – kui samalt seltskonnalt päriti stabiilsuse pikaajalisuse kohta, siis oli selles veendunud vaid 29 protsenti ning ülejäänud 59 pidas seda ajutiseks nähtuseks, 12 protsenti ei osanud midagi arvata.

Süü veereb lääneriikidele

Kui viimase kaheksa aasta jooksul nii-öelda valitsenud stabiilsus on Venemaal üldlevinud arvamuse kohaselt seotud eelkõige Putini valitseja kuvandiga, siis saabuvate majandusraskuste eest on Vene valitsejad veeretanud süü üleüldisele majanduskriisile, mille peaosalised lääs ja eriti USA.

Samas on kriisi algusest möödunud juba ligi aasta, kuid drastilised langused Venemaa börsil saanud teoks kõigepealt pärast peaministri rünnakut suure kompanii pihta, mis tekitas paralleele Jukosega, ning Gruusia sõja järel.

Nii võib see, mida on praegu nimetatud vaid mõningateks majandusraskusteks, muutuda Putini-ajastu nautijate tasumise tunniks. Mida arvaksid nad stabiilsusest nüüd? Ilmselt ei päästa Vene valitsus miljardite paiskamisega neil päevil mitte vaid oma finantsturge.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus