Eesti Elu
Presidendivalimiste punnseisu põhjustest Eesti Elu
Arvamus 01 Oct 2016 EL (Estonian Life)Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2016/10/48438_001_t.jpg

Sirje Kiin

Esmakordselt Eesti Vabariigi ajaloos nii põhjalikult umbe jooksnud presidendivalimiste süüdlaste nimekiri on järgnenud tormilise kriitikatulva põhjal väga pikk: 60 valijameest, kes nurjasid presidendi äravalimise valijameeste kogus, jättes valimissedelid tühjaks või rikkudes need; 101 riigikogu liiget, kes ei suutnud saavutada üheski hääletusvoorus rahuldavat kokkulepet riigikogus; peaminister Taavi Rõivase peataolek ehk lõpmatu otsustamatus ning venitamistaktika; Reformierakonna mitmekuuline läbipaistmatu mäng kolme oma kandidaadiga ja täielik tahtmatus tulla vastu teiste erakondade soovidele; Keskerakonna reetlikkus oma presidendikandidaadi suhtes; Tallinna linnapea ametist eemaldatud Edgar Savisaare väidetavad telgitagused kokkulepped hoopis teise erakonna kandidaadiga; Keskerakonna ja Reformierakonna sisetülid ja lõhenemised; liiga kehvad kandidaadid, sest potentsiaalsed head kandidaadid ei nõustunud reetmistest tulvil valimistetralli kaasa tegema; liiga head kandidaadid, kes lihtsalt lörtsiti nüüd ära avalikkuse silmis jne. jne.
Kommentaatorid nimetavad üksteise võidu toimunu võitjaid ja kaotajaid, kuid minu meelest on küpsenud kriisis kaotajaks kogu Eesti ühiskond ja seal valitsev üliindividualistlik vaimulaad, mille põhjused ja juured on palju sügavamal kui ainult pealispindses vaates tänases päevapoliitikas. Nii et ärgem laskem head kriisi raisku minna. Juurelgem esmalt selle põhjuste üle.
Kui demokraatlik kodanikeühiskond juhindub ideaalis koostööst, konsensuse ja kompromisside leidmise kunstist, siis Eestis on vähemasti viimased viisteist aastat domineerinud absoluutne minakultuur, mis väljendub nii erakondlikus egoismis kui isikute tasandil poliitikas, massikultuuris ja meedias.
Erakondliku egoismi läbimurre Eesti poliitikas toimus minu mäletamist mööda 2002. aastal, kui toonane peaminister Siim Kallas vahetas üleöö välja suurepäraselt toiminud kolmikliidu (Reformierakond, Isamaaliit ja Sotsiaaldemokraadid) ning tegi seniseid partnereid päevapealt reetes koalitsiooni Keskerakonnaga, pidades silmas eeskätt oma erakonna päevapoliitilisi huvisid, mitte Eesti üldist arengut: selle sammu hinnaks oli Eesti regionaalse arengu peatamine mitmeteistkümneks aastaks, sest Reformierakond, vastupidiselt omaenda nimele, seiskas Eestile hädavajaliku haldusreformi, nagu nüüd teame, enam kui viieteistkümneks aastaks, ja see reform on ikka veel tänaseni tegemata.
Sellele on järgnenud üleüldise vastastikuse umbusaldamise umbrohu vohamine: üha tavalisemaks muutunud igapäevased väiksed reetmised, erakondlikud juntimised ja blokkimised riigikogus, aga ka näiteks võtmepoliitikute ülehüppamised: Keskerakonna ürgesimehe Edgar Savisaare eks-abikaasa Vilja Savisaar, kes sai Europarlamendi saadikuks Keskerakonna esinumbrina, liitus lõpuks võimuloleva Reformierakonnaga, kohalikel valimistel Isamaa ja ResPublica Liidu Tallinna linnapea kandidaat Eerik-Niiles Kross kargas vahetult enne riigikogu valimisi üle Reformierakonda jne.
Kogu ühiskonda on haaranud viimastel aastatel üksteisele ärapanemise vaim, mille pinnalt on mitte ainult raske, vaid lausa võimatu leida ühist, kõigile meeldivat superstaari, nagu meelelahutussaadetes jätkuvalt tuututatakse. Kui juba kõigile meeldivat lauljat on pea võimatu leida, mis siis veel rääkida presidendi ehk riigipea otsinguist, kelle rolli, esivanemate, päritolu, rahvuse, välimuse, soo, pikkuse või laiuse suhtes on igaühel oma ettekujutus. Tegemist on tõsise kommunikatsioonikriisiga ühiskonnas, kus üksteist lihtsalt enam üldse ei kuulata.
Häda algab jälle valitsusest, kes ei arvesta teadlaste ega ekspertide arvamustega, isegi kui teeb vahel näo ja tellib mõne suurepärase arengukava, siis aga pannakse see jälle sahtlisse ega avata kunagi. Ühiskonnas ei arvestata sisuliselt teiste arvamuste ega huvidega, vaid aetakse silma- ja kõrvaklapid peas ainult oma asja, minu asja, minu erakonna asja, mitte ühist Eesti asja.
Olen veendunud, et endise välisministri Marina Kaljuranna populaarsus rahvaküsitlustes põhines just Eestis nii harva esineval sõnumil, mis oli suunatud koostööle, mõistmisele ja ärakuulamisele, ehkki ta ei pakkunud selleks ühtki konkreetset retsepti ega rohtu, sest tal puudus hädatarvilik sisepoliitiline kogemus. Enamus Eesti poliitikuid pole paraku lihtsalt veel tabanud ära, et (ära)kuulamisoskus, empaatia ning koostöövaim on see, mida Eestil oleks praegu kõige rohkem vaja praegusest kriisist väljatulekuks.
Lisapingeid tekitab muidugi olukord, kus parlamentaarse riigi põhiseadus ning presidendi mitmeastmeline valimiskord on kohati üpris lünklikud, võimaldavad mitmeti tõlgendamist ning vajavad seetõttu hädasti muutmist, et vältida järgmisi taolisi poliitilisi punnseise ka seadusandlikul tasandil.
Kui mõni aasta tagasi puhkesid lausa meeleavaldused juhtpoliitikute arrogantsuse ja sotsiaalse kurtuse teemal (mäletate Ansipi fooliumimütsikese nalju!), siis jahutati ühiskondlikult kõrgeks kerkinud temperatuur maha Jääkeldris, kus kenade üldrahvalike koostööharjutustega jõuti ilusate konsensuslike ettepanekuteni, mis nüüd omakorda jäätuvad riigikogus, kus neist pole kuulda kippu ega kõppu.
Ometi on meil olemas arenev kodanikuühiskond, mis ilmutas oma kosuvat poliitilist jõudu juba eelmistel valimistel. Meil on välismaailma endiselt vaimustav e-riik, mille digitaalseid võimalusi pole poliitikud veel tahtnud või suutnud rahva kaasamiseks sugugi ära kasutada. Meil on tänu äärmusliku individualismi positiivsele väljundile (jah, igal mündil on kaks külge!) ka nutikust, algatus- ja kujutlusvõimet. Meil on rikas kultuur ja tark, haritud rahvas.
Eesti väärib paremat või isegi parimat. Sestap kordan lootuses, et keegi ikka lõpuks kuuleb või loeb: ärgem laskem head kriisi raisku minna.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus