Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta! Eero Epner: meie ja riik
Eestlased Eestis 24 Nov 2017  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2017/11/50708_001_t.jpg

Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!
Eero Epner: meie ja riik
Eero Epner
NO99 dramaturg
24. november 2017 23:59
Sinimustvalge. | FOTO: TAIRO LUTTER/VIRUMAA TEATAJA

«...ei puutu me riigiukse koputit, ei taha puutuda, sest riik ei võrdu meie, riik ei ole meie, meie oleme midagi muud... me oleme kodanikud...»

Kannatus. Kannatus on see Palamuse jões voolav verelible, see Ahja all maa-alustes maasoontes aegamisi allavoolu kulgev mullakiht, see Imavere imbkaevudesse imbunud ohe, see Varstu ja Varbla varemetes, see Lagedi lagunenud kolhoosihoonetes ja Siimusti sissekukkunud sigalates, see Mõnuvere olematus mõisas ja Loobu kohal rippuvas õhulossis ringiliikuv ägin,

tumm ja pime ägin, vanainimese ägin, ammu surnud, ammu maha maetud, kuid ikka elav ägin, ägin, mis tõuseb ikka ja jälle, ahasveerusena rändab ümber Eesti see ägin, see kannatuse-ägin, see vaevade-ägin, see tapetute ja mõrvatute piin, see äraviidute ja merreaetute viimane vaade, see on see, mis voolab Eesti vereringes, voolab maa all ja maa peal, voolab lipupäevadel ja peaministrite kõnedes,

voolab puhkepäeval ja pööriööl, voolab kollektiivis ja lasteaias, õpetatakse selgeks meile see kannatus, õpetatakse selgeks see ohe, see väiksusest ja vaesusest sündinud meeleohe, see tume rakuke me südametes, see mulla sisse imbunud veri, see õpetatakse meile selgeks, määratakse meid ära selle kannatusega, mis voolab ja voolab, voolab pidupäevadel ja pärjavalvetes, voolab rõhututes ja voolab alandatutes,

oh Rooma! oh Rooma! oigavad mudilased, oh Varssavi vanalinn! oh Riia juudi kvartal! ohkavad teismelised, selgeks on neile saanud kannatuse lugu, juba voolab mööda nende sooni see kannatuse lugu, allikaveest sisse joodud, mulla seest läbi jalataldade lihastesse tallatud,

mustast vihmast läbikastetuna on kannatus me soontes sees, sest kuhu kadus hiilgus? küsitakse eesruumides, miks keisri jalg peatus siin vaid korraks? kirjutatakse lehesabas, miks unustas meid Taani prints, miks unustas meid Adenauer, miks John Kennedy lasi end tappa Dallases, aga mitte Pärnu eeslinnas, miks ei tulnud ta kunagi siia,

ei tulnud siia, kuhu Berliinist lennukid ei tule, kuhu rongid Riost ei sõida, siia kannatuste maale ei tule keegi, kõrbenud varemete ja suitsevate mälestuste maale, nii ohkame, ei tule keegi, pole kunagi tulnudki, ükski hõim ei liigu siia, ükski pagulane ei taha siia, mongolid põlgasid meid ära, hunnid ei vaevunud vaatamagi,

isegi barbarid, oh barbarid barbarid, isegi barbarid keerasid piinlikkusest näo ja ei tulnud siia, keegi ei tulnud, ainult ise olime, kogu aeg oleme olnud ise, ainult ise sel kannatuste maal, me ise oleme olnud siin mullas ja metsades, linnades ja pseudopaleedes, ainult ise oleme siin olnud, kannatanud ja olnud, sest kurvast persest rõõmsat peeru ju ei tule, harva oleme naernud ja peatänaval kohvi võtnud,

harva teeme seda, sest kannatus keerleb me kohvitassiski, oi oi, varitseb meid õpikutes, kannatus tuletab end meelde peaväljakul ja ei lase meil muuta muuseumi nime, muuseum peab rääkima okupatsioonist, aga mitte vabadusest, ei mitte vabadusest, palun mitte vabadusest,

sest kannatav inimene ei ole vaba, ei ole vaba, ei saa vabaks, kannatav inimene kannatab, aga ei ole vaba, ei taha vaba olla, sest kes laulab vabalt, kui on kogu elu, kogu muinasune, kogu ajaloo olnud haamri ja alasi vahel, kes laulab lepistikus rõõmsalt eksistents! eksistents!, kui arvame, et põllul sureb järjekordne viimane eestlane,

viimane inimene, kel soontes vere asemel muld, selle kandi muld, ilus ilus, kes laulab vabalt, kui päevalehe uudisnupp, juhtkiri ja roosad lehed meid me vaesuses veenavad, meid me viletsuses veenavad, meile me kannatust meelde tuletavad, kapitalismi pärasoolde lükkavad, sinna perifeeria tagumisse nurka tagurdavad, sinna naeruväärsesse väiksusesse pidurdavad, senti lutsiv rahvas, ütleb statistikaamet,

kopikat kerjav rahvas, ütleb raadio, kõiki meid mõõdetakse mitte jumala ees, mitte Blut und Bodeni ees, vaid pangakonto peal, seal mõõdetakse meid, ise mõõdame end, sest kannatus voolab ja voolab, voolab me kannatus, voolab kiiremini kui lennujaamast tulev korteež (nah!), voolab kiiremini kui maailm me ümber (peatage!), voolab kiiremini kui Hiina müür, mis juba on Moskva all, kohe võtab Moskva, kohe piirab Moskva ümber see Hiina müür, ja homme juba Varssavis,

homme on Hiina müür Varssavis juba, nii kiiresti voolab ta, voolab Hiina müür me poole, kuid meie jääme temast välja, jääme Hiina müüri äärde, vaatan hommikul õunapuu all kustes, kuidas sireliheki taha ööga on kerkinud Hiina müür, väljapoole meid, kõik asub väljaspool meid, minu sees veel vaid kannatusest toitu saanud piss, mille õunapuule väetiseks sirtsutan, et hiljem priskeid kannatuseõunu süüa, süüa kannatuse ja vabaduse tundmise puust õunu,

pool õuna söön, teise viskan maha, punase kannatuse söön endal sisse, valge vabaduse viskan koos õunasüdamega metsa alla, viskan koos oma südamega minema, minema süda ja õun!, viskan minema üle Hiina müüri, üle Hiina müüri viskan sinna, kus nad selliseid õunu nätsutada armastavad, sinna viskan oma õunad, meie kannatusekusist toitu saanud õunad, poolnäritud, poolsöödud õunad viskan sinna, ja keeran ahtri Hiina müüri poole, on hommik, päike paistab üle müüri,

meie päike on paistnud alati üle müüride, üle müüride ja läbi okastraatide, vanglapiludest paistab me päike, püssitorudest paistab me päike, meie päike on kannatuse päike, meie päike pressib end läbi kannatuste pragude, alati on pidanud end pigistama läbi kitsaste pilude, mitte kunagi laia rõõmsat päikest, oi oi, alati kitsas kannatusepäike,

kuid kui ilus ta on, kui hea ja helge ta on, see päike, see püssitorust paistev päike, see rohtukasvanud emaüsa päike, see väike päike, mis üle Hiina müüri paistab, paistab meile, ma seisan õuel, till veel käes ja silmad kinni, päike päike, paista mu päike, paista see sekund, see igahommikune sekund, paista mulle, kannatajale, tee mind korraks vabaks, tee mind sekundiks vabaks, korraks vaid tee mind vabaks, sest vabadus ongi alati vaid korraks, silmad kinni seisan oma päikese käes ja müür on me selja taga, me oleme taas seljaga vastu müüri,

vastu müüri on meid viidud, eestlaste viimsele mahalaskmisele on meid viidud, otse koduste õunapuude kõrvale, till peos ja silmad päikese käes, nii seisan oma nutumüüri ääres, vaba inimene vabal maal, sekundi murdosaks vaba inimene vabal maal, vaba hirmust vabaduse ees, vaba hirmust, et teiste vabadus mind kannatama paneb, vaba hirmust, et vabana muutun kodanikuks,

muutume ja moondume kodanikeks, meie, kannatuse eksperdid, kannatuse telespetsialistid, suud puhtaks kannatuse alal − see on meie spordiala, määrdemeistrid kannatuse suuskadele, mis igaviku poole neljarealise maantee viivad, need oleme meie, seda me oskame, seda me suudame, seisan till peos ja nägu päikese käes,

müüri vahelt läbi pigistanud hommikuse päikese käes, vabad inimesed vabal maal, seisame ja muutume kodanikeks, sõnavabadus, mõttevabadus, loomevabadus, tegevusvabadus, oleme ise vabad, sest anname teistele vabaduse, nii laulab korraks lind lepistikus, laulab kõrgelt, laulab heledalt, laulab vabadusest oma hääle ära, ja meie muutume kodanikeks, till käes muutun kodanikuks,

muutume iseenese pärast, õunte pärast, mille sees me vaaremade huumusest tekkinud DNA, me sööme õunu, mis kasvanud välja me esivanematest, sööme ära ka vabaduse poole, tunneme korraks nüüd vabadust, seda vabadust, mida arvame, et nemad kunagi oma paradiisides tundsid, oma rehiparadiisides, oma viljaparadiisides, oma mullaga täidetud Eedeni aedades tundsid nad meie arvates vabadust ja seda vabadust tunneme nüüd korraks ka meie,

till meie käes ja päike minu näos ja suus veel vabaduse õun, oleme kodanikud iseenese pärast, vabad kodanikud vabal maal, vabad, sest laseme ka teistel olla vabad, mitte riigi pärast, ei mitte riigi pärast, riik ei võrdu meie, riik on suur kõrge pruuni värvi uks Hiina müüri sees, koputi värske nagu esmasündinu silmad, keegi pole seda veel puutunud, ei puutu me riigiukse koputit, ei taha puutuda, sest riik ei võrdu meie, riik ei ole meie, meie oleme midagi muud,

igaüks ise moodi, kes õun, kes vaarema huumus, kes päike püssitorust, kes Ahja maa-alune jõgi, kes normaalne radikaal, see oleme meie, mitte riik, riik ei ole meie, aga me oleme kodanikud, me oleme kodanikud, sest võitsime bioloogia, võitsime instinkti närida ajaviiteks läbi kellegi Aadama õun, me oleme vabad, vabad iseenese pärast, vabad teiste pärast, ja see on meie kannatus,

meie 21. sajandi kannatus, mis voolab me silmadest, kodanikuks olemise vabadust nutame taga, seda vabadust, mida keegi pole meilt kunagi võtnud, kuid mille ise oleme ära andnud, oleme loobunud olemast kodanikud, ei taha muutuda ma kodanikuks, panen kannad vastu maad, hoian tilli tugevamalt käes, ei taha, ei taha me, päike juba loojub,

juba loojub see päike, mis alles tõusis, juba lahkubki see päike, loojub tuimusega vooderdatud pesakesse, loojub hirmuga topitud tarekesse, loojub ära see päike, see vabaduse päike, korraks olime kodanikud, korraks olime ise vabad ja lasime ka teistel olla vabad, kuid mitte enam, päike juba läks, juba läks ja laulis, laulis kodaniku laulu, viimset laulu laulis me päike, seisan pimedal maal, till veel käes ja tume taevas ülal, korraks olin kodanik, korraks olin ja nüüd on kõik, nüüd on kõik, on uneaeg.
 
    Trüki   E-post   FB     

Kommentaar:

 

Ära postita roppusi, ärireklaami, autorikaitse alla kuuluvaid materjale või teksti mis halvustab põhjendamatult teisi isikuid. EWR jätab endale õiguse kustutada mistahes kommentaari. Kommentaarid esindavad kirjutaja isiklikke seisukohti.
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus