Milline raiskamine (1)
Arvamus 22 Mar 2013  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Ühel hiljutisel Toronto prügipäeval panin tähele kuidas meie rikkas riigis elatakse nii nagu poleks homset päeva olemas. Vihjan nö rohelisele prügile, vanasti see, mida solgiämbrisse visati. See on orgaaniline materjal, mida linn eraldab prügist, mis muidu prügimäele kusagile Michigani läheb, kalli raha eest üle piiri saadetakse, kuna Lõuna-Ontario prügihoidlad on pilgeni.

Olin hämmingus, kuidas need rohelised anumad, mida kord nädalas linna poolt tühjendatakse, olid silmnähtavalt enam kui täis, mõne maja ees oli isegi kaks sellist nõud. Milline tohutu toidu raiskamine, kuna muu see ei sa olla. Võrdluseks, meie majast läheb ainult kohvipaks, banaani- ning munakoored, kanakondid, harva mõni õunasüda, kuna meie pere suurim õunahindaja sööb hobuse kombel kogu õuna koos seemnetega ära. Kui meil nädalas enam kui kilo orgaanilist prügi on tekkinud, siis on see erakordne, rohelise tünni põhja asetatud biokotile võiks laduda kümme sellist veel otsa, ja ikkagi poleks nõu täis.

Mida teevad aga jõukad pered? Viskavad toitu minema. Seda ajal, kui Maailma Tervishoiu Organisatsiooni (WHO) 2010 aasta raporti järgi on maailmas peaaegu miljard inimest, kes kannatavad tõsist nälga. Teised raportid sugereerivad, et umbes 6 miljon last sureb aastast alatoitlustuse tagajärjel. WHO andmetel toodab maailm piisavalt toitu, et maakera 7 miljardit ära toita, isegi toonitades, et meie põllud ja aiad võiksid kuni 12 miljardile inimesele lauda rikkalikult katta.

Miks siis selline lohakus? Kas tõesti plekiga õuna ei soovi enam keegi süüa, närtsinud porgandit ei osata supi sisse lõigata, üle-üleeilset leivakannikat kas või lindudele toita? Miks on ostukeskustes näha kähkutoitlate kundete kandikutel poolikuid hamburgereid, mis lähevad prükki? Peenikeste restoranide taga asuvad prügihoidlad on kodutute selveriteks, ka seal ei sööda kõike, mida serveeritakse. Kas silmad on tõesti suurem kui suu?

Eestlased on kokkuhoidlik rahvas, toidukraami ei raiska, kanakarkassist keedetakse suppi, eilsed makaronid või kartulid kõlbavad seentega täna praadimiseks. Olles ise niiviisi üles kasvanud, vanemad mäletasid nii 1930- aastate majanduslikku surutist kui ka sõjaaegseid deprivatsioone, ei mahu mulle pähe aastal 2013, et nii palju toitu visatakse hooletult ära igal nädalal. Nälgivate Aafrika laste fotod ajalehes ei paista heaoluriigis suhtumist muutvat. Ning meie valitused toetavad humanitaarabiga diktatuurvalitsusi, teadmises, et korruptsioon viib raha tavaliselt mitte toidulauale, vaid valitsejate taskusse.

Toronto, immigratsioonile ehitatud linn, on unustanud kuidas supist ja leivast elada. Ehk selle tõttu, et laseme ainult jõukaid immigrante riiki, kes on juba harjunud külluse ja raiskamisega? Ei tea, aga kurb on näha neid pilgeni punnis toiduprügiga täidetud anumaid igal kolmapäeval, majade ees, kus elab vähem inimesi, kui meie omas. Heaoluriigis lohakas lähenemine pole muu kui raiskuminek.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus