Raamatututvustus TÕE KARVANE POOL
Kultuur 21 Sep 2012  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2012/09/37434_001_t.jpg
Raamatututvustus


TÕE KARVANE POOL

ANTS SILD, ajakirjanik


Sellist pealkirja kannab äsjailmunud raamat, mille autoril, endisel Kaitseliidu Sakala Maleva propagandapealikul ja Riigivapi ordeni kavaleril PRIIT SILLAL on kahekordne kõrgharidus. Ühe neist omandas ta nõukogude okupatsiooni aegses Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti filoloogia erialal - teise, aga tunduvalt karmima stuudiumi lõpetas Mordva vangilaagris. Siin polnud kombeks diplomeid jagada. Ent selle eest löödi okastraataia taha suletud autorile kommunistlikust riigist tempel mällu – igaveseks...!

Nii ühe kui teise kohta on PRIIT SILLA oma raamatus TÕE KARVANE POOL andnud suurepäraseid, detailideni minevaid kirjeldusi. Nõukogude võimule vastuhakanute elu GULAGIS on esitatud allegooriat, pseudonüüme või kergesti äratuntavaid isikunimesid kasutades, kommunistide poolt kõveraks koolutatud alma materis kuuekümnendatel aastatel toimunu aga on salvestatud ajastutruude olupiltide reana, mille seas mõned eriliselt värvikad ja meeldejäävad.

...Tänavu sügisel möödub viiskümmend aastat päevast , mil Tartu Riikliku Ülikooli toonase Ajaloo-Keeleteaduskonna üliõpilased aulasse kamandati. Ilma eelneva teavituse ja sissejuhatuseta alustati hukkamõistukoosolekut, mille teema keskmes oli nüüd kõnesoleva raamatu autor koos arreteeritud kaaslastega. TRÜ komsomolifüürerid olid ennast hästi ette valmistanud ja vastavalt ka üles kütnud. Nii ei paistnud hävitaval sõnavoolul nende suust lõppu tulevatki. Üksteise järel tõusid nad kõnetooli ja teatasid , millised rahvavaenlased ja renegaadid on olnud endised tudengid. Isegi üliõpilane, kes KGB ülekuulamispingil oma nõukogudevastast väljaastumist oli poole suuga kahetsenud ning teistest pehmema sunnitöövormi teeninud, sai punanoortelt võtta nii et vähe ei olnud! Üks juuratudeng, hilisem ENSV tegelane ja iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigis veel ka haridusasutuse juhiks sobinud mees, oli erti vihaselt karistusaluste kuuehõlmas kinni. Ehkki nood trellide tagant enda kaitseks enam midagi öelda ei saanud!

Kas Tartu Ülikoolis on neid sündmusi meenutatud või sõnagagi mainitud toonaste üliõpilaste vastupanuvõitlust? On terrorireziimile mitte alla vandunud noori mehi tänastele tudengitele eeskujuks seatud? Ei ole. Selle asemel tõttas ülikool okupatsiooniikkest vabanedes pärjama hoopis endisi NLKP ajaloo õppejõude „emeriitprofessori” tiitliga! Et skolastika nii takistamatult akadeemilise au ja väärikuse mõistest üle sõitis on suurkoolil mille üle tõsiselt järele mõtelda...


Eesti Vabariigi ikka veel bolshevistlike sugemetega press on tollaseid aegu, ilmselgelt kellegi tungival nõudmisel, rõhutatult „kuldseteks kuuekümnendateks” kutsuma hakanud. Andmata endale aru, et säärane põhimõttelagedus võimaldab kinnistada avalikus inforuumis teisigi tobedaid termineid, milles lingvistiline suupärasus seatud varjama nende sisulist väärust ja semantilist vastuolulisust. Veel hullemgi, see aitab kujundada tänaste noorte jaoks võltsarusaamu pool sajandit väldanud nõukogude okupatsiooni ühest ajalõigust.Priit Silla raamatu alapealkiri „Pajatusi ja targutusi ka „kuldsetest kuuekümnendatest”” pole ju tekkinud mitte niisama, heast peast, vaid sellel on rahvusliku ajalookultuuri seisukohast fundamentaalne tähendus!Mõni aeg tagasi on endine EKP Keskomitee funktsionäär Aare Laanemäe üllitanud raamatu pealirjaga „Kuldsed kuuekümnendad”. Selle sisu on Eesti ajaloolaste poolt küllap vist heaks kiidetud ja nii ongi nüüd Gulag ning „ kuldsed kuuekümnendad” kenasti koos sõbralikus soustis !


Õnneks kirjutab PRIIT SILLA iseenda kibedatele kogemustele ning eluloolisele ainestikule toetudes sellest, millised olid ”kuldajastu” lood kuuendikul planeedist toona tegelikult. Teadaandmine on oluline ja vajalik, sest tõe karvast poolt on vähesed tajunud. Teatud seltskonnad on aga kõnesoleva ajastu ohtliku iseloomu täielikku avanemist ka väga kartnud, mistõttu see ongi osavalt „kullakarvalise” kattevarju alla peidetud!


Priit Silla raamat kõneleb kägistatud tõest. Selle sisuga oleks kasulik tutvuda kõikidel noorsookasvatusega tegelevatel organisatsioonidel – nii militaarsetel kui humanitaarsetel. See on ka omamoodi ajalooõpik, kus ajastu ja isikliku elu pildid annavad vahetu ülevaate, sellest, mis toimus värdriikliku moodustise Nõukogude Eesti saja lukuga suletud piiride taga.Raamatus on lugemist ja avastamist väliseestlastelegi, kes üksikasju oma okupeeritud kodumaa toonaste olude kohta vähem teavad.Juba raamatu pealkiri paneb mõtlema iga oma maa ja rahva saatuse pärast muret tundva kodaniku. Just praegusel ajahetkel, kus sageli mitte üksi pooltõed vaid suisa lausvaled tulvamas poliitilis-majandusliku korruptsiooni ning pseudoisamaaluse sogaste voogudena eestlaste ellu. Selles mõttes on PRIIT SILLA öelnud OMA SÕNA väga ÕIGEL AJAL.

Tõe mõistel ei ole mitte üksnes filosoofias vaid ka inimeste argielus keskne roll.Tõe mõisteta ei saaks me olla mõtlevad olendid. Tõe teadmine, tähendus ja uskumine on meie traditsionaalses mõtlemises niivõrd põhiline, et seda millelegi veel põhilisemale taandada oleks võimatu.

„Tõe äratundmine on ammendamatu väärtus. Selle kuulutamist on aga raske nõuda igal pool ja igas olukorras. Kuid valetamist peaks vältima, sest vale reostab meie tsivilisatsiooni”. (Fanny de Sivers, kirjanik ja estofiil)

Neid, kes teatud olukordades tõtt ära tundes seda tunnistada ei julgenud, on eesti rahva hulgas ikka leidunud.Vares-barbarused, ruusid ja lauristinid ning teised vale-Dimitrid on küll juba minevik ent nende vaimsete järgijate vale ei tohi meie keskele võimutsema jääda, rõhutab Priit Silla oma raamatu mitmes peatükis korduvalt. Autor on mures, et osa eesti rahvast on poliitiliselt lühinägelik kippudes meie õuele toodud ideoloogiate või filosoofiatega kiiremini kui vaja kaasa minema. Mõnikord saab eestlaste maailmamõistmisele saatuslikuks ka nn. kultuurijanu, mis ju iseenesest kõigiti tervitatav nähtus ent mis endas ka salakavalat õngekonksu võib varjata .
Näiteid ajaloost leida kuipalju!

„Kas pole eestlastel juba ammust ajast olnud kalduvust kultuuri ja rahvast lahus hoida? Kas ei olnud need intellektuaalid, kes mängisid Eesti riigi ja rahva venelaste kätte? Nagu keiser Nero nautis Rooma põlemise esteetilist vaatepilti, nõnda tegi luuletaja Johannes Vares-Barbarus ilusaid sõnu ja lauseid sel ajal, kui rongid kümnete tuhandete õnnetute eestlastega ida poole veeresid”. (Fanny de Sivers)

Raamatu „Tõe karvane pool” autori üheks sõnumiks on, et põhipattu – valelikkust - tuleb tõrjuda kõigi võimalike vahendite abil.Seda suurte pingutustega taas vabaks võideldud, kuid riikluse mõttes ikka veel üsna hapras Eestis eriti. Ainult siis saab loota, et eestlus võidab tagasi elujõu, hing tagasi hingerahu, laps tagasi ema ja isa, ühiskond tagasi perekonna ja kodu, kodanik tagasi kodumaa ning vabadusvõitluse vaimu südames kandnud isikud oma ideaali - Eesti riigi tema aususes, töös ning tões...
Raamatu „Tõe karvane pool” autori selge soov on olnud seda usku veendunult kinnitada ning lugejale delikaatsel moel meenutada kui oluline on elus süüdata küünal selle asemel et needa pimedust! Endine poliitvang, pedagoog, Kaitseliidu Lõuna-Eesti malevate häälekandja ajalehe OMA MAA toimetaja ja Kaitseliidu Sakala Maleva noorkotkaste juht, Eesti kodanikuühiskonna aktivist PRIIT SILLA oli üks neist meestest, kes eestlaste vabadusetulukest vaimupimedal sovjetiajal kustutada ei lasknud. Ta ei ajanud tõtt valega segamini ega murdunud tõe nimel võideldes ka vangilaagris. Ja just tänu selliste inimeste mõtte-ning meelelaadile ei talla meie maad praegu võõrväe sõdurisaabas. Nii võibki iga uus päev alata sinimustvalge lipu heiskamisega... Tuletagem ikka ja jälle nii endale kui oma lastele meelde – võõrast väest ja võimust vaba aega on Eesti aladel olnud vähe!
Seepärast meenutataksegi Priit Silla raamatus valuga meie vabaduse üht last – isamaalist kasvatust.Seda aatelist eneseületamist, millega Vabadussõja järgses Eestis väga tulemuslikult kõikides koolides, igas vallas ja maakonnas tegeleti ja millest iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigis on säilinud mõnel pool väikesearvuliste inimrühmade laiemat tähelepanu mittepälviv harrastus...! Milliseid saavutusi on isamaakasvatuse alal ette näidata kultuuri ja haridusministeeriumil? Kas isamaakasvatus ei peaks olema nende valitsemisala põhisisuks ? Kas hakkab kord arusaam, et isamaaline, riigikaitseline ja kodanikukasvatus pole üksnes Kaitseliidu eriorganisatsioonide kohustus vaid meie hariduse- ja kultuurielu põhimõttelise tähendusega töövaldkond, ka laiemat kõlapinda omama?
Miks vaba rahvas vabal maal aga ka mitmes muus mõttes oma olemist sisulisemaks, isamaaliselt tuumakamaks ja kaunimaks muuta ei suuda, arutleb autor murelikult linna- ja eriti maaelu jälgides. Selle üle peaksid tõsiselt kõik eestlased järele mõtlema. Igas eesti kodus. Ja ka kodust kaugemal. Kas põhjus on selles, et paljud rahvuskaaslased ei ole mineviku taagast ikka veel vabad ja teatud tumedad varjud jälitavad neid erinnüstena...? Elu-ja majandusmurede kõrval jääb ikkagi küsimuseks ka see, kas inimesed tsivilisatsiooni reostamist valedega jätkavad või teevad sellele lõpu. Alustades vale väljatõrjumisega iseendi seest... Eesti rahva puhul väärib meenutamist asjaolu, et nii vabadusvõitluse vallas kui ka vaimu- ja hinge harimise alal on meil olnud tublisid ajaloolisi saavutusi. Millest, kahju küll, oleme tänaseks ühe osa unustanud või hüljanud, teise osa aga hooletusse ja unarusse jätnud. Viimane puudutab valusasti noorsookasvatuse isamaalist poolt. Miks on see nii? Autor tunneb filoloogina põhjendatud muret selle üle, et ajaloos õilistuse pälvinud sügavad mõisted, nende kohta käivad lausungid on kauni ja kujundliku emakeele modus dicendist taandumas või kogunisti kadumas.
Jean Jacques Rousseau on öelnud, et inimene sünnib vabana, sellegipoolest näeme teda kõikjal ahelates.Tõe ja vale ahelad on selles mõttes sarnased, et neid mõlemaid on raske kanda. Erinevus seisneb selles, et tõe omadest vabanetakse tõe väljaütlemisega, vale ahelad jäävad aga valetajaid vaevama nende näruse elu lõpuni...
Vaatamata kurjade aegade kajastamisele ja karmidelegi väljaütlemistele, õhkub Priit Silla mälestusteraamatu ridadest ometi soojust, lootust, elurõõmu ning huumorit.Ning kaitseliitlaslikku kindlameelsust, reipust ja põhjendatud uhkust oma seisundi üle.Autor on osanud mitte ainult elu vaadelda ja näha, kirjeldada ja analüüsida, vaid leida ka õigeid värve ja toone ning nauditavaid kujundeid olulise esiletoomiseks. Selles avaldub ka autori kirjanduslik esprii.
... „Tõe karvase poole” lõpuosa meenutab hümni väljakannatatud hädadele, mida tuli ühel inimesel tõe tunnetamise teekonnal taluda.See on võitja rõõm mitte võidu enda vaid selle tähenduse üle isamaa asjade arengus. Raamat pakub lugemiselamuse eestlusest ning selle olemusest mõtisklevatele inimestele. Samas on see ka teejuhiks noortele tulevikku tõttajatele, kes omi radu alles maha märkima hakanud.

*Priit Silla raamatu „TÕE KARVANE POOL” esitlus ja arutelu toimub Tallinnas Okupatsioonide Muuseumis reedel, 28. septembril algusega kell 16.


Ants Sild
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus