Näivuse tihnik on ohtlik (5)
Eestlased Eestis 08 Sep 2014  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2014/09/43065_001.jpg
Sirje Kiin

Kui inimene hakkab ette kujutama olematuid asju, kutsume talle arsti ja diagnoosime vaimuhaiguse. Kui ta hakkab oma kujutlustega võitlema ja muutub vägivaldseks, ähvardab inimesi tappa või juba tapabki, siis sulgeme ta kinnisesse palatisse, paneme selga hullusärgi ja süstime rahusteid.

Kui seda kõike teeb tuhandekordses mastaabis suure tuumarelvastatud riigi üksildane president, kelle paranoia on juba nii suur, et ta laseb aastaid iga sööki teistel eelnevalt maitsta, kes ei usalda mitte ühtki inimest omale nõu andma, kes tungib kallale oma naaberriigile, tappes sadade kaupa mitte ainult vennasrahvast, vaid ka omaenese sõdureid ja haavatuid, tehes seda kõike kujuteldava fašismiohu eest Euroopas, olematu Uus-Venemaa ehk Novorossija ja niisama olematu Euraasia Liidu nimel, kui ta sealjuures eitab, vassib ja valetab valimatult, kui ta paistab elavat täielikus omaloodud näivuses, siis juhtub mis?

Kui Vene väed vallutasid Krimmi, väitis Putin, et midagi taolist pole toimunud, need olnuvat kohalikud mehed, kes ostsid mundrid ja relvad kohalikust külapoest. Läänemaised liidrid vangutasid päid ja teesklesid mitu kuud, et usuvadki. Keegi ei nimeta Krimmis toimunut tänini ei sõjaks ega okupatsiooniks. Vastupidi, aktiivselt hakati otsima süüdlast, kes ajas vaese vene karu nurka, kes ei võtnud piisavalt arvesse tema solvatud enesetunnet, tema geopoliitilisi „endastmõistetavaid huvisfääre“, ja ennäe - süüdlased leitigi, Euroopa Liit ja NATO. Venemaad tulevat mõista, vene karule tuleb pai teha, talle tuleb hästi tihti helistada, temaga rahustavalt rääkida.

Nüüd, kui Vene täiemõõduline sõda käib juba kogu Kagu-Ukrainas, nimetatakse seda Läänes ikka veel hellitavalt „Ukraina kriisiks“, kutsutakse kokku arutul arvul ümarlaudu ning kinnitatakse vastastikku, et „Ukraina kriisile ei ole sõjalist lahendust, seda ei ole võimalik sõjalisel teel võita“. Küll aga kaotada.

Samal ajal lastakse Vene relvadega alla mitmesaja inimesega reisilennuk, tapetakse sadade kaupa tsiviilelanikke, haavatuid, sõdureid. Ikka veel ei juleta seda Läänes sõjaks nimetada, sest see toovat kaasa liigseid rahvusvahelisi kohustusi. Lääs paistab elavat samasuguses näivusvalede tihnikus, nagu Venemaa paranoiline president, kes irvitab avalikult kõigi rahvusvahelise õiguse reeglite ja lepingute peale ning suurendab pärast iga ümarlauakohtumist, kust ta kõike muudkui eitab, jõuliselt oma agressiivset eskalatsiooni Ukrainas, korraldab naaberriikide, sh Eesti piiri taga ähvardavaid sõjaväemanöövreid ja rikub regulaarselt õrritades nende õhuruumi ja mereterritooriumi.

Mida teeb Eesti selles olukorras? Meie poliitikud ja diplomaadid pole selle ohtliku näivusmänguga leppinud. Eesti president, Eesti Venemaa suursaadik Jüri Luik, Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson jpt on püüdnud kevadtalvest saadik lüüa auke üha tihedamaks tõmbuvasse näivusvalede võrku, mida punutakse paraku nii Idas kui Läänes, ehkki täiesti erinevatel põhjustel ja motiividel. Toomas Hendrik Ilves ütles oma 23. augusti kõnes: „Enam ei tohiks Euroopa kunagi nõustuda enda mõjusfäärideks jagamisega. Kuigi just praegu tahetakse seda uuesti teha – nüüd mitte meiega vaid meie kunagiste saatusekaaslastega Ukrainas. Vaadates Ukrainale, Moldovale või Gruusiale ei nõustu me sellega, et hirmutamisele ja vägivallale toetuv stalinlik välispoliitika hakkaks ka 21. sajandil mõjutama nende riikide ja rahvaste valikuid. Ja nad valivad, valivad vabaduse.“ Eesti diplomaadid ja poliitikud nõuavad praegu koos USA senaatoritega otsest relvaabi andmist Ukrainale, mille eest Saksamaa jt Euroopa lääneriigid endiselt püüavad pead liiva alla peita ja teha näivat nägu, justnagu ei käikski äge sõda juba kogu Euroopa ukse all ja peade kohal.
31. augustil Toompea lossis toimunud kõnekoosolekul tähistati 20 aasta möödumist Vene sõjaväe lahkumisest Eestis, sel koosolekul pidasid karme tõekõnesid mitmed toonased asjaosalised Mart Laar, Jüri Luik, Eerik-Niiles Kross jt-ga, nad tõmbasid paralleele läbi ajaloo, võrdlesid toonaseid ja paegusi ohte ning kutsusid maailma avalikkust üles ärkama naiivsest näivusunest, vaatama otsa ja reageerima juba toimuvale reaalsusele: Euroopas käib sõda ja see ei peatu enne, kui meie ise selle peatame. Üks Eesti välispoliitika edukuse märke on äsjane USA presidendi visiit justnimelt Tallinnasse ja tema tugev sõnum maailmale ning Venemaale.

Vastupidiselt eesti poliitikute ja diplomaatide ponnistustele võib paraku leida Eesti ajakirjandusest näiteid, kus minnakse tahtlikult või tahtmatult kaasa ja võimendatakse omaenda loodud paralleelmaailmas elava Venemaa propagandaähvarduste võrku viisil, nagu oleksid need juba lähitulevikus reaalsed sündmused. Äsja teatas rahvusringhäälingu netileht lausa pealkirjas, justkui kavatseks Venemaa pommitada tuumapommiga mõnd Balti riigi pealinna, näitamaks NATOle kohta kätte. Allikana näidati USA analüütiku Anne Applebaumi artiklit Washington Postis, kus tegelikult tsiteeriti üht marginaalset vene analüütikut, kes sel teemal omakorda propagandistlikku näivusvõrku punus.

Endise Eesti Venemaa suursaadiku Mart Helme usutlus pealkirjastati 31. augustil Delfis nõnda, nagu kuulutanuks Mart Helme vene vägede väljaviimise 20. aastapäeval: „Kakskümmend aastat hiljem: venelased tulevad tagasi“. Tegelikult meenutas Eesti suursaadik ühe purjus vene kindrali eravestlust 1994. aastal: „…kui Vene vägede lahkumine oli juba sisuliselt kindel, vaatamata allkirjade puudumisele lepingutel, sõnas üks vindine vene kindral läbirääkimistevooru järgsel vastuvõtul seltskondlikus vestluses irooniliselt: „Kahekümne aasta pärast võtame teid tagasi. Lööme mütsiga!"“ Selle asemel, et kütta netiklikkide nimel üles asjatut sõjahüsteeriat ja hirmutada rahvast vene sõjardite alaliste soovunelmatega, võiks Eesti meedia võtta eeskuju eesti poliitikutelt ja püsida reaalsuses, mis on praegu niigi karm ja ülitõsine.

Viimane asi, mida praeguses Euroopa sõjaolukorras teha, on meie oma üle ilma pillutatud ja rännanud rahvakildude lõhestamine, asja ees, teist taga, ilma mingi tõepõhjata. Eesti Rahva Muuseumi direktor Tõnis Lukas tuli 20. augusti pidukõnes välja ootamatult solvava avaldusega, kus ta võrdles praeguseid väljarändajaid 1944.a. põgenikega ning tembeldas nn uue aja väliseestlased mugavus- ja lodevuspagulasteks. Talle vastati teenitult samamõõdulise artiklilaviiniga, üks reageerijaist nimetas omakorda kodumaile jääjaid mugavustagurlasteks. Lukas püüdis küll takkajärele oma matslikku jõhkrust pehmendada, väites, et pidas silmas vaid neid, kes kodumaaga sidemed katkestavad ja siis mugavalt-lodevalt välismaal elades muudkui Eestit kiruvad.

Tegelikult elab selline väliseestlane ainult Lukase udukujutluses, meenutades kahtlaselt okupatsiooniaaega, mil iga välismaale „karanut“ peeti riigireeturiks. Ühtki sidemeid katkuvat-kiruvat eestlast pole mul õnnestunud oma 25-aastase Soomes ega USAs elamise ajal kohata, erakogemust toetavad ka rahvusvahelised sotsioloogilised uuringud: vabas maailmas vaba valikuna tehtud otsus elada pikemat või lühemat aega välismaal (kas abielu, õpingu, töökoha, kliima, majanduse vms põhjusel) toob üldiselt esimeses põlves kaasa identiteedi tugevnemise ja isegi konserveerumise, mis eestlaste puhul näiteks Kanadas on kandunud kohati edasi isegi neljanda põlve väljarändajateni. Kodumaad hakatakse pigem idealiseerima ja ikooniks muutma kui kiruma. Uues keskkonnas sisseelamine ja -töötamine nõuab igalt immigrandilt tugevat eripingutust, millega mõned ei tulegi toime, siin pole pistmist ei mugavuse ega lodevusega, pigem vastupidi.

Tahaksin Lukasele meenutada, et me võitlesime end vabaks mh ka selle nimel, et võiksime teha igaüks oma elu vabu valikuid.

120 000 kuni 150 000 eestlast, kes elavad praegu eri põhjustel üle ilma laiali, moodustavad koos alati armsa Kodu-Eestiga Suur-Eesti, mis on meie rikkus ja tagala, mitte hädaoht. Meid, väliseestlasi võiks eestluse kasuks ja kaitseks tõhusamalt ära kasutada, mitte mõttetult mõnitada. Tõeline oht valitseb Idas. Keskendugem reaalsele ohule.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus