Eesti Elu
Rahvasaadikuil on sõna (1)
Kultuur 18 Aug 2011  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2011/08/33219_1_t.jpg
Tiit Made: Kremlis iseseisvust toomas. Kirjastus Argo, 2011. 303 lk.

Kakskümmend aastat tagasi kuulutas Eesti end pärast enam kui pool sajandit kestnud nõukogude okupatsiooni taas iseseisvaks vabariigiks. Augustikuu lõpuks, st üksteist päeva hiljem, oli Eesti iseseisvust tunnustanud juba 31 riiki. Sündmuste selline kulg tuli paljudele suure üllatusena. Mihhail Gorbatšovi kuueteistkümne aasta eest käivitatud perestroika oli pannud veerema lumepalli, mis kasvas peadpööritava kiirusega ja võttis sellised mõõtmed, et väljus käivitaja kontrolli alt.

Täna vaatleme mitmeid iseseisvumise-eelseid sündmusi kui lähiajalugu, tollal oli igaüks neist väike ime – nähe, mille tõelusse ei juletud täie veendumusega uskuda. Üksteisele järgnesid Molotov-Ribbentropi paktiga seotud salaprotokolli avalikustamine, Musta Lindi Päev, Hirvepargi koosolek, suveräänsusdeklaratsioon, isemajandamise projekt, Rahvarinde loomine, Balti kett – lõputu rahvuslike ilmingute ahel. Eesti rahvas elas teise ärkamisaja miljöös.

Autor käsitleb oma käesolevas teoses kõiki neid sündmusi, pearõhk on aga Rahvasaadikute Kongressil, mis kestis 25. maist 1989 kuni 6. septembrini 1991. Selles, NSV Liidu kõrgeimas riigivõimuorganis, osales 48-liikmeline Eesti delegatsioon, raamatu autor kaasa arvatud. Autori sõnade kohaselt jagunes delegatsioon sisuliselt selgelt kaheks kõigis küsimustes, mis puudutasid Eesti iseseisvumist, suveräänsust ja täielikku isemajandamist. Sellesse suhtusid pooldavalt kõik delegatsiooni liikmed, välja arvatud seitse Interliikumisega seotud saadikut, kes olid rõhutatult vastu. Nagu võis arvata, ei kanna ükski neist seitsmest eestipärast nime.

Seda monumentaalset teost võib vaadelda kui hiigellavastust tollastest pöördelistest sündmustest. Autoril on selles dramatiseeringus palju rolle: ta on nii lavastaja, näitejuht, inspitsient kui näitleja; mõningal määral ehk ka dekoraator ja rekvisiitor, kuid kindlasti mitte suflöör. Ta ei pane kellelegi sõnu suhu, vaid laseb osalistel rääkida oma teksti. On raske öelda, kumba raamat rohkem sisaldab, kas autori enda mõtteid või teiste tsitaate. See asjaolu lisab teosele koloriiti ja suurendab usutavust. Lugeja saab võrratu pildi sellest, mis nende 28 kuu vältel Kremlis tegelikult toimus. Kõlab otse uskumatuna, kuidas näiteks akadeemik Endel Lippmaa osava väitlejana Gorbatšovi nii kindlalt nurka surus, et viimasel ei jäänud üle muud, kui ühe istungi vaheajal tüdinult lausuda, et hea küll, lööge lahku ja olge iseseisev riik, aga te saate endale Lippmaa ka kaasa.

Autor väidab, ja seda mitte ilma uhkusevarjundita, et nelikümmend üks eestlast, tema ise kaasa arvatud, olid need ajaloolised isikud Eesti taasiseseisvumisprotsessis, kes otse meid okupeerinud impeeriumi südames toksisid selle vundamendimüüri mõrad, mis põhjustasid lõpliku lagunemise. Siinkirjutaja ei oota, et iga lugeja sellele väitele pimesi alla kirjutaks. Et meie kodumaa kahekümne aasta eest vabanes, selles on kindlasti teeneid paljudel, nii nähtavaid kui nähtamatuid. On inimlikult mõistetav, et igaüks tahaks oma piskut näha läbi võimalikult tugeva suurendusklaasi. Selles valguses leidub kindlasti arvajaid, et autori seisukohad on ta enda ja oma kaaslaste huvides tugevasti kallutatud. See on kahtlemata võimalik ja ma sooviksin teistsuguste hinnangutega tutvuda lootuses, et need on esitatud sama veenvalt ja samasuguse põhjalikkusega kui autori omad.

Nimetasin eelpool kõnealust teost monumentaalseks. Seda see minu silmis tõesti on ja ma julgen seda soovitada igühele, kes meie rahva saatuse ja käekäigu vastu vähegi huvi tunneb. Raamatu sisuga võib nõustuda või mitte nõustuda, teose ajaloolist väärtust see ei vähenda.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus