Postimees: Marju Lepajõe kõne: Takistused täpsete sõnade leidmise teel
Eestlased Eestis 16 Mar 2017  EWR
    Trüki   E-post   FB     
See, millega meedia, poliitiline avalikkus ja inimkond laiemalt on praegu hädas, on just üheselt mõtlev inimene, kes ka soovib, et kõik asjad oleksid ühtemoodi, ütles arvamusliidrite lõunal «Tõejärgse maailma uudised. Ebajumalate aeg?» religiooniloolane ja filoloog Marju Lepajõe.
Video siit: http://arvamus.postimees.ee/40...
Austatud koosviibijad! Daamid ja härrad!

Ennekõike lubage tänada ajalehte Postimees ja peatoimetaja Lauri Hussarit tänase lõuna korraldamise eest ning Neeme Korvi ja arvamustoimetust kutse eest tulla ja avaldada mõtteid tõest ja tõejärgsusest, uudiste võimalikkusest ajajärgul, mida võib nimetada ebajumalate ajaks, ning jõuda juba veerand tunni jooksul kokkuvõteteni.

Lubage teid tervitada ka Tartu Ülikooli usuteaduskonna poolt, kus mul on au olnud õpetada veerand sajandit ladina ja vanakreeka keelt, puhast õndsust. Pikk viibimine antiigi ja kristliku mõtteloo sümbioosis kindlasti mõjutab järgnevaid mõtteavaldusi, kuigi mul endal ei ole selgust, kuidas. Objektiivsuse huvides nimetaksin, et loodetavasti kuuleb täiuslikku teoreetilist paletti filosoofilistest vaadetest tõejärgsusele Eesti filosoofia XIII aastakonverentsil, mis toimub mais.

Tahaksin läheneda tänasele teemale sealt, kus kuu aega tagasi Enn Soosaare mälestuskonverentsil lõpetas austatud kirjanik Sofi Oksanen. Kui tohib meelde tuletada: tema suurepärasest ettekandest jäi kõlama mõte, et poliitikas on vaja kasutada õigeid ja täpseid sõnu. Kui sisuliselt toimub okupatsioon, siis tuleb seda okupatsiooniks ka nimetada. Asju tuleb nimetada, nagu nad on. Täpsed sõnad puhastavad suhteid ja puhastavad ka mõtlemist.

Seda ideed jätkates on esimene küsimus, mis ikkagi takistab kasutamast õigeid ja täpseid sõnu, lisaks diplomaatilisele viisakusele, mis võib märkamatult üle minna konformismiks ja lõppeda isegi hävinguga? Ka nn tõejärgsuse seisund on mu meelest seotud keelelise suutlikkusega, täpsemalt: suutmatusega. See ei ole ainult lõpmatult kütkestava IT ja meediakire kõrvalmõju.

Tõejärgsus on iseenesest osav ja uljas mõiste, milles on palju vabadust, jättes mulje, et tõde ongi ületatav, ehk isegi selja taha jäetud nähtus. Lahkumine ahelatest, nagu siis, kui tuli postmodernism, on ju alati meeldiv.

Probleem on ainult vormis, milles tõejärgsus ilmneb: fiktiivsetes uudistes. Vanema kirjanduse seisukohalt tähendab see kuulujuttude levitamist, mis kuulub komöödiažanri ja mida harrastasid tegevuseta vanemad inimesed mängumõnust. Kuigi mäletatavasti oli alusetute kuulujuttude levitamisel oma koht ka antiikaja poliitilistes maadlustes.

Erinev on praegu vist üksnes see, et kuulujutte levitatakse massiliselt ja ka nooremate töövõimeliste inimeste poolt. Kogus ei ole hallatav. Mänguline element muutub aga sujuvalt kriminaalseks ja kellegi jaoks võib see muutuda ka tragöödiaks. Inimesi, kes on valesüüdistuste tõttu kannatanud, ei ole vähe.

Kuulujutuvorm ja külgnemine tragöödiaga võtab tõejärgsuselt tema huvitavuse, vabaduse hinguse. Lisaks mõjuvad nt keskaja fiktiivsed uudised fantaasiarikkamalt, kui lugeda kas või VIII sajandi anonüümse autori teost «Liber monstrorum», kus kirjeldatakse teatavaid sirmjalgu: «Räägitakse, et olla üks inimliik, keda kreeklased nimetasid sirmjalgadeks, kuna nad kaitsta end palava päikese eest nii, et lebavad selili ja varjavad end jalaga. Nad olla väga kiired olevused, neil on ainult üks jalg, nende põlv ei paindu ega lase kummardada.» Sama anonymus kirjutab veel astomooridest, inimestest, kellel puudub suu ja kes toituvad ainult hingamisest jm. Võrreldamatult huvitavad on hilisantiigi-varakeskaja fiktiivsed ajalookroonikad, mis püüavad esitada Trooja sõda nii, nagu ta tegelikult oli, ja näidata, et Homeros oli hull. Pseudo-Dares Phrygiuse Trooja-kroonikat (V saj), mis on vormistatud kantseliitliku aruandena, peeti autentseks ajalooallikaks XVII‒XVIII sajandini. Mis siis veel rääkida n-ö kallutatud müstilistest nägemustest! Religioossuse loomejõud on tohutu, aga praegu ei paista seda kusagilt, isegi ebajumalaid ei paista.

Kahjuks ei saa pidada tõde ületatuks. Mis see on, mis on, kuidas see on ja kuidas inimene sellest aru saab – see teadmine on sama kaugel kui enne, isegi pärast Immanuel Kanti. Ebaselgus, tunnetuse hämarus on jätkuvalt esimene takistus õigete sõnade leidmisel. See on lääne kultuuri alusprobleem, et tõde ei ole midagi enesestmõistetavat. Kui hoolikalt on alates kreeklastest kogutud ja ümber kirjutatud kõike, mis on seotud tõe ja tarkusega! Inimene justkui langeks pidevalt tõest välja, aga liikumine tõe poole äratab jälle ellu. Valetamisega seotud tekste ei ole sel moel kogutud.

Tõdesid on kogu aeg vähemalt kaks: 1) olemine vahetus ümbruses, viie meele koostoimes, hetkes, aastases ringkäigus, kohtades, inimestes, argipäevades, pühapäevades. Mingit valet ei ole selles, nagu ka selles saalis siin on iga järgnev hetk esimene, ootamatu, enneolematu. Miski ei võta ära seda tõde ja isegi kui lõuna peaks nurjuma, on ta ikkagi tõeline. 2) Olemine nähtamatutes seostes, mis ilmnevad valikutes, sündmustes, millest võib kirjutada eluloo. Teise inimese meeltele ei pruugi see kunagi nähtavaks saada, küll aga võib seda mõistusega tabada, kui on küllalt empaatiat ja järjekindlust. Biograafia kirjutamisel on suurim kunst mitte kuhjata fakte ja dokumente, sest neid võib tekitada lõputult, vaid tabada mõtlemisjooni, mis võivad ilmneda uuritava isiku kogu lugemuse assotsiatiivsuses.

See vastuoluline kompleks on inimese tõelisus. Kirjandus püüab oma vahenditega selle üle reflekteerida tervikuna. Süstemaatiline mõtlemine, s.o filosoofia, teoloogia, filoloogia jt on püsivalt suunatud olnud teisele, nähtamatule tõele, mis ilmneb nähtavas hooti, muutlikult. 2500 aastat on olnud aksioom, et tõde on peidetud, kõik olulisemad tõed on peidetud. Nad on mõttelist laadi ja nende tabamine nõuab eemaldumist, meetodit, abstraktsiooni (ladina abstraho tähendabki ’eemale tõmbamist’). Just see liikumine nähtava ja nähtamatu vahel on nii kunstile kui ka teadusele olnud kõige tugevamaid liikumapanevaid jõude.

Teadus peab hõlmama lisaks neile kahele tõele ka materiaalset maailma, kolmandat tõde. Kui kõik need uuringud on proportsioonis, siis ongi hästi, sest teadus peab andma kirjelduse inimesest, ühiskonnast ja maailmast. Kui ta midagi jätab ära, näiteks aju vasaku poolkera, siis see ei kuulu enam ühiskonna arusaamisesse. See, mis on teaduses deskriptiivne, muutub ühiskonnas preskriptiivseks, juhiseks.[1]

Eestis on aga teadus läinud teaduspoliitiliste otsuste tõttu täiesti proportsioonist välja ja inimesega seotud osa, mida uurivad humanitaarteadused, on viimase kümne aastaga jõudsalt kahandatud nii minimaalseks, et see ei suuda enam oma ülesandeid täita.[2] Kui aga välis- ja sisemaailma uuringud ei ole proportsioonis, siis langeb ühiskond teatavasse psühhoosi, ta on justkui raskesti haige, mäluprobleemidega inimene, mida võibki Eestis jälgida. Ülikoolidesse ja paari teadusinstituuti on jäänud väike hulk inimesi, kes peavad põhiliselt õpetama, paljud ainult 0,5 ja 0,2 kohaga. Uurimistöö võimalused on juhuslikud ja ettearvamatud.

Mis on aga sellise muutuse tagajärjed? Kui teostada ainult ühte, loodus- ja täppisteaduslikku vaadet, jääb ainult üks mõtteviis, mis rakendub inimesele isegi siis, kui see temasse ei puutu. Inimest ongi siis võimalik vaadelda ainult kui turuvarblast, kes ei paljune küllalt kiiresti ja ohustab haigekassat sünnist surmani. Milleks sellisele üldse täpsed sõnad? Õiged sõnad sõltuvad vaateviisist. Muutused teaduses on teine takistus täpsele kõnele.

Kuidas kirjeldada selles mõtteviisis nt sarja «Eesti mõttelugu», mis on täiesti unikaalne nähtus maailma mastaabis oma 132 köitega? Hando Runnel on rahulikult teostanud võimatu. Sari on paisunud nii mahukaks, et lääne mõttelugu tuleb varsti hakata käsitlema Eesti mõtteloo taustal. Ent praegune vaade alustaks seletusi vist jälle kalast või paabulinnust või pärdikust. Kas suudaks see põhjendada kõige aktuaalsemat vajadust rajada Eestisse mõtteloo ja tõlkekultuuri instituut?

Muutuste tagajärg on ka see, et ülikooliametnikud peavad võimalikuks keelevahetust ja on tõesti inimesi, kes arvavad, et eesti keele võiks lihtsalt maha müüa. Keelt käsitletakse mateeriana, mitte vaimse nähtusena.

Seda, mis keelevahetuses toimub, muganemist ja tunnetuse kokkutõmbumist, on küllalt uuritud ja kirjeldatud. Väga kujukalt võib seda ise kogeda, kui lugeda võrdlevalt Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Isaac Bashevis Singeri debüütromaani «Saatan Gorais» (e.k 1995), mille ta kirjutas emakeeles, jidiši keeles, ja hilisemaid, pärast emigreerumist inglise keeles kirjutatud teoseid ning mälestusteraamatut «Eksinud Ameerikasse» (e.k 2003). Kui debüüt on tunnetuslik pomm, erakordselt nüansseeritud inimliku kogemuse väljendus, siis hilisemates toimub pigem tegevus, sest sellest on võõrkeeles kergem kirjutada. Mõtted jäävad tagaplaanile.

Humanitaarteadustes on emakeel kõige tundlikum töövahend, mida pole võimalik asendada. See on töövahend, mis kogu aeg areneb, ja kindlasti mõjub sellele hästi kokkupuude teiste keeltega. Kuid öelda, et õppetöö peaks üle minema inglise keelele, on sama, mis öelda füüsikule, et laboriga on nüüd lõpp, ajage läbi koduste mikroskoopidega, mis on ehk kooliajast jäänud. Enesest lugu pidav teadlane kasutab seda vahendit, mis on kõige täpsem.

Millest sõltub sõna õigsus ja täpsus? Sõnavara suurusest, millest sõna võetakse – on see 800 või kümme tuhat. Sõnavara suurus sõltub lugemusest ja haridusest. Kui teoreetilistest nähtustest kõnelemiseks on teadlase sõnavarasalves üksnes 800 sõna, on tema kõne mõtetest tühi, kuigi ta võib kasutada sõnu diskursus ja narratiiv. See kehtib ühtviisi nii eesti kui inglise keele puhul. Sisu hägustumine vähese keeleoskuse puhul on kolmas takistus täpsele kõnele.

Humanitaariapuuduse raskemaid tagajärgi on aga mõtlemisviiside paljususe kadu. Akadeemik Jaan Undusk on täpselt sõnastanud: «Humanitaarteaduste üks põhilisi ülesandeid on säilitada ja edendada mõtlemise paljusust.»[3] See, millega meedia, poliitiline avalikkus ja inimkond laiemalt on praegu hädas, on just ühene mõtlemine, üheselt mõtlev inimene, kes ka soovib, et kõik asjad oleksid ühtemoodi, ja on valmis selleks kas või surma minema, et asjad ühtemoodi ka saaksid. Eestis ilmneb see ühesus praegu Rail Balticu küsimuses. Paindlik kompromissvariant on olnud kogu aeg laual, ometi püsib valitsus joonlaud-projekti juures, mis on majanduslikult nõrgem ning lõhub keskkonda ja kogukondi. Miks ei suudeta olla paindlik?

Millised võiksid olla uudised sellises situatsioonis? Meedia peaks siin ise otsustama, kellele ta kirjutab. Pidades aga silmas eesti ajakirjanduse uhket algust «Tarto maa rahwa Näddali-Lehega» 1806. aastal, mida võib pidada esimeseks pärisorjadele mõeldud emakeelseks ajaleheks maailmas, tahaks lugejana soovida, et meie ajakirjandus astuks ka nüüd alati sammu ees ja avaks uusi teid, kõikvõimalikes suundades, aga ikka tõe poole.

[1] Põhjalikumalt vt Peeter Torop, Kultuuriteooria kui kultuuri eneseteadvus. – Akadeemia 2015, nr 4, lk 626‒649.

[2] Kõige värskemaid kirjeldusi toimuvast vt Tiiu Kuurme, Teadmine ja tasakaal. – Õpetajate leht, 10. märts 2017, http://opleht.ee/2017/03/teadm... Kristi Viiding, Võõrkeeleõpe ülikoolis – kellele ja milleks? – Sirp, 10. märts 2017, http://www.sirp.ee/s1-artiklid...

[3] Jaan Undusk, Eesti kirjanike ilmavaatest. Eesti mõttelugu, 118. Tartu: Ilmamaa, 2016, lk 11.
http://arvamus.postimees.ee/40...
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus