Eesti Elu
PAREMINI TEGEMIST NURJATA PÜÜDMINE Eesti Elu (2)
Eestlased Eestis 20 Mar 2015  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2015/03/44619_001.jpg

Harri Kivilo

Endine riigikogu esimees Ülo Nugis ütles aastal 2006, et Eesti Vabariigi ennistamine selle okupatsiooni eelses olukorras on ikka veel osaliselt tegemata. EKRE põhikiri ja valimisprogramm kinnitavad, et ka nende hinnangul ei või Nõukogude Liidu vägivalla alt vabanenud hakata toimima, nagu eestlased polekski põlvest-põlve edasi kandnud oma vabadusiha ja ise oma maa peremees olemise tahet. Pikal okupatsiooniajal harjus rahvas arvama, et nemad riigivõimu tegemisi ei saa mõjutada. Pärast riigi mitmeid silmapaistvaid saavutusi – kuid ka N.Liidu räiget kuritegu tühiseks pidamise põhimõtte rakendamist – hakkas rahvas tajuma, et samas vaimus edasiminek pole mitte ainult majanduslikult kahjulik, vaid võib hakata ohustama ka eesti rahvuse ja kultuuri püsimajäämist. Tekkis julgus uute erakondade loomiseks ja riigikogusse pürgimiseks.
Olles pikal valitsemise ajal keskendunud kasvavas tempos isikliku ja erakondliku edu tagamisele, oli Eesti Vabaerakonna (EVA) ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) Toompeale pääsemine Reformierakonnale, Isamaa ja Res Publica Liidule (IRL) ning Sotsiaaldemokraatidele (SDE) suureks ja ebameeldivaks üllatuseks. Eriti just selle tõttu, et see saavutati ilma riigi rahalise toetuseta ning ilma, et peavoolumeedia oleks märgataval määral oma leheruumi kasutanud uute erakondade väga õigustatud ideede tutvustamiseks. Et EKRE ja EVA ei saaks võimukartelli tegevust hakata tõsiselt kõigutama, asuti uurima kuidas EKRE-t, kui okupatsioonieelse riigi ennistamise ja riigivalitsemise põhiseaduses määratud viisil rakendamise peamist taotlejat, Toompealt eemal hoida. EKRE riigikogus olemine võib tõsiselt raskendada valitsemist, mis põhineb põhiseaduse „tänaste eesmärkide kohasel tõlgendamisel”.
Laimamine sobis hästi EKRE eemal hoidmiseks. Põhjus selleks leiti erakordselt kiiresti. Erakonna seitsmest tuhandest liikmest oli üks oma veebipäevikus avaldanud paar aastat tagasi kirjelduse, mille üks lõik õigustas natsi-Saksamaa tegevust juutide hävitamisel. Ilma selgitamata, kas kirjutise autorit Jaak Madisoni, oli selleks rumaluseks mingi tegur mõjutanud, asus peavoolumeedia seda kirjutist käsitlema EKRE ametliku väljundina. Üks juutide organisatsioon on ju pidevalt nõudnud, et kõik rahvused igal aastal meenutaksid holokausti – ka siis, kui oma rahva kannatused on olnud kordi suuremad. Selline teiste kannatuste meenutamine käsu korras on pahandamist õigustav ja see võis mõjutada Madisonigi mõttetut lugu kirjutama. Kirjutamine toimus enne mehe EKRE-sse astumist. EKRE põhikirjas, valimisprogrammis ja juhtide avaldustes pole kunagi olnud kõige vähematki viidet, mis võimaldaks Madisoni kirjutist erakonna mõtteavalduseks pidada.
Lausa hüsteerilise ägedusega on poliitikaanalüütik Ahto Lobjakas asunud segaselt selgitama, et „EKRE-l on küljes selline päris selge ja nüüd alles välja roogitav natsismi imagoloogia ja kerge selline nostalgia ja väga palju sellist ignorantsi” ning „Eesti maine kannataks sellise parteiga isegi valitsuse lähedal kusagil.”(Postimees 09.03.15).
Ahto Lobjakase „analüüs” on ülimalt meelevaldselt muutnud Jaak Madisoni - mis iganes põhjusel avaldatud rumala mõtte - EKRE taotluseks, mis võib Eesti mainet halvata. Kahju Eesti mainele saab tekkida ainult siis, kui jätame põhjendatult tagasi lükkamata valedel põhinevad süüdistused ning vaikivalt nõustume, et N. Liidu teostatud genotsiidi ei tulegi pidada aegumatuks rahvusvaheliseks kuriteoks. Naiivne on mõelda, et rumal arvamus ühe isiku veebipäevikus saab riigi mainet halvata.
Meie riigivõim ei ole N. Liidu eestlaste fašistideks sõimamist ning Vene Föderatsiooni süüdistusi natsismi heroiseerimises senini veel kuuldavalt tagasi lükanud. Sellele vaatamata on Eestil hea rahvusvaheline staatus. Suure tõenäosusega ei veena meie endi analüüsijate poolt suureks puhutud Madisoni kirjutis kedagi oma Eestisse suhtumist muutma. EKRE süüdistajad peaksid teadma, et inimeste toimimine erinevates olukordades ei pruugi raudselt põhineda nende tõekspidamistel või et tõekspidamised võivad olukordadele vastavaks kujuneda. Mitmeski valdkonnas on ju suur osa tänaseid tegijaid olnud okupatsiooniaastatel vilkad kommunismiehitajad. Paljud on oma tõekspidamised siiralt vastupidiseks muutnud – ilma et neid oleks nende toonaste põhimõtete pärast hukka mõistetud. Pealegi ei saa Jaak Madison riigikogus teha midagi, mis oleks vastuolus EKRE taotlustega. Kuritahtlikult lahmiva kriitika suunamine Madisonilt EKRE-le kinnitab, et kusagil on hakatud kartma, et uued erakonnad võiksid keskenduda Eesti Vabariigi tõelisele ennistamisele ning ohtu seada heanaaberlikud suhted, mis Urmas Paet ja Marko Mihkelson on saavutanud Eesti maa-ala suuremeelselt Venemaale kinkimisega. Ahto Lobjakas ja tema mõttekaaslased peaksid tajuma, kui häbiväärselt on nad katsunud halvata EKRE siirast soovi Eesti valitsemist paremaks muuta ning oma väärad ütlemised avalikult tagasi võtma.
Eesti mainega seonduvalt tasub lugeda kirjutist, mille 21.12.2010 avaldas „The Guardian”. Pikas Eestit ja teisi Ida-Euroopa riike laimavas kirjutises „Why is the US silent on 'double genocide'?” süüdistab Dovid Katz Ameerika Ühendriike, et nad on vaikides lasknud Ida-Euroopa riikidel väita, et natside ja kommunistide kuriteod olid võrdsed. „See on olnud eriliselt ahvatlev Balti riikidele, kus 95% nende juudi kodanikke tapeti.” Fakt on see, et okupatsioonieelse Eesti kodanikest olid ümardatult 4500 juudid. Enamik põgenesid koos taanduva Punaarmeega N. Liitu. Täpselt pole teada, kui palju neist jäid Eestisse, kus sakslased surmasid 929 juudi soost Eesti kodanikku. Kirjutise autor ei piirdu aga hukatute arvu viis korda suuremaks valetamisega. Tema väitel on juudivastasus ja rassism „mitte kusagil mujal nii silmnähtav kui Ida-Euroopa muuseumides ning monumentides ja õpikutes, mis ülistavad holokausti kollaboratsioniste ja tegelikke tapjaid, kelleks Balti riikides olid kohalikud vabatahtlikud”. Juutide tapjateks Eestis olid Natsi-Saksamaa ametitesse kuuluvad isikud, mitte eestlastest vabatahtlikud. Kirjutise autor ei taha teada ja tunnustada, et juutidel oli Eestis kultuurautonoomia seaduse raamides võimalik vabalt oma usku, keelt ja kultuuri viljeleda ning et üks Iisraelis talletatud dokument kiidab Eestit juutidesse suhtumise eest. Mitte kuidagi ei saaks keegi väita, et eestlased juute vihkasid. Paljud juudid olid eestlaste poolt lugupeetud arstid, advokaadid ja kaupmehed. Eestlaste suhtumine juutidesse pole ka mingil viisil praegugi erinev okupatsioonieelsel ajal olnust.
Dovid Katz võib-olla ei muretsegi nii palju juutide pärast. Oma kirjutises näeb ta, et „topelt genotsiidi teooriat” võib kasutada tänase ja homse Venemaa vastaseks tegevuseks. Ta väidab, et „kui Sovieti kuriteod tõepoolest oleksidki Hitleri omadega võrdsed, ja kui tõepoolest Venemaa olekski vaidlematult (Sovieti) ainujärglane riik, siis tänane Venemaa peaks hakkama kahjutasusid maksma, hakkama pikaajaliseks rahvuslikuks patukahetsejaks heidikuks ning järgmise poolsajandi vältel hoiduma igasugusest ülemaailmsest enesekindlast tegevusest”. Dovid Katz ilmselt N. Liidu esimesel okupatsiooni aastal Eestis ei elanud ega pole püüdnud maailmas toimunut hoolega jälgida. Kuid ta võib ka mingil muul põhjusel väita, et N. Liit pole aegumatuid genotsiidikuritegusid teostanud.
Ülimalt hämmastama panevalt on ka Eesti peavoolu meedia ja riigivõim kogu iseseisvuse – kahjuks vaid teoreetilise - ennistamise ajal toiminud, nagu eesti rahvus ja kultuur saaks üle aegade kesta vaid siis, kui unustame N. Liidu genotsiidi, vaikime olematuks Punaarmee vastu võitlemise, asendame meile kasuliku piirilepingu uuega, mis võimaldab Venemaal edukalt väita, et Eesti Vabariik ei ole enne Teist maailmasõda olnud riigi õigusjärglane, vaid augustis 1991 N. Liidust lahkunud liiduvabariik.
Eestis tehtu ja tegemata jäetu põhjal võib arvata, et vaid vähesed riigivõimu ja peavoolumeedia esindajad on teadlikud eesti rahva kannatustest vene ja saksa okupatsiooniaegadel ning nad ehk ei ole süvenenult või mitte üldse lugenud „Valget raamatut”, mille kirjastas aastal 1992 riigikogu poolt moodustatud Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riiklik Komisjon. „Valge raamatu” andmetel hukkasid okupatsiooniaastatel (1940–1944) sakslased ümardatult 8000 ja venelased 48000 Eesti kodanikku. Nõukogude Liidu kuriteod aastatel 1944-1991 olid kordi suuremad kui esimesel okupatsiooniaastal. Vene Föderatsiooni kuritahtlike taotluste jätkumine peaks küll mõjutama kõiki eestlasi nägema Venemaad sellisena, nagu see on olnud mitme sajandi vältel. Eesti riigivõim peaks tühistama kõik iseseisvuse taastamisest kuni tänaseni antud eesti rahvust ohtuseadvad lubadused. Oht taas Vene impeeriumi osaks langeda ei saa väheneda järeleandmisi tehes. EKRE ja EVA on kinnitanud oma kavades, et nad tänaseni kehtinud riigivalitsemise tahavad põhiseaduse kohaseks muuta. Seda peaks ka kõik eestlased vajalikuks pidama.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus