Nõukogude võim elab Eestis edasi Kesknädal (1)
Arvamus 06 May 2015  EWR
    Trüki   E-post   FB     
ANDO LEPS, 06. May 2015
 - pics/2015/05/44912_001.jpg

See kurb kokkuvõtlik jutt algab 1939. aastast, mil Euroopas hakkasid puhuma tuuled, mille eest Eestil, Lätil ja Leedul ennast kaitsta ei olnud enam võimalik. Kaks suurriiki – Saksamaa ja Nõukogude Liit – tõstsid võimukalt pead, ning nagu ikka ja alati, hakkasid otsustama väikeriikide saatust.

http://www.kesknadal.ee/est/uu...

23. augustil 1939 sõlmisid NSV Liit ja Saksamaa Moskvas mittekallaletungilepingu, nn Molotovi–Ribbentropi pakti, mille salaprotokoll jagas nende naaberriigid mõjusfääridesse. Seega Eesti, Läti ja Leedu kuuluvus Vene tsaaririigi järeltulija võimkonda otsustati ära. Olgugi et Eesti oli deklareerinud oma neutraliteeti, polnud sellest mingit kasu. Nõukogude Venemaa vaid ootas sobivat momenti, ja see võimalus saabus alanud Teise Maailmasõjaga.

Tallinnas varju otsinud Poola allveelaev „Orzel“ põgenes, mis andis Nõukogude Venemaale aluse süüdistada Eestit neutraliteedi rikkumises. Eestile suruti Moskvast peale „vastastikuse abistamise pakt“, ja sisse marssis Punaarmee, mille täpset arvukust ei teata siiani.

Eesti kaotas iseseisvuse 1939

1939. aastal Moskvast peale sunnitud nn baaside lepinguga sisuliselt kadus Eesti Vabariigi iseseisvus (kuigi baasid ei kindlusta veel mitte midagi). Sellele järgnesid eesti kommunistide – Karl Säre (EKP keskkomitee I sekretär), perekond Johannes (valitsusjuht) ja Olga (ENSV I Ülemnõukogu esimehe I asetäitja) Lauristin, Johannes Vares-Barbarus (Ülemnõukogu Presiidiumi esimees) jt – üliagaral tegutsemisel ja Moskva ustaval toel (õigemini: Moskva poolt organiseerituna) ainult nn töörahvaesindajatest koosneva II Riigivolikogu „vabad“ valimised, kus vastaskandidaadid kõrvaldati. Selle tulemusel kuulutas uus „rahvaesindus“ 21. juulil 1940 Eesti nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks ja palus Eesti NSV vastu võtta NSV Liidu koosseisu.

Järgnes nende poolt (koostöös Venemaalt siia tulnud tegelastega) 14. juunil 1941 teostatud küüditamine, kus ühe ööga veeti Venemaa avarustesse 10 000 inimest. Eesmärk oli hävitada eestlastest, venelastest, sakslastest, juutidest jt rahvustest riigimehed, äri- ja pangajuhid, kaitseväe ja politsei juhtkond, juristkond, riigiametnikud ning loominguline intelligents koos perekondadega – ühesõnaga, Eesti Vabariigi eliit.

Kas saame Läänt usaldada?

Erilist tähelepanu äratab fakt, kui käsitleda Nõukogude okupatsiooni (tarvitatakse ka mõistet „annektsioon“, kuid Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riiklik Komisjon oma väljaannetes kasutab mõistet „okupatsioon“) rahvusvahelisel taustal, ja nimelt see, et 1942. aastal tunnustas Rootsi valitsus Balti riike, sh Eestit, de facto NSV Liidu osana.



Teherani konverentsil 1943. aastal kinnitas USA president Franklin Roosevelt, et loobub poliitilisest initsiatiivist Baltikumis. Potsdami konverentsil 1945. aastal tunnistati NSV Liidu riigipiire sellistena, nagu see riik oli neid ise kujundanud.

Seega Lääs tegi näo, nagu poleks olnudki Euroopa jagamist Adolf Hitleri ja Jossif Stalini vahel? Siit tekib väga õigustatud küsimus: kuivõrd tõsiselt saab üldse võtta Lääne seisukohti rahvusvahelise suhtlemise küsimustes? Kas tänapäeva rahvusvahelisel õigusel on üldse veel mingisugust väärtust?

Tõsi, Saksa okupatsiooni lõpul, 1944. aasta sügisel, teatud osa eelnimetatud eliidist, kes oli jäänud Eestisse, suutis põgeneda Läände.

Kuid Eestit ootas ees juba järgmine katsumus. Nõukogude okupatsioonivõimude poolt organiseeritud ja kohalike „köögitüdrukute“ (Vladimir Lenini väljend „iga köögitüdruk võib riiki juhtida“ – vaat ei või!) aktiivsel osavõtul leidis aset 1949. aasta märtsiküüditamine, mille tagajärjel hävitati heal järjel Eesti põllumajandus. Viidi ära meid toitnud ja kriiside eest kaitsnud taluperemehed koos perekondadega. Seega avati tee põllumajanduse kollektiviseerimisele ja 1950. aastal võisid kohalikud võimurid Moskvale raporteerida, et ENSV põllumajandus on kollektiviseeritud. Olgu öeldud, et taluperemeheks ei suuda olla kaugeltki iga tänane minister, kuna otsuseid tuleb teha iseseisvalt, mitte parteide tagatubades.

Nüüd oli siis „plats puhas“, nagu ütelnuks pikaajaline Nõukogude Liidu ajaloo professor Sulev Vahtre Tartu ülikoolist. Muidugi mõni endise eliidi esindaja jäi juhuslikult ka siia, kuid neil ei olnud riigivõimu juurde loomulikult asja. Ka nende järglastel pole olnud asja tänase Eesti riigivõimu juurde.

Riiki jäid valitsema sageli väheharitud töölis- ja talurahva („talurahvas“ ei ole tegelikult õige termin, sest talusid enam polnud) tegelased, kellel riigivalitsemisest ei olnud enamikul juhtudel õrna aimugi. Hariduse eesmärk peaks ju olema selles, et inimene oskab midagi teha ja seega olla ühiskonnale kasulik. Kuid seda üliolulist „puudust“ kompenseeris eeltoodud Lenini ütlus. Kuid oh häda, „köögitüdrukutel“ puudusid taluperemehe teadmised ja oskused!

Kuidas hävib Eesti Vabariik?

Mis on aga kõige huvitavam: need nõuka-aegsed „köögitüdrukud“ valitsevad meid ka täna, koos oma perekondade ja sugulastega, kuna nende hallata jäid ministeeriumid, ettevõtted ja majandid. Väidetavalt olid nad osal juhtudest saanud need töökohad endale Riikliku Julgeoleku Komiteega koostööd tehes.



Erastamise käigus olid just nemad, kes said need riigile (rahvale) kuulunud ettevõtete ja majandite varandused endale, küll osakute kaudu, küll kavaluse ja pettusega, aga sageli lausa kuritegelikul teel. Väidetavalt pidavat nad nüüd üksteist süüdistama selles, et „Sina said rohkem kui Mina!“. Ja just need, Lenini ütluse järgi „köögitüdrukud“, muutusid automaatselt Eesti rahva eliidiks, said kapitalistideks, ja nõuka-aegsed palgatöötajad jäid ka nüüd nende alluvateks palgatöötajateks, kuna viimastel erastatud rikkuste juurde enamasti asja ei olnud...



Nn uus Eesti eliit elab täna palju paremini ja vabamalt kui nõuka-ajal, sest varem kardeti Moskvat ja Moskva kontrolle, aga nüüd ei kardeta enam kedagi. Selle tagajärjel on tekkinud täielik karistamatuse tunne.



Erilist tähelepanu äratab teatud korrelatsioon erastamise ja (era)pankade pankrotilainete vahel. Algul erastati, ja seejärel, kui rahvas oli oma säästud ning ka erastamisest saadud raha paigutanud pankadesse, kutsuti teatud võimu- ja äriringkondade poolt teadlikult esile pankade pankrotilaine, mille käigus võeti inimestelt sageli ära kõik nende säästud. Arvatavasti tuli see „suursugune idee“ meie valitsevatele riigi- ja äritegelastele rootslastelt, sest miks muidu said selle rammusa rahanoosi just Rootsi pangad, keda tänini usinasti nuumame. Kas siin ei ole tegemist karistusseadustikus ette nähtud riigivastase süüteoga?

Huvitav oleks teada, mida endine peaminister ja Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas kahes kõrgkoolis külalisprofessorina nüüd majandustudengitele loeb. Kas seda, kuidas “libistada“ riigi (rahva) raha oma taskusse, või midagi muud?

Küüditamise kolmas laine

„Köögitüdrukute“ valitsemisega on kaasnenud kolmas küüditamislaine, mis jätkub tänini. Kuid seekord mitte itta, vaid läände. Aastate jooksul on Eestist ära läinud hoomamatu hulk parimates eluaastates, heade ajude ja kuldsete kätega tööinimesi. Inimkapital, s.t sündimus, on tublisti vähenenud, ja üha kurjakuulutavamaks muutub küsimus eesti rahva püsimajäämisest üldse.

Mis on tagajärg? Tagajärg on hirmuäratav. Senised valitsejad nagu endine Eesti Vabariigi president Lennart Meri (juulilepped ja “viienda kolonni“ siiajätmine), endine Eesti Vabariigi peaminister Mart Laar (tööstuse ja põllumajanduse hävitamine), endine Eesti Vabariigi peaminister Siim Kallas (pankade pankrotid; 10 miljoni dollari kahtlane saaga; „erilised“ suhted VEB-fondiga; mälulüngad ja meeltesegadus), istuv Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves (väidetavalt ebapopulaarseim Eesti president; Ärma talu „ärmatamine“, s.t oma taskule erilise rõhu asetamine), endine Eesti Vabariigi peaminister Andrus Ansip (ebaausate võtetega võimulpüsimine, meie inimeste majanduspõgenikena Läände saatmine ehk küüditamine) ja istuv Eesti Vabariigi peaminister Taavi Rõivas (põhiseadusevastase e-hääletuse korraldaja), keda ühendab ilmselt üks ja seesama nimetaja, on viinud Eesti kaose äärele. Lubatud viie riigi hulka saime küll – Euroopa tagatipus oleva viie vaesema hulka.

Järelikult valitseb isakest Eestimaad ka täna ikka seesama seltskond – nn nõuka-aegsed „köögitüdrukud“. Erinevus on vaid selles, et daamid, kui nii on üldse sobilik öelda, enam ei lähe vastuvõttudele öösärkides, nagu seda juhtus 1940/41.

Reformierakonna hirm võimu ja raha kaotamise pärast

Kuid võimu tuleb kindlustada, vahendeid valimata. Viimased 15 aastat võimul püsinud Reformierakond hakkas taipama, et ausate valimistega võimu kindlustada pole enam võimalik, ja seetõttu võeti kasutusele elektrooniline hääletamine, mida ükski arenenud riik maailmas ei tunnista. Eesti elektrooniliste valimiste idee käis 2001. aasta jaanuaris välja tollane Reformierakonna aseesimees, justiitsminister ja hilisem Riigikohtu esimees Märt Rask. Kuna Riigikogus olid hääled olemas, siis 2002. aastal vastu võetud „Riigikogu valimise seaduse“ § 44 käsitlebki elektroonilist hääletamist.

Eelöeldu paneb tahtmatult küsima: kas juba 2005. aastal pani Reformierakond Eestis e-valimistega toime veretu riigipöörde? Asi võtab küllalt karmi pöörde. Kas seetõttu on ka kõik õigusaktid sellest ajast peale õigustühised?

Elektroonilisele hääletamisele on vastu seistud kogu selle eksisteerimise ajal just ebaturvalisuse pärast, mis lõppkokkuvõttes välistab demokraatia.

Näiteks maailmas tuntud USA ekspert e-valimiste ja IT-turvalisuse alal Barbara Simons on väitnud: „... hääle võltsimine valija arvutis on suhteliselt lihtne. Lihtsam kui internetipangas raha varastamine.“ Henn Põlluaasa seisukoht samas küsimuses on: aususe ja usaldusväärsuse tagamiseks peab e-valimiste süsteem olema avatud väliseks kontrolliks, kuid tänases Eestis see võimalus puudub.

E-hääletuse tühistamist nõudnud Paavo Pihelgas on öelnud: „Kui elektroonilist hääletamist mõistab väga väike osa ühiskonnas ja kõik teised peavad neid lihtsalt usaldama, siis see on väga suur tagasiminek paberil hääletamise juurest, kus iga teovõimeline inimene peaks olema suuteline jälgima, kuidas sedelid liiguvad ja et seal mingeid trikke ei tehta.“

Allakirjutanu on kindlal arvamusel, et kuna e-hääletussüsteem on ebausaldusväärne, siis seetõttu Riigikogu ja Vabariigi Valitsus ei ole legitiimsed.

Kogu see Reformierakonna pikaajaline võimulolek on viinud Eesti hävingu äärele. Ta on allutanud endale kogu justiitssüsteemi, mistõttu levib korruptsioon, millest kirjutab isegi välispress. Näiteks nn Autorollo afäär, millega on väidetavalt seotud tänane välisminister Keit Pentus-Rosimannus ja tema lähikondlased.

2015. aasta Riigikogu XIII koosseisu valimistel võitis Reformierakond elektroonilise hääletuse ülisuure eduga – 37,5% kõigist e-häältest?! Meedia andmetel on enam kui halenaljakas, et vanureid osales e-hääletusel noortest kolm korda rohkem.

Samal ajal e-hääletuse tulemusi kontrollida ei saa, kuna need kohe hävitatakse. Reformierakond sai valimistel alla 100 000 reaalselt tõestatava hääle. E-hääletamine pole maksimaalselt läbipaistev jne.

Eesti Piraadipartei juhatuse liige Märt Põder kirjutas Postimehes järgmist: „Kuigi armastame oma e-riigiga välismaal uhkeldamas käia, tasuks meie esindajatel tõsiselt järele mõelda, kas ei kiida e-hääletamise asjatundjad meid pigem viisakusest kui püüdlikke idioote, kelle kohta on teada, et nad rohkemaks suutelised polegi.“

Siit ka tõsiasi, et raha on kaasaegse kapitalistliku ühiskonna vereringe, ja seda on Reformierakond oma pika valitsemisaja jooksul osanud väga osavalt, seadusi eirates, enda kasuks pöörata. Püüdes jätkuvalt jääda poliitilise, s.t rahavõimu käsutajaks, on nende maapealseks jumalaks kujunenud e-valimiste server, olgugi et arenenud maailm seda jumalat ei tunnusta.

Raha ja poliitilise võimu kaotamine võib loomulikult Reformierakonna „tervisele“ väga laastavalt mõjuda. Reformierakond on kiivalt järginud „eesti rahva suure sõbra ja juhi“ Jossif Vissarionovitši surematut ütlust: tähtis pole valimas käinute arv, vaid tähtis on häälte lugemine!

[esiletõsted]

Allakirjutanu on kindlal arvamusel, et kuna e-hääletussüsteem on ebausaldusväärne, siis seetõttu Riigikogu ja Vabariigi Valitsus ei ole legitiimsed.

Raha ja poliitilise võimu kaotamine võib Reformierakonna „tervisele“ väga laastavalt mõjuda.

[EW ja ENSV lippudega illustratsiooni allkiri]

JÄRJEPIDEVUS: Nõuka-aegse eliidi esindajad valitsevad meid ka täna, koos oma perekondade ja sugulastega, kuna nende hallata jäid ministeeriumid, ettevõtted ja majandid. Nood inimesed muutusid pärast Eesti taasiseseisvumist automaatselt Eesti rahva eliidiks ja said kapitalistideks, kirjutab Ando Leps.

ANDO LEPS, õigusteaduse doktor,
Eesti Rooma Klubi liige,
Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni liige
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus