Needus piirilepingule, kadu sortsi sulastele! (3)
Arvamus 12 Jan 2016  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2016/01/46808_001.jpg
Jüri Toomepuu

Emajõe ööbikuna tuntud Eesti lauluema Lydia Koidula kuulus laul eesti mullast ja eesti südamest lõppes küsimusega: “Eesti muld ja eesti süda, kes neid jõuaks lahuta!” Kahjuks suutis poolsada aastat kommunistlikku okupatsiooni jätta eesti rahva hulka üleliia palju endiseid Stalini kummardajaid kelle rinnas ei tuksu enam eesti süda. Mõned sellised, kes on meie võimuladvikusse tõusnud eiravad jultunult oma ametivannet jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. Nad hülgavad põhiseaduse nõuet kindlustada ja arendada riiki mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Nad hülgavad meie rahvuskaaslaste aastatuhandeid hingest hingesse kantud armastust oma põlise kodumaa vastu ja meie kultuuripärandit. Nas üritavad, koos Eestisse jäetud okupantidega, eesti rahvale sunniviisil peale suruda võõrast kultuuri ja multikulti omaks võtmist.

Rahvaste enesemääramisõiguse printsiip kehtestati juba esimese maailmasõja päevil tolleagse Ameerika presidendi Woodrow Wilsoni poolt ja see oligi ajendiks iseseisva Eesti Vabariigi ja paljude teiste rahvusriikide loomisele. Pärast teist maailmasõda said paljud rahvad kes olid kunstlikult ühe riigi piiri surutud omale rahvusriigid luua. ÜRO harta kinnitas uuesti rahvaste enesemääramise õiguse. Seda aga ei saadud suurelt osalt rakendada enne kui Nõukogude Vene kurjuse impeeriumi kokku varisemine taastas iseseisvuse eestlastele ja meie naabritele ning andis ka mitmetele teisetele rahvastele võimaluse oma rahvusriik luua.

Tänapäeval on isegi antud teaduslik alus rahvuse mõistele ja rahvuse ühtekuuluvustundele. Igivana rahvatarkus mis väidab, et veri on paksem kui vesi on leidnud teadusliku tõestuse evolutsioonibioloogia uurimuste kaudu. Need viitavad sellele, et rahva säilimise peamised tegurid on rahva genofondis domineerivad geenid, mis edasikandumise eest hoolitsevad lisaks enda võimalikult laialdasele levitamisele ka ligimisearmastuse/sallivuse kaudu, mis on proportsioonis sugulust määravate samade geenide hulgaga indiviidides.

Eestlased, nagu paljud teised rahvad sallivad hästi teiste rahvaste kultuuripärandeid ja omapärasusi – aga need meeldivad meile teiste rahvaste kultuuriruumis, nende kodumaal. Meie, nagu teised rahvad, ei taha, et meile surutakse peale võõrast kultuuri tule ja mõõgaga, võõrvõimu okupatsiooniga ega ka tänapäeval propageeritava meile võõra multi-kultiga.

Juba meie muistsed esivanemad teadsid, et meie rahva õnneajad saavad kesta ainult siis kui nad suudavad kaitsta oma kodu, oma peret, oma põlluandi ja oma randu võõraste vallutajate vastu kellest siin maailmas kahjuks puudust ei ole. Nad olid valmis vapralt võitlema, et kaitsta oma kodu, ja kui vaja, ohverdama oma elu, et nende lapsed ja lapselapsed saaksid elada vabaduses ja nautida õnneaegu ning oma rahva kultuuripärandit.

Kui maailmasõja pööris selleks võimaluse andis, olid ka meie isad ja vanaisad valmis astuma võitlusesse eesti rahva enesemääramise õiguse eest niihästi tohutu suurte vene vägede kui ka balti parunite rauddiviisi vastu, et luua iseseisev Eesti Vabariik.

Meie vabadusõjalaste verega pühitseti Eesti pind, nende ohver ja kangelaslikkus tõi meie rahvale enesemääramisõiguse, meie isamaale vabaduse. Kõige eest mida Eesti ja eestlased on hiljem saavutanud oleme me tänu võlgu meie vapratele Vabadussõjalastele ja Eesti diplomaatia suurmehele Jaan Poskale, kes julges ja oskas meile sobitada Tartu rahulepingu, Eesti vabariigi sünnitunnistuse, Eesti Vabariigi õigusliku aluse.

Stalini, ta järglaste ja käsilaste poolt sooritatud inimsusevastaste kuritegude tagajärjel pidi eesti rahvas kannatama ränka inimkaotust ja halastamatut intellektuaalset aadrilaskmist. Kahjuks tekitas ka poolesaja-aastane rahvaste vanglas viibimine koos võõra keele ja meele peale surumisega ja kommunistliku ajupesemisega mõnedes meie rahvuskaaslastes mõttemalli, mis ei lase neil aru saada, et vaenlase ees lömitamine ja oma rahva reetmine on kaotajate poliitika. Nad proovivad eesti rahvast uskuma panna, et kui me loovutame järjest diktaarlikumaks muutuvale vene diktaatorile Putinile osa oma riigi pinnast, siis unustab ta oma lubaduse taastada Nõukogude kurjuse impeeriumi hiilgus, mille kokkuvarisemine oli tema sõnutsi XX sajandi kõige suuurem geopoliitiline katastroof. Nad on nõus loovutama Putinile rohkem kui 5 protsenti Eesti pinnast ilma midagi, mitte kõigevähematki, vastu küsimata. Nad üritavad meid uskuma panna, et kui me Putini ees küllalt lömitamine, siis ta Eestile Gruusiat, Krimmi ega Ukrainat ei tee.

Ma arvan, et isegi kõige rängema kommunistliku ajupesu ohvrid nii lauslollid ei ole, et nad seda ise usuksid. Nagu me tihti ajakirjanduset kuuleme, säilitavad paljud meie võimuladviku poliitikud ja parteid oma võimu korruptiivselt, neile kilekottides altkäemaksuks toodud rahapakkide abil. Kahtlustan, et meie võimuladvikus on selliseid moraalseid värdjaid, kes on nõus isegi oma kodumaa pinda Putinile müüma mõne kilekotitäie eest. Raha ei haise on nende moto, aga mis haiseb, mis haiseb väga vastikult, on nende moraalilagedus ja reeturlikkus. Nagu me teame, on Putin hoobelnud, et Eesti võib ta lihtsalt ära osta. Näib, et ta on seda nüüd Putini-Paeti paktiga tõestamas.

Meie ajaloo kõigi aegade kõige suurema vea, Genfi konventsiooni okupante käsitava lõigu eiramise tagajärjel põlistati eestlaste põlisele kodumaale alalisteks elanikeks, tulevasteks kodanikeks, suur hulk Putini rahvuskaaslasi, keda esindavad ta Ühtse Venemaa liitlane, kohtu poolt kurjategijaks tunnistatud Edgar Burešin Savisaar, ta suuvooder Brüsselis Yana Toom ja sellised Eesti venestamise propageerijad nagu Kõlvart, Ossinovski ja paljud teised endised okupandid kes söövad Eesti leiba ja hammustavad kätt mis neid toidab. Võime arvata, et nood on nõus mitte ainult viit protsenti vaid kogu eestlaste põlist kodumaad anastama ja venestama. Nende Eestivaenulikkus on arusaadav, aga ausatel eestlastel pole võimalik mõista ega andestada meie kodukootud Eesti pinna mahaparseldajatele. Kas nendele piisab tõesti ainult mõnest kilekotitäiest, et lahutada Eesti süda Eesti mullast? Kas pool sajandit võõrast okupatsiooni ja ajupesu suutis tõesti hävitada mõnedes meie võimuladvikusse pürginud rahvuskaaslastes aastatuhandete vältel hingest hingesse kantud armastuse oma sünnimaa vastu?
.
Saagu, saagu ma sajatan,
vandesõnaga vannutan!
Needus piirilepingule,
Kadu sortsi sulastele,
Eesti mahamüüjatele.
Neetud olgu äraandjad.
Eesti pinna parseldajad.
Saagu nad sohu surema,
Mätta otsa mädanema,
Põõsastikku pendimaie,
Rägastikku raipenema!
Needus tuhande aastani,
viimase sugupõlveni.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus