Rahva hääl Millal saabub selle kannatuste kultuuri lõpp? DELFI (1)
Arvamus 09 Feb 2012  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Täispikk artikkel DELFI.

Merle Veesalu-Rand
Delfi Rahva hääl

"Uuringud näitavad, et kahjuks leidub Eestis rohkem neid inimesi, kes on pidanud meie riigis pettuma, kui neid, kes tunnevad uhkust. Usaldamatus karjub kõrvulukustavalt. /.../ Moraalitusel on poliitiku nägu," kirjutas sotsioloog Andrus Saar paar nädalat tagasi Eesti Päevalehes.

Viimasel ajal võib Eesti ühiskonnas täheldada positiivset tendentsi, et kodanikud on hakanud järjest enam teadvustama oma inimõigusi. Protestiaktsioonide lainel on hinnatõusu vastased, päästjad, üliõpilased, loodetavasti peagi ka õpetajad ja arvatavasti ei ole see nimekiri veel kaugeltki lõplik.

Elukalliduse tõusule tähelepanu pöörava miitingu korraldaja Irina Holland on teatanud, et kavatseb seda vastavalt vajadusele korrata. Sellest inspireerituna võiksid ka vabakutselised loovisikud (kelle hulka isegi kuulun) julgeid väljaastumisi korraldama hakata - näiteks igal esmaspäeval ja seni, kuni riigikogu nende sotsiaalsete garantiide tagamiseks seaduse vastu võtab! Piisk piisa haaval on võimalik ka kivisse auk uuristada.

"Jäikus ja jõud on surma saadikud. Kergus ja nõrkus annavad tunnistust olemise värskusest. Seetõttu see, mis on kivistunud, ei võida" (Stalker, Andrei Tarkovski filmist "Stalker"). On igati tervitatav, et välismaailm saab teada, et siin ei kannata inimesed, hambad ristis, kartes vanast minevikuhirmust kantuna mõisatallis peksa saada, vaid demokraatliku ühiskonna liikmed, kes teadvustavad, et inimväärne elu algab kodanikujulgusest.

On aeg tunnistada, et valitsuse ja riigikogu liikmete töötasud on võrreldes ühiskonna nn lihtliigetega (loe ka allpool kirjeldatud peaminister Ansipi kohtumistest lihtinimestega) ebaproportsionaalselt suured, rahvaesindajad on kaotanud eluläheduse, elades justnagu omaette planeedil, olles rahva oma ree ette rakendanud.

Nõukaajal oli ka midagi mõistlikku: nn rahvaesindajate töö oli rohkem missiooniamet ja tagasihoidlikult tasustatud, mida peeti oma erialatöö kõrvalt.

Ei ole ette tulnud ühtegi korda, et keegi tänapäeva ministritest või riigikokku valitutest oleks avalikult teada andnud: "Vabandage, aga ma tunnen, et olen totaalselt ülemakstud! Teen kõik selleks, et peatada omataoliste anomaalselt suurt palgatõusu! Ma ei poolda hiigelhüvitisi ega taha ajada lakkamatult saia näost sisse, samal ajal, kui tavakodanikele jagub vaevu leivaraasukesi! (muuseas, mäletate, mis juhtus Prantsuse valitsejannaga, kes soovitas rahval saia süüa, kui leiba ei jätku?). Mul on piinlik oma lapsi krooniliselt alamakstud õpetajate koolitada-kasvatada viia, lihtsalt ei tea, kuhu oma silmi peita! Noorema lapse puhul tuleb jällegi lasteaias alamakstud õpetajatega vastamisi seista! Hooldushaiglates, polikliinikutes, postkontorites jne. ikka sama lugu!"

Pikapeale hakkab lihtsalt vastik pidevalt piinlikkuses kümmelda, seepärast toimub rahvaesindajaga kummaline metamorfoos, mille käigus muutub ta kas ülimalt nahhaalseks, krahmates üha suurema endastmõistetavusega endale üha rohkem hüvesid ja privileege või hakkab narri mängima (levinud on nende omaduste kombineerumine). Mõlemal juhul tuleb mängu teesklus, aga kuna kaalul on niivõrd palju isiklikke hüvesid, võib ka komejanti mängida - kasutegur kaalub mainekaotuse üles.

