Nädala portree: Küll kord Kalev jõuab koju (1)
Eestlased Kanadas 21 Apr 2006 Eerik PurjeEWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2006/13055_1.jpg
Kui perekond Helde 1944. aasta sügisel Sõrve sääre maha jättis ja paadinina tormisel Läänemerel Rootsi poole suunas, siis vaevalt neil mõttesse tuli, et kogu ülejäänud elu tuleb elada võõrsil. Kui oleks tulnud, oleksid ehk sõidukavatsused sinnapaika jäänud. Eks nad asusid teele ikka selle mõttega, et küll rahuneb meri ja küll rahuneb kogu maailm, õigus seatakse jalule ning tagasisõiduks valime päikeselise ilma ja pärituule. Mina ei või muidugi teada, milliseid mõtteid keegi just heietas, kuid selline oli tollane üldine mõtlemisviis, milles aeg asus vähehaaval tegema üha karmimaid korrektiive. Pole seepärast võimatu, et kui Södertäljes elades sündis perre poeg, panid vanemad sellele nimeks Kalev vaikses lootuses, et oleks keegi, kes kord jõuab koju — oma lastel õnne tooma, Eesti põlve uueks looma...

Sellised on kirjamehe mõlgutused, mis võivad ja võivad mitte tõele vastata, kuid tegelikkus on selline, et tänaseks on Kalev, kellest juttu, töötanud pikemat aega ametialal, mille kaudu üritab paljudele lastele õnne tuua ja nende elu uueks luua, kuigi mitte sellisel kujul, nagu see meie rahvuseeposes on ennustatud.

Kalev Heldet on vääristatud kõrgeima aumärgiga oma tööalal. Tunnustus, mille talle pidulikult üle annab Ontario Sotsiaaltöötajate Ühing k.a. 2. juunil, kannab nimetust Distinguished Service Award. Kuna Kalev Helde isik on kohalikus eesti ühiskonna suhteliselt tundmatu, otsustasime ta üles otsida sooviga vestelda. Alljärgneva edastamegi juba tema enda sõnadega.

„Üsna varsti pärast mu sündi asus meie pere Oslos reisilaevale sihtkohaga Halifax Kanadas. Isal oli Montrealis juba töökoht varutud, kuid mõne aasta pärast lahkusime sealt ja mina sain oma alghariduse väikeses Quebeci provintsi maakolkas Lake Champlaini ligidal, mõne kilomeetri kaugusel Vermonti piirist. Kui olin oma eluga sealmaal, et tuli kõrghariduse omandamiseks maaelust loobuda, siis üllatasin oma perekonnasõpru sellega, et hülgasin McGilli Ülikooli, kuhu olin vastu võetud, ja suundusin Concordia Ülikooli, mis tollal veel kandis nimetust Sir George Williams University. Lootsin seal saada sobivama ettevalmistuse mingile humanitaaralale, milles mind tõmbas kõik peale meditsiini. Enne kui isegi aru sain, olin saavutanud bakalaureuse kraadi psühholoogias ja sotsioloogias. Need neli aastat möödusid nagu lennates.

Kui õpingud olid mu Montreali viinud, oli ka saabunud aeg mõelda leeritamisele. See viidi läbi Montreali Jaani kirikus ja sel ajal hakkasin aktiivselt tegelema eestlusega. Varsti pärast leeri valiti mind kolmel korral noorima liikmena kiriku nõukokku. Õpetaja Raudsepa ajal organiseerisin noortetööd, külastasin vanu ja haigeid. Õpetaja Laaneotsa saabudes Montreali olid kuuldused minu tegevusest ja huvidest jõudnud Inglismaa Luteri Kiriku Nõukogu kõrvu ja mulle pakuti nende poolt lühiajalist töölepingut, mis kestis umbes 20 kuud. Seal hakkasin ka taotlema magistrikraadi sotsiaalteaduste alal, mille omandamiseks valisin Queen's University Belfastis, Põhja-Iirimaal.

Olin esimene „ülemeretudeng“ selles fakulteedis. Praktilist tööd tuli teha psühhiaatrilistes haiglates ja vanglates. Ulatusliku uurimistöö raames Põhja-Iirimaa vanglasüsteemi kohta avanes võimalus külastada ka kurikuulsat Maze Prison'it. Tuli vestelda vangidega, haiglapatsientide ja nende pereliikmetega. Usuline konflikt ilmutas end igal sammul. Niipea kui tutvustasin end Iirimaal õppiva kanada tudengina, olin erapooletuna aktsepteeritud.

Iirimaa kääris. Relvastatud Inglise sõjaväelased olid igal pool liikvel. Ametiasutustesse või kauplustesse sisenedes võidi sind sageli läbi otsida. Kord enne õpingute lõppu avastasin, et kohvik, kus kaasõpilastega sageli einetasime, oli nädalalõpul puruks pommitatud. Tuli otsida uus söögikoht.

Stuudiumi lõpetades ootas mind Inglismaal mitu töökohta, kuid otsustasin naasta Kanadasse. Kuna Québecis oli vahepeal tehtud sotsiaaltöö alal majanduslikke kitsendusi ja maksma pandud uus keeleseadus, pidasin paremaks hakata tööd otsima mõnes teises provintsis.

Minu uueks töökohaks sai Catholic Children's Aid Society Ontarios, kus olen töötanud üle 20 aasta. Mind on vist õnnistatud heade kolleegidega, et olen nii kaua vastu pidanud. Enamus laste hoolekande alal töötajaist piirdub vaid 5—6-aastase tööstaazhiga. Lasteahistamise eriteadlasena olen pidevalt töötanud käsikäes politseiametnike, advokaatide ja prokuröridega. Olen oma igapäevases töös olnud tunnistajaks uskumatutele sündmustele ja olukordadele, olen pidanud kogema ääretut naiivsust ja julmust, seda kahjuks ka mõningate hoolekande alal töötajate poolt. Viimastel aastatel olen tegutsenud seksuaalse ahistamise valdkonnas, mis sageli hõlmab perekondi. Ühe masendavama näitena mainiksin 12-aastast poissi, kellest ta ema oli teinud endale voodipartneri.

Selles töös on siiski ka palju meeldivat ja rahuldust pakkuvat. Olen sageli pidanud loenguid ja teinud preventiivse iseloomuga tööd nii koolides kui hoolekandeasutustes. Olen korraldanud lastele suvelaagreid, värvates selle ala üliõpilasi nõunikeks. Neis laagrites olen kohanud lapsi, kel pole iial olnud võimalust kõndida järve kaldal ega silitada hobust või lammast. Olen ka pühendanud palju aega vabatahtliku tegevuse propageerimisele, tööjõu õpetamisele ja juhendamisele. On olnud tegemist kodutute, vanade, kasuvanematega jne.

Kuhu on selle kõige juures jäänud eestlus? Veidi kaugeks ehk, kuid mitte lausa kõrvaliseks. Inglismaal viibides püüdsin hoida kontakti kaasmaalastega niipalju kui võimalik. Leicesteris oli tuttav perekond, kellega ikka pühitsesime koos jõuluõhtut. Torontos töötades olen kokku puutunud mitme kaasmaalasega professionaalsel pinnal, mu eesnimi reedab ju kohe minus eestlase. Olen palju reisinud Euroopas ega jätnud kunagi külastamata ka Eestit. Esimene külastus toimus juba 1975. aastal, kus tuli peamiselt istuda Viru hotellis. Kaks aastat hiljem veetsin paar nädalat Tallinnas sugulaste seltsis ja sain ka natuke omapead linnas ringi vaadata. Hiljem olen juba loonud Saaremaal korraliku sõprade ringi ja muuhulgas teinud rõõmsa avastuse, et üks mu lähedastest sugulastest on omandanud minuga samalaadse elukutse.“

Niisiis on Kalev ikkagi koju jõudnud. Ja töö, mida ta aastaid on armastuse ja andumusega teinud, kiidab tegijat. See on enam väärt kui ametlik tunnustus, mis talle omistatud ja mille puhul talle siiralt õnne soovime.




































 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus