Nils Niitra: magav närukael eestlases Postimees (1)
Arvamus 04 Mar 2009  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Nils Niitra, reporter PM

Olen viimasel ajal vaevanud oma pead selle üle, kui suur osa eestlastest on potentsiaalsed närukaelad. Pean silmas inimesi, kes on valmis oma riigi eriliste südametunnistuse piinadeta maha müüma. Äsja tegeles riigi müümisega Herman Simm, aga kes on järgmine?

Eestlase lojaalsust aitab kõige paremini hinnata meie värvikas ajalugu. Mida me teame õieti sellest, millega tegelesid esivanemad 1940. aastatel?

Väga vähe ja peamiselt ikka seda, mida nad tahtsid rääkida. Nõnda leiabki igast perekonnast kangelaslugusid vapratest sõduritest, metsavendadest ja poliitikutest, kes võitlesid viimse veretilgani Eesti riigi eest.

Tekib müüt, nagu oleks stalinistide kaasajooksikud olnud 1940. aastatel peast põrunud haruldused. Aga vaat ei olnud.

Mina tean nüüd oma suguvõsast siiski mõnevõrra rohkem tänu ajaloohuvilise vanadaami Aino Lepa kirjutatud põhjalikule raamatule «Vabaduse hinnaks on elu». Lepp tegeleb palju just minu emapoolse suguvõsa päritolukandi Orajõe vallaga, mis asus Pärnumaal ja piirnes Lätiga.

Sain Lepa raamatust teada, et üks minu paljudest vanaonudest oli jõhker miilits, kes oma ohvreid peksis ja piinas. Raamat valgustab ka minu vanaisa Siberisse vangi saatmise üksikasju – vanaisa anti üles ühena neist, kes oli teadlik kohaliku partorgi tapmise üksikasjadest.

Ja veel sain teada, et ühe minu klassiõe täiesti unustamatute eesnimedega vanaema ja vanavanaema olid aktiivsed kommunistid, kes tegelesid pealekaebamise ja tagakiusamisega. Huvitav, kas ja milline võis olla minu vanaonu või nende kahe kommunisti osa vanaisa Siberisse saatmisel?

Sirvisin läbi pea kõik 1940. aasta suvesündmusi puudutavad Postimehed ja olin hämmastunud, kust küll leiti kõik need sajad ja tuhanded eestlased, kes võtsid üle terved ministeeriumid ja ettevõtted, külad ja vallad.

Kui suurt osa neist kehutas koostööle hirm, kui suurt osa ahnus ja soov teiste arvelt positsiooni parandada ja kui suurt osa rumal naiivsus? Naiivsusega võib looritada nii ahnust kui lollust.

Kui siinseid venelasi on tagantjärele süüdistatud koostöös nõukogude võimuga, siis saan ma sellest kuidagi veel aru, et veri on paksem kui vesi. Aga mõnede eestlaste valmidus tegutseda oma riigi ja rahva kahjuks tekitab märksa küünilisemaid küsimusi.

Suur osa julgematest ja edukamatest eestlastest saadeti Siberisse surema, nad tapeti rindel või põgenesid Eestist. Seoses geneetilise pärandi halvenemisega, julgen oletada, on närukaelte osatähtsus eestlaste seas vahepeal üksnes kasvanud. Seda enam, et nii nõukogude võim kui varakapitalistlik mentaliteet soosivad põhimõttelagedat elustiili.

«Tõehetke» saade on pälvinud avalikkuses üldist vastikustunnet, sest see koorib muuhulgas alasti hinges pesitseva väikluse ja kadeduse. Saame teada, millist ahnust, kibestumust ja vajadusel üle laipade kõndimise mentaliteeti on inimestes kultiveerinud meie üheksakümnendate üleminekuaeg.

Kahtlustan, et kapitalistlik edukultus oli ka üks neid põhjusi, miks varasemad kaotajad üritasid end nõukogude võimu tulekul 1940. aastal parnassile upitada.

Eestlases avalduva närukaelsuse motiivid ja tagajärjed ei pruugi olla sugugi nii sarnased.
Osa meie ühiskonnast moodustavad juba praegu närukaelad, kes ei jäta kasutamata võimalust naabrimehele käru keerata. Õigusriigis on nende võimalused oma alatuse demonstreerimiseks lihtsalt piiratud.

Teise ja ilmselt märksa suurema osa eestlaste puhul võib närukaelsus avalduda teatud kriitilistes olukordades, nagu näiteks katsed riigis võimu vahetada. Siin võib oma osa mängida nii hirm kui ka soov kasutada võimalusi oma senise viletsa positsiooni parandamiseks kellegi arvel.

Kas minust võiks saada teatud tingimustel kollaboratsionistist närukael? Tahaksin uskuda, et mitte. Samas on enamvähem vabas ühiskonnas üles kasvanul võimatu ette kujutada 1940. aastatel Eestis valitsenud üleüldise pealekaebamise ja nõiajahi õhkkonda.

Usun siiski, et lõviosa eestlastest jäi ka toona kindlaks oma väärtushinnangutele ega saatnud oma kaaskannatanuid hukatusse.

Ent ikkagi – kui palju on eestlaste hulgas potentsiaalseid närukaelu ja kaasajooksikuid, kes osaleksid võimalusel Eesti riigi matustel? Kümme, kakskümmend või lausa kolmkümmend protsenti? Küsige seda endalt.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus