Müüdid ja tegelikkus Eesti-Vene piirileppes (3)
Arvamus 20 Mar 2013  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Marko Mihkelson
Kuulasin täna [17.03 - EWR] tavapärase huviga Raadio 2 saadet "Olukorrast riigis", kus Anvar Samost ja Kalle Muuli muude teemade hulgas käsitlesid ka Eesti-Vene piirileppega seonduvat. Kuna saate autorid, eeskätt Kalle Muuli, esitasid antud teemal mõningaid selgitamistvajavaid seisukohti, siis otsustasin korra veelkord üle kirjutada, mis toimub ja mis ei toimu selles Eesti välispoliitikale tähtsas küsimuses. Loodetavasti viskab alljärgnevale pilgu peale ka Hans H. Luik. Teen seda läbi mõningate müütide ja küsimuste, mida kas tahtlikult või tahtmata kiputakse rõhutama.

1. Miks toimub kogu asi salajas, miks ei seletata? Oktoobrist asetleidvate piirikonsultatsioonide kontekstis tõusetus teema esimest korda juba läinud kevadsuvel, kui pikema diplomaatilise tegevuse järel ilmnes esimesi võimalusi tõepoolest mõlema poole huvisid silmas pidavate piirilepingute poole liikumiseks. Rääkisin sellest teemast eelmise aasta 22. juuli Kuku Välismäärajas ning ka siin blogis võtsin näiteks sellel teemal sõna 7. juulil ja 9. oktoobril. Samuti on ilmunud artikleid ka meie ajakirjanduses, nagu näiteks Eesti Päevalehe juhtkiri 5. juulist 2012 "Soodne aeg piirileppeks" või samas lehes 10. oktoobril ilmunud artikkel. Lugusid ja arvamusi on mõistagi teisi. Pean ütlema, et praegune avatus leppe kõneluste ajal on erakordne ning kindlasti kaasaaitav parimale tulemusele. Loodetavasti ilmub homses Postimehes minu arvamuslugu IRLi seisukohtadest seoses piirileppega.

2. Kas Eesti poliitikud on teinud kannapöörde? Millest me räägime, millisest kannapöördest? Pigem vastupidi. Eesti positsioon on olnud kõigile teada ja järjekindel alates 1994. aastast, kui peaminister Tarand teatas Eesti valmisolekust alustada piiriläbirääkimisi. Selle kaheks pealiiniks olid: Eesti ei nõua tagasi Tartu rahu järgset piiri, kuid seisab selgelt õigusliku järjepidevuse põhimõtte eest. 2005. aastal sõlmitud lepete ratifitseerimisseaduses kinnitati õiguskantsler Allar Jõksi soovitusel pahatahtlikke tõlgendusvõimalusi ennetades, et Eesti õigusliku järjepidevuse põhimõte ei ole seatud kahtluse alla. Venemaa võttis seepeale allkirja tagasi ja nõudis ultimatiivselt, et Riigikogu muudaks ära ratifitseerimisseaduse deklaratsiooni. Seda ei teinud me siis ega ole selle järele vajadus ka täna, sest piirkonsultatsioonide käigus on ettevalmistamisel lepete uus tekst. Kuni tänase päevani on meie punased jooned olnud kõigile arusaadavad - seda kinnitasid ka Riigikogu kõik fraktsioonid ja fraktsioonidesse mitte kuuluvad saadikud eelmise aasta 9. oktoobri pöördumises valitsuse poole.

3. Miks on lepingutega nii kiire? Eesti-Vene piirilepingud on olnud lahtiseks küsimuseks sisuliselt Nõukogude Liidu lagunemisest saati. Läbirääkimised algasid 1994. aasta lõpul ning lõppesid sisuliselt juba 1996. aastal. Hiljem leppeid veidi täpsustati, kuid Eesti erinevad valitsused on lepete lõpliku jõustamise suunas tööd teinud vähemal viimased 15 aastat. Diplomaatilisel tasandil on püütud leida võimalusi 2005. aasta tupikust väljatulemiseks sisuliselt kohe pärast toonaseid sündmusi. Pärast pikka eeltööd jõuti eelmisel aastal mõlemapoolsele arusaamisele, et parim viis tulemuse saavutamiseks on lepete enda tekstis väljendada kummagi poole huvisid - meie poolelt, et sõlmitav lepe ei kompromiteeri Eesti õigusliku järjepidevuse põhimõtet (ehk siis rõhutatult tehnilise iseloomuga lepe või siis, et lepime kokku eriarvamustes) ning Venemaa puhul territoriaalsete nõudmiste puudumist kummagilt poolelt. Konsultatsioonid on olnud tänaseni konstruktiivsed ning kui nii edasi, võib pooli rahuldav tulemus ka jõuda allkirjatseremooniani.

4. Kas lepe on rohkem Venemaa või Eesti huvides? Riikidevahelised piirilepped on alati mõlema poole huvides.

5. Miks Venemaal on seda lepet nüüd äkki vaja? Ma ei ole küll tunnetanud, et Venemaal oleks lepet rohkem vaja kui Eestil. Paar aastat tagasi Norraga piirilepet sõlmides (pärast 40 aastat vaidlusi) püüti ka seda lahti mõtestada, kuid ühtegi "vandenõud" ei avastatud. Meil on teada, et Venemaa president andis eelmisel aastal oma välisministeeriumile korralduse astuda samme piiride määratlemisel seal, kus küsimused lahti. Kui üldse otsida siit suuremat pilti, siis soovitaks heita pilgu Arktikasse. Sealsed piiriprobleemid omavad väga suurt strateegilist tähendust.

6. Kas viide Tartu rahule kaob? Viidet Tartu rahule pole lepete tekstides kunagi olnud. Välisministrid Kallas ja Primakov otsustasid juba 1996. aasta kohtumisel Petroskois, et senistele lepingutele (kaasa arvatud Tartu rahule) piirileppe tekstis viiteid ei tehta. Tartu rahu mainiti 2005. aasta ratifitseerimisseaduses ainult selle pärast, et vältida pahatahtlikke tõlgendusi Eesti õigusliku järjepidevuse teemal. Tänaseks on konsultatsioonid andnud tulemuse, mis ei nõua meilt enam seesuguse deklaratsiooni tegemist, kuna rõhutavad leppe tehnilist iseloomu. Seega nii Tartu rahu artikkel 2 kui meie õigusliku järjepidevuse põhimõte oleks uue leppe endaga kaitstud.

7. Kas Riigikogu peaks 2005. aasta leppe ratifitseerimisotsuse tühistama? Ei pea. Kui Riigikogu ratifitseeris Euroopa Liidu Põhiseadusleppe, jäi see samuti jõustamata, kuna Prantsusmaa ja Holland olid leppe vastu. Siis tuldi uuesti kokku, tehti leppes mõned muudatused ning sõlmiti ja ratifitseeriti see uuesti, Lissaboni leppe nime all. Riigikogu ei teinud siis mingit tagasiulatuvat sammu Põhiseadusleppe suunas. Sama on käsitletav ka antud juhul Eesti-Vene piirilepete puhul. Kui piirilepped jõuavad seekord Riigikokku, on tegemist täiesti uue menetlusega.

8. Miks Riigikogu muutis 2005. aastal piirilepete teksti ja lisas sinna oma preambula? See on suurim müüt, mis kuidagi ei kipu tegelikkust tunnistama. Esiteks, parlament ei saa juba sõlmitud lepingute teksti muuta!! Parlamendi roll on kas lepe heaks kiita ehk ratifitseerida või tagasi lükata. Seega tegi Riigikogu 2005. aastal deklaratsiooni ehk preambula ratifitseerimisotsuses. Rahvusvahelise õiguse seisukohalt on sellistel deklaratsioonidel siiski vaid siseriiklik mõju. Ka Venemaa on teinud erinevatele rahvusvahelistele lepetele oma deklaratsioonid ratifitseerimisseaduse teksti.

9. Kas lepe on seotud Venemaa sooviga saada Euroopa Liidult viisavabadus? Kui üldse siin mingi seos on, siis äärmiselt kaudne. Eesti on ainus Venemaaga piirnev Euroopa Liidu riik, kellel on lahtine piiriküsimus Venemaaga. Läti tegi seda viimati 2007. aastal, Leedu veel varem. Venemaa viisavabadus Euroopa Liiduga on kinni aga hoopis konkreetsemates tingimustes, mida Moskva peab täitma, et olla valmis turvaliseks viisavabaduseks Euroopa Liiduga. Saksamaa liidukantsler Merkel ütles veel paar aastat tagasi, et tema meelest võiks küsimus kõne alla tulla umbes aastal 2020. Kõiki standardeid ja tehnilisi nõudmisi järgiv viisavabadus Venemaaga poleks üldse halb ka Eestile. Aga seda ainult ikka siis, et täidetud on tingimused ning samal määral on käinud vastav protsess ka idapartnerlusriikidega. Siin pole kohta poliitilistele kingitustele.

10. Mida Eesti saavutaks piirileppest Venemaaga? Iga riigi huvides, sealhulgas julgeoleku huvides, on õiguslikult määratletud piirid naabritega. Õigusselgus on esimene tähtis komponent siin. Piirileppega õnnestuks lahendada tänaseni eriti Peipsil kalastajaid häirivad segadused GPS koordinaatidega ning leiaks lõpliku lahenduse Narva lahes asuv "ei kellegi vesi". Venemaa on piirileppeid sidunud topeltmaksustamise vältimise leppe ratifitseerimisega. Eesti ratifitseeris selle leppe juba 2004. Läti kogemus näitab, et Venemaa võib tõepoolest oma ratifitseerimise piirileppe järel teha. Samas ei maksa kindlasti luua illusioone, et ühe küsimuse - kuigi piirilepe on oluline teema, lahendamine muudaks põhimõtteliselt kahepoolsete subete seisu. Ja veel, Eestil on vaja tõsiselt tegeleda riigipiiriseaduse muutmisega juhul, kui piirilepe jõustub. Piiri väljaehitamine omab konkreetset rahalist mõõdet.

11. Kas meie partnerid Euroopa Liidus on meile avaldanud survet leppe sõlmimiseks? Ei ole. Küll on aga arusaadavalt Euroopa partnerid väga huvitatud, kuidas piirikonsultatsioonid kulgevad. Tegemist on ju ikkagi Euroopa piiriga.

Kindlasti on küsimusi ja müüte ehk enamgi, kuid piirdun hetkel nende üheteistkümne väljatoomisega. Kõige olulisem on rõhutada, et Eesti rahvuslikes huvides on õiguslikult määratletud riigipiir Venemaaga. Seda on deklareerinud sisuliselt kõik Eesti koalitsioonivalitsustes töötanud erakonnad. Seda kinnitavad üksmeelselt ka tänased parlamendierakonnad. Kuid leppeid ei ole meile vaja igal tingimusel. Tänaseks peetud konsultatsioonid on arvestanud Eesti huvisid ning seda kirjutas parimal viisil lahti professor Lauri Mälksoo oma hiljutises Postimehe artiklis.

(Ilmus autori ajaveebis, 17.03.2013)
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 19 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 20 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus