Põhiseaduse kohaselt on Eesti demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas ehk hääleõiguslikud kodanikud (§57). Kõigi ja igaühe õigused on üksikasjaliselt põhiseaduses määratud ning mitte ükski põhiseaduse säte ei ole vastuolus Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni inimõiguste hartas määratuga – kuigi seda hartat on korduvalt muudetud ja täiendatud vastavalt sellele, kuidas mõne vähemuse tähelepanu taotlev lärmakus suureneb. Harta avaldamise ajal oli perekonna moodustamise õigus ainult registreeritult koos elaval mehel ja naisel.
Põhiseadus lubab hääleõiguslikel kodanikel kuuluda erinevatesse rahvustesse ja rassidesse ning jääda truuks oma vägagi erinevatele arvamustele, suundumustele ja veendumustele. Ent siiski on rohkem kui saja aasta vältel mõistetud demokraatlikes riikides, et seadustel põhinev valitsemine peab lähtuma rahva enamuse tahtest.
Enamuse tahe võib olla ja väga tihti ongi, vastuolus vähemuste soovidega. Et enamus ei saaks hakata vähemuste põhilisi inimõigusi rikkuma, sätestab ka Eesti Vabariigi põhiseadus, et „Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu” (§12). Eesti Keele seletava sõnaraamatu kohaselt tähendab sõna diskrimineerima kellegi õigusi (teistega võrreldes) kitsendama või kärpima; kellessegi (rahvusliku või rassilise kuuluvuse, usuliste või poliitiliste tõekspidamiste vms. pärast) halvustavalt suhtuma.
Kindlasti võib arvata, et mõnes riigis on ühe rahvuse enamusel õigustatud põhjus oma kaasmaalasi taunida nende erinevate arvamuste, suundumiste ja veendumuste pärast. Samuti võib olla riike, kus ei olegi nimetamist väärivaid vähemusi. Eestis on küll Nõukogude Liidu, Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide vaheliste sobingute tõttu väga suurearvuline venelaste vähemus, kuid väga erineva seksuaalse suundumusega isikuid on vist vaid vähe. Senistel riigikogu valimistel pole mitte ükski erakond lubanud oma programmis hakata homode õigusi kaitsma.
Nüüd on Euroopa Liidu ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni bürokraadid suutnud panna Eesti riigivõimu uskuma, et meil on hulgaliselt omasooihaldajaid, kelle õigusi on senini räigelt kärbitud - ilma selgitamata, millistes seadustes nõutut on vaid osaliselt täidetud või hoopis täitmata jäetud. Väga pikk okupatsiooniaeg on ilmselt mõjutanud pooleldi taastatud Eesti Vabariigi esindajaid kuulekalt täitma kõiki ELi ja ÜRO nõudeid ning jõuliselt on asutud Eesti geide ja lesbide olukorda muutma. Võib-olla koguni teadmata, kui vähe on selliseid isikuid eestlaste hulgas.
Põhiseaduse §12, koos sõna „diskrimineerima” tähenduse selgitusega, keelab geide ja lesbide põlastamise ning ei luba nende suhtes mitte ühtegi II peatüki õigust kärpida. Näiteks: ametnik ei või keelduda aitamast homot, kes on välismaal hätta sattunud (§13); tööandja ei või keelduda tööle võtmast isikut, kes kinnitab oma homoks olemist (§19); homole õigusevastaselt tehtud kahju ei või jätta hüvitamata (§25); homot ei või takistada oma veendumust vabalt levitada (§45); jne. Kui homod ei hakka lärmakalt oma üpris kummalisele ja vähe levinud seksuaalsele suundumusele ühiskonnalt heakskiitu nõudma, siis nende omavaheliste suhete korraldamiseks ja diskrimineerimise vältimiseks pole vaja uusi seadusi luua.
Põhiõiguste, vabaduste ja kohustuste peatükis olev §27 on ainus, mis ilma muutmiseta tõsiselt kärbib nende omavahelist abiellumise õigust. Eesti keele seletava sõnaraamatu määratluste ja üldlevinud eesti keele kasutamise kohaselt saab §27-es nimetatud perekonnaks pidada ainult mehe ja naise abielupaari ja nende lapsi ning abikaasadeks ainult ühte abielupoolt teise abielupoole suhtes. Kui Eesti soovib „väärika Euroopa riigina” ametlikult lubada kahel mehel või kahel naisel abielluda ning neil koos oma adopteeritud lastega perekonna moodustada, siis tuleb aastal 1992 rahva poolt vastu võetud põhiseaduse §27 sõnastust muuta. Igati arusaadavalt võivad, ja on senini saanud, homod omavahel paaridena koos elada ilma põhiseaduse §27 muutmata. Kuid ka ilma gei või lesbi olemist mingi seadusega propageerimata. Vabaabielulisi paare on kindlasti Eesti kodanike seas palju rohkem kui homoabielus olijaid ning nende nimel pole mitte keegi hakanud uute seaduste koostamist ja vastuvõtmist nõudma.
Eestlastele omane abielu ja perekonna tähtsaks pidamine on praeguses demograafilises olukorras ülimalt tähtis. Riigivõimu esmaseks kohustuseks ei peaks olema homode edevuse rahuldamine ning mingile homoabielu seadusele õigustuse otsimine. Põhiseaduse §27 on selgelt homode õigusi kärpiv ning sellest tulenevalt on igati põhjendatud §27 sõnastuse muutmine põhiseaduse peatükis XV määratud, kõige rohkem rahva tahet väljendava menetluse kohaselt. Või kui rahvas tahab, siis muutmata jätta ning leppida sellega et geide, lesbide, nudistide, vabaabieluliste, vasakkäeliste, feministide, sotsialistide, kommunistide, moslemite, budistide ja mis-iganes-istide jaoks eraldi vähemuste seadusi polegi vaja kirjutada – piisab põhiseaduses määratust.
***