Nahhaalsuse tipuks on DASA-de loomine erakondade juurde, mille abil erakonnad kindlustavad endale täiendavad miljonid maksumaksjate raha demokraatia edendamiseks. Selle sammu loogika on umbes sama, kui juuksur sooviks peale lõikuse eest tasu saamist veel lisatasu kääride kasutamise eest (miks mitte ka selle eest, et ta üldse suvatseb juuksur olla?).

MTÜ Korruptsioonivaba Eesti algatus rahvaesindajate eetikakoodeksi loomiseks jääb ilmselt aastateks toppama, kuna asjaosalised ei ole selle väljatöötamisest ja ellurakendamisest huvitatud. Eetikapuudus andis DASA-de eelnõu ideele rohelise tee. Veidi utreeritult võiks nentida, et valitsejad on taandanud oma alamad pudelikorjajateks, kuigi ka "Pudelikorjaja on maksumaksja. Temagi aitab kokku saada neid miljoneid, mida iga võimu teostav partei enda ülalpidamiseks riigikassast võtab" ("Pudelikorjaja käsiraamat," 2011, Merle Veesalu-Rand.)

See oleks naljakas, kui see ei oleks kurb, kuuldes peaminister Andrus Ansipi entusiasmipuhangutest kantud sisendusi, et "Jah, on öeldud, et Euroopa silmis oleme paipoisid, aga ise me seda ei tunneta, et sellest oleks lihtinimesel midagi kasu, et riigi rahandus on korras. Aga see on ka täiesti loomulik, et me ise seda ei tunneta." (Postimees Arter 23.12.2011)

Kui hakkab kostma ühiskonna arvamusliidrite, sh.sotsioloogide tähelepanekuid väga suurte ja tõsiste sotsiaalprobleemide jne kohta, jahvatab valitsuse propagandaveski pooltõdedest kubisevaid artikleid sellest, kuidas riik saab oma olematu võlakoorma pärast välismaal uhkeldada (jättes samas mainimata eraisikute ränga võlakoormuse); kuidas Eestis on võrratult hea elada, et lihtinimene unustaks oma igapäevase madala elatustaseme ja leiaks hingekosutust peaministri sõnadest: "Usun, et need, kes kuulavad, küllap mõistavad, et ka valitsuse liikmed mõistavad seda, et kõigil on raske."

Lihtinimene tunneb kaasa, et peaministril on enda sõnul töölkäimiseks üksainuke kingapaar ja mõtleb tänulikult, et tal endal on isegi mitu paari! Oh seda õnne, kui õnnestub ehk toidupoes peaministrit kohata ("Seal räägin lihtsate inimestega." /.../ "Peaministrid, presidendid, kuningad -nad on üldjuhul suured isiksused ja kohtumised ei ole üldse pelgalt tavalised viisakuste vahetamised /.../" A. Ansip, Postimees Arter 23.12.2011).

"Maa ümber Eesti põleb," (A. Ansip, Reporteritund, 25.11.2011, Vikerraadio) aga inimesed hääletavad jalgadega? Ka hinnatõusukriitika tõrjumisel näitab peaminister kõrgemat pilotaaži: "Keegi oli "Vox populi" saates öelnud, et selles, et seened olid tänavu rohkem ussitanud, olen ka mina süüdi."

Ma ei imesta, et kõikvõimalikud peaministrit ümbritsevad suhtekorraldajad kahe käega oma peadest kinni hoiavad! Aga ikkagi -- millele on võimalik apelleerida, olles nii kindel, et rahvas nagunii vastu ei hakka? Sellele, et siinkandi rahvale on tüli tabu ja enne ollakse valmis vaikselt vedru välja viskama kui oma maksuteateid põletama?

"Oleme üks kummaline rahvas. Meiesugust alles annab otsida, ja õieti ei olegi teist sarnast maailmas. Meid iseloomustab kannatuste kultuur. Me ei saa ilma kannatusteta elada. Kannatused moodustavad olulise osa meie argipäevast ja loomingust. /.../ Valime ühiskonna etteotsa võimureid, kes meid ikka ja jälle kannatama panevad.Kannatame ära, kõlab meie moto./.../ ("Pudelikorjaja käsiraamat")

Valin ükskõik mida lõputute valikute seast, ainult mitte kannatuse! Kas tuuled hakkavad pöörduma ja koidab kannatuste kultuuri lõpp?
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus