Eesti Elu
Pärast Eesti Vabariigi aastapäeva (3)
Arvamus 02 Mar 2013 EL (Estonian Life)Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Vello Helk

Pärast tavakohaseid sõnavõtte ja sama tavakohast kriitikat, millega tegelemine viib tavakohasele unustusele, on jälle aeg vaadata ajaloo aknast välja. Lugesin hiljuti briti ajaloolase ja kirjaniku Elizabeth Longfordi (1906-2002) arvamust, et elu ilma ajaloota on nagu maja ilma akendeta. Ta pidi vist teadma, millest ta rääkis, sest tema nõbude hulgas on briti peaminister Neville Chamberlain, kes andis Münchenis järele Adolf Hitlerile. Tema väimees oli Nobeli preemia laureaat, briti kirjanik ja absurditeatri esindaja Harold Pinter, kes vasakpoolsete vaadete esindajana kaitses kurikuulsat Serbia Slobodan Milosevici. Nii oli tema isiklikul ajaloomajal erineva väljavaatega aknaid. Nende muljetega tutvumiseks oli talle antud pikk iga. Mineviku akendest vaatab ta ise sisse oma panusega, tuntumad on kuninganna Victoria, lord Byroni ja lord Wellingtoni biograafiad.

Eestil on ajaloos olnud Venemaa jaoks akna roll – Peeter Suur raius meie ala vallutusega väidetavalt akna Euroopasse. Palju oleneb sellest, kust poolt vaadata. See aken on aja jooksul läbi teinud muudatusi, oli vahel suhteliselt lahti, aga suleti Stalini poolt raudse eesriidega. Pärast N. Liidu varingut ja Eesti taasvabanemist tunneb Moskva muret selle üle, et see sealtpoolt vaadates on liiga kinni, mis takistab jätkuvat Eesti koloniseerimist.

Pärast suitsutarest lahkumist on eestlased püüdnud oma riigi ajaloomajale ehitada aknaid, aga palju oleneb ehitajate suvast, kelle teenistuses on ajaloolastest arhitektid. Nad pole alati ühel nõul akende paigutusega. Mõned eelistavad neid ida, teised lääne suunas. Sama kehtib väljavaate kohta. Ärkamisajal ehitati Eesti majale aken, kust avanes väljavaade eestlaste muistsele vabadusvõitlusele. See on aga aja jooksul nähtavasti nii pehkinud ja tumedaks muutunud, et pimendati just 95. aastapäeva eel ja asendati ajaloolastest arhitektide poolt uue aknaga, mille kaudu võib näha Kirde-Euroopa ristisõdalasi nuhtlemas riikluseta ja rahvuseta hõime. On osaliselt ühe vana akna, mis suleti Eesti Vabariigi loomisel, renoveerimine ja taaskasutamine. Uus ongi tihti taasleitud ja moderniseeritud vana!

Ajaloolased on ka oma aja lapsed, mis vahel takistab neil analüüsida iga ajajärku selle tingimuste ja kommete kohaselt ning respekteerida omapära, kuna see mõnikord ei meeldi praegustele inimestele ega vasta nende tavadele. Ajaloolaste olevik on paljus sõltuv poliitilisest korrektsusest, mida aga hakatakse rakendama ka mineviku suhtes. Näiteid on liiga palju ja neid tuleb kogu aeg juurde. Näiteks nõutakse vabandamist orjapidamise eest, tuleb ka hukka mõista meie esivanemate ebainimlikku käitumist võitjatena. Keelest ja meelest tuleb välja rookida rida sõnu, mida loetakse halvustavaks, näiteks „neeger“, mis ju omal ajal oli enamasti praktilise tähendusega. On isegi jätnud jäljed Aafrika riikide nimedes nagu Nigeeria ja Niger, mille ümbernimetamist siiski veel pole nõutud. Selliste sõnade kasutamise keelu rakendamine ei kehti ainult oleviku kohta, vaid neid tahetakse kõrvaldada ka vanematest klassikalistest teostest, kuigi see pole just lihtne. Kuidas saab seda teha näiteks Harriet Beecher-Stowe jutustuses „Onu Tomi onnike“ (1852)? Taanis on problemaatiliseks muutumas mitmed Ludvig Holbergi tiitlid, milles on tegelasteks „mitte-valged“. Sel kombel pole kaugel aeg, mil ei tohi enam kasutada sõna „rumal“, kuna sellel on halvustav tähendus, vaid see tuleks asendada mõne leebema väljendiga, näiteks „piiratud tarkus“.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus