Raivo J. Raave: Hüvasti, Eesti vabariik! DELFI (1)
Arvamus 25 May 2010  EWR
    Trüki   E-post   FB     
www.delfi.ee

Üksteise järel võetakse rajalt maha kõrgelt makstud kõrge moraaliga kohtunikke — varsti saaks mõni vangla juba eriosakonna avada.

Maailmaorganisatsioonid heidavad Eesti riigile järjest ette üha kasvavat ebavõrdsust — ometi ei huvita see siin mitte kedagi.

Korduvalt on avalikult välja öeldud, et suur osa Eesti lastest on näljas — ja ikka veel püütakse just nende arvelt kokku hoida. Ühesõnaga, elu Eesti Vabariigis muutub järjest imelikumaks ja paneb juba küsima, millega see kõik ükskord ometi lõpeb.

Seda, millega see kõik kord lõpeb, teab tegelikult ainult Jumal taevas. Ja need, kellele Tema suvatseb ilmutada. Siiski tasub meeles pidada, et kõik uus on ainult hästiunustatud vana ja kui vaadata veidi ajalugu, siis tundub, et esinevad teatud kindlad seaduspärasused, mis kipuvad korduma.

""
Tugevamate ja paremate geenidega isendite väljavalimise ja neile paremate tingimuste tagamise põhimõte ei kuulu mitte sotsiaalpoliitika, vaid tõuaretuse valdkonda.
Kui vaadata seda, kuidas tekivad, arenevad ja kaovad riigid, siis tundub, et vähemalt riikide langemisele on iseloomulikud teatud ühised mustrid. Üks seaduspärasus on, et ülekohus läheb väga võimsaks.

Eestil tuleks muuta oma sotsiaalsüsteemi, selgub arenenud tööstusriike ühendava majanduskoostöö ja arengu organisatsiooni OECD tänavusest raportist.

Mida meile siis ette heidetakse? Kõige muu hulgas selgub raportist, et Eesti Vabariigis jaotub riigipoolne abi rikkamate ja vaesemate ühiskonnarühmade vahel ebavõrdselt. 39 protsenti kõigist sotsiaalsetest toetustest ning koguni 59 protsenti pere- ja vanematoetustest läheb rikkamale osale ühiskonnast.

Maailmas üldlevinud põhimõtte järgi on riigi poolt antava abi eesmärk risti vastupidine, st toetada neid, kelle toimetulek on halvem. Tugevamate ja paremate geenidega isendite väljavalimise ja neile paremate tingimuste tagamise põhimõte ei kuulu mitte sotsiaalpoliitika, vaid tõuaretuse valdkonda. Viimati tegelesid sellega natsid.

Ei ole enam kellelegi uudis, et suur osa eesti lastest on näljas. Mis loomulikult ei takista valitsusel kaaluda ettepanekut muuta koolitoit taas tasuliseks ja kaotada lastetoetused.

On teisigi autoriteete, kelle seisukohad kattuvad OECD omadega. Piiblist võib küll tõesti üldjuhul igaüks välja lugeda seda, mis parajasti enda õigustamiseks paremini sobib. Sellest, kuidas mõjub nõrgematele tehtav, eriti riigi võimukandjate poolt nõrgematele tehtav ülekohus selle riigi kestmajäämisele, ei ole aga võimalik kuidagi kaksipidi aru saada:

„Häda neile,
Kes annavad nurjatumaid seadusi,
Ja kirjutajaile,
Kes lakkamatult kirjutavad surveks,
Et väänata abitumate õigust
Ja kiskuda kohus mu rahva viletsailt,
Et lesknaised saaksid neile saagiks
Ja et nad võiksid vaeslapsi paljaks riisuda!
Aga mida te teete katsumispäeval?
Ja tormis, mis tuleb kaugelt?
Kelle juurde te põgenete abi saama?
Ja kuhu jätate oma varanduse?
Ei ole muud kui põlvitada vangide seltsi
või langeda tapetute sekka!“

Jesaja 10, 1-4

Niimoodi kuulutas prohvet Jesaja juutidele enne Paabeli vangipõlve.

Kunagi ammu, viimastel aastatel enne Teist maailmasõda tegutses Eesti Vabariigis üks Karl Reitsi nimeline prohvet. Lühidalt öeldes käis ta rahva hulgas ringi ja kuulutas, et häda tuleb.

Pärimuse järgi olevat president Päts ta enda juurde kutsunud, käskinud süüa anda ja lubanud Reitsile maksta eluaegset pensioni, kui ta ainult vait jääb. Sinu endagi pension ei ole kindel, olevat Reits vastanud. Ega olnudki.

Artur Adson kirjutab selle kohta oma „Lahkumises“: „Meie ei pidanud hädakuulutusi väga tõsiseks ega mitte just otse selle linna ning ta rahva kohta käivaks. Nüüd ma küll kuulataksin teda terasemalt ja päriksin lähemalt, kust ja kuidas ta on saanud sisendusi kuulutada rahvastele häda. Võib-olla oli ta üks neid selgeltnägijaid, kelle võime eitamiseks ratsionalistlik teaduski oimetu on? Palju päevi käis ta turul ringi, palja päi pööramata tähelepanu pilkavatele märkustelegi. Jälle möödus ta sinust ja hüüdis lõikavalt: „Häda! Häda!“"

OECD teeb muuhulgas ettepaneku tõsta miinimumpensione kõrgemate pensionite alandamise teel. Kui sellekski sammuks napib riigimehelikkust, siis järsku mõtleks tõsiselt nende Reitsi sõnade üle järele. Kui see riigilaevuke peaks põhja minema, kes neid eripensione siis enam maksab.

Vaatame kord peeglisse. Vara on meil juba läinud. Omanikud on valdavalt võõramaised. Ise oleme svenssonite võlalõas, mis lastenigi küünib. Ainus, mis meil veel on, on Eesti Vabariik ja selle sümbolid. Õigus: Eesti kroon on juba minemas.

Meie juhtide optimism euro tuleku osas paneb mõtlema. Majandusminister ütleb, meil on nelja aasta pärast taas tööjõupuudus ehk siis naasmine buumihulluse tasemele. Hoidku Jumal selle eest. Kuigi kasvuprognoos on ilmselt liialdet.

Tööpuudus ei lähtu niivõrd eurost kui sellest, et meil tuleb lähiaastatel turule kaks korda vähem noori, kui seni. Ja paraku jääb vähemaks ka neid, kes midagi teha oskavad ja jaksavad. Senise poliitika puhul vähemalt.

Midagi saame veel otsustada ja on ka viimane aeg otsustada. NATO ja ameeriklased võivad meid küll kaitsta välisrünnakute eest, aga omaenese riigijuhtide valede valikute eest ei kaitse meid keegi.

Seniste valikute jätkudes saneeritakse meid varsti ja kaotame nii oma rahva kui keele ja maa. Oleme juba kaotamas.

Hüvasti, kollane kass!
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus