Pidu põlvepikkuste poiste auks (4)
Eestlased Kanadas 27 Jun 2008 Eerik PurjeEWR
    Trüki   E-post   FB     
Andestagu head lugejad, et ma taas looga keskelt alustan, kuid olen ikka veel väikselt ekstaasis sellest Võidupüha tähistamisest, mis kangete mulkide ettevõtmise tulemusena Toronto Eesti Maja keskmises saalis aset leidis. Ikka täpselt 23. juunil, sest see ju see päev on, mil kunagi kirikukellad üle kogu Eestimaa helisema pandi, sest maa oli vaenlastest puhas.

Saal oli puupüsti täis ja seal oli rahvast igast Eestimaa nurgast, sest juba möödunud aastal olid mulgid samalaadsel üritusel demonstreerinud oma võimet olla uhked, kuid mitte upsakad. Uhkusega kaasnes lahkus, sest sini-must-valge trikoloor, meie vabaduse sümbol, seob kõiki eestlasi ja kedagi ei taheta meie rahvale nii tähtsa päeva pühitsemisest ilma jätta. Ja keegi ei tõrgu mulgile aupaklikku kummardust tegemast, kui nende tänuväärt algatus selleks põhjust annab.

Pidu oli tagasihoidlikult välja kuulutatud kui Võidupüha-jaanipäeva lõunaeine ja sellisena see ka algas. Mulkide Seltsi asutaja- ja auliige ning kauaaegne vanem Johannes Vihma lausus oma tervitussõnad. Siis asus kõnepulti praegune vanem Helju Salumets, kes tervitas omalt poolt ning tutvustas koosviibimisel esinejaid ja aukülalisi. Kohal olid mitme teise maakondliku organisatsiooni esindajad, Eesti Maja esimees Ülo Isberg (päevakohaselt kaptenivormis) ja isegi üks kodumaalt äsja külla saabunud abielupaar. Viljandi Muuseumi direktor Jaak Pihlak oli oma tervitused edastanud hommikul telefonitsi.

Saima Varangu esitas päevakohase, luuleridadega osavalt põimitud sõnumi, mis viis kuulajad samaaegselt nii jaanipäevasesse kui rahvuslikku meeleollu. Teda kuulates tekkis tunne, nagu kõnniksid mööda rohtunud metsarada, sõnajalaõis ühes ja lipuke rahvusvärvidega teises käes.

Olgu vahepeal tähendatud, et kõik eelnenu toimus vaheldumisi ühislauludega, mida oli paljundatud üsna mitu lehekülge ja hästi suure kirjaga. Põhjus oli lihtne: enamus põlvepikkuseid poisse oli jõudnud sellesse ikka, kus silmad on veel head, kuid käed juba liiga lühikesed. Tüdrukutega oli sama lugu, liiatigi tõrkus nii mõnigi neist prille kandmast.

Ja saabuski hetk, kus Helju häälde tekkis teatav annus pidulikkust, kui ta palus kõnepulti puhastverd mulgi Rein Pajo. Ja sellest hetkest muutus koosviibimine aktuseks. Reinu kõne oli üles ehitatud ja ette kantud nii, et muutis Võidupüha mõiste sõna tõsises mõttes elavaks. Tema esinemine skaudivormis oli ilmselt kaalutletud samm, see oli osa tema aktusekõnest. Ta algas oma esimesest kokkupuutest Võidupüha mõttega Schwarzenbeki põgenikelaagris Saksamaal, kui ema kinkis talle Eerik Laidsaare raamatukese pealkirjaga „Kompanii poeg“. See on haarav ja paeluv lugu 13aastasest poisikesest, kelle ennastsalgava vapruse tõttu võidetakse Vabadussõjas ränk lahing ja mille eest poisike maksab oma eluga. Nii raamatu autorile kui noorele lugejale saavad hoobilt selgeks esivanemate kunagised sõnad: „Ja kuni meie maal leidub veel põlvepikkune poisike, ei alistu me, vaid võitleme oma vabaduse eest viimse veretilgani.“

Skaudijuhina kasutas Rein seda motiivi hiljem korduvalt ära laagrites lõkkejutuna kui head näidet, kuidas looga põlvepikkusest poisikesest võib mõjutada teisi põlvepikkuseid poisikesi.

Põlvepikkustest poisikestest ja tüdrukukestest said Eesti Vabariigis ärkamisaja tegelased ja eesti kultuurielu arendajad. Nende lastest sirgusid sõdurid, kes 1944. aasta sügisel võitlesid Sinimägedes ja osutasid ülekaalukale vaenlasele visa vastupanu. Pärast suurt põgenemist pöörati kohe tähelepanu noortele, uutele põlvepikkustele, olgu siis koolide, rahvatantsurühmade, laulukooride, skautluse-gaidluse kaudu. Neile oli suunatud meie rahva lootus.

Meie, pagulaste, võit oli see, et jäime kõige kiuste rahvana püsima. Kodumaal saabus aga 1991. aastal taasiseseisvumisega tõeline võit. Ja need, kes selle võidu saabumisel olid põlvepikkused, on täna täisealised noored inimesed, kelle teadlik elu on kulgenud täielikult Eesti Vabariigis, kes ei tunne kommunistlikku rezhiimi, kes on alati nautinud sõna- ja usuvabadust ja kelle elu jooksul on meie olümpiamedalite võitjad jooksnud staadionil sini-must-valge lipuga, kelle mõtlemisviis on kaasaegne ja läänelik.

Lõpuks pöördus kõneleja otse oma kuulajaskonna poole ja nimetas neid nendeks põlvepikkusteks, kes sellisena on saanud eestluse õpetust ja seda oma lastele pärandanud, mille tulemusena Toronto Eesti Maja iga laupäeva hommikul kihiseb uutest põlvepikkustest, kes ootavad oma korda.

Kõne võeti vastu tugevate ovatsioonidega ja sellega oli ametlik osa, niivõrd kui ürituses üldse ametlikku oli ette nähtud, lõppenud. Kuid köögipersonal oli arvestanud pikema kavaga ja polnud seetõttu veel valmis toitu serveerima. Asi lahendati lihtsalt. Õpetaja Arho Tuhkru teatas, et temal on nii elastne söögipalve, et seda kannatab just nii pikaks venitada kui vaja. Ja asuski kõnepulti ning täitis mõnusa vestlusega tekkinud tühiku. Ei ta venitanud palvet ühti, see oli lühike ja südamlik nagu ikka, kuid palvele eelnevat juttu oskas küll heietada, üks silm serveerimislaual, et niipea kui sealtpoolt vastav signaal anti, siis sujuvalt palvele üle minna.

Lugeja lahke loaga jätan siinkohal kohviku-Ülle kokakunsti kiitmata, seda tegid kokkutulnud juba piisavalt. Ei saa siiski jätta mainimata, et kohvi juurde kuulusid seekord ka ehtsad mulgikorbid. Olgu pealegi üldrahvuslik kokkutulek, mulk pidi ikka teistest pool sentimeetrit pikem olema.

Rõõmustav on märkida, et laululeht lauldi seekord otsast lõpuni läbi ja sooviti lisagi. Respektist korraldavate mulkide vastu nõuti „Viljandi paadimeest“ ja selle sõnad olid kõigil ka suure kirjata selged. Lahkuma ei kiputud, sest mulgi paat sõidab küll üle vee, kuid mitte vee alt – ja ilmataat oli vihmakraanid lahkelt lahti keeranud.

Ebaametlikus korras sai kuulsaks ja pälvis erakorralise tunnustuse ka Eesti Elu. Nimelt jõudis Ülo Isberg uhkelt demonstreerida arvuti äratõmbeid fotomeenutustega ürituse esimesest osast - pidu alles käib, kuid juba lugu lehes! Jäägu selline tööefektiivsus professionaalseks ametisaladuseks.

Kui suurmulk Helju oma viimased tänusõnad lausus, jättis ta peenetundeliselt midagi ütlemata, mida ta aga siinkirjutajale siiski vaikselt kõrva sosistas. Ütles, et kõik oli haruldaselt tore, aga tema kõrvus kumiseb ikka veel vanade relvavendade läinudaastane laulmine. Laususin lohutuseks, et siia saali poleks nad niikuinii ära mahtunud. Jäägu mõni hea asi ilusaks mälestuseks.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus