Millest me ikkagi räägime? (9)
Eestlased Eestis 15 May 2006  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Kõigepealt tahaksin avaldada tunnustust SL Õhtulehele väga vajaliku pronksmehe-teemalise diskussiooni algatamise puhul, eriti mis puudutab selle probleemi ajalist mõõdet. Sündmuste juured, mis ilmnevad meile täna, on ju eelmises sajandis ja kaugemalgi. Meie tänaste tegude tagajärjed ilmutavad end aastakümnete pärast.
Me kõik kanname endas kaasas mälestuskilde ja teadmisi ajaloost, sellest mosaiigist paneme kokku oma maailmapildi, maailmapildist tulenevatest järeldustest kasvavad välja teod. Lubatagu mul lugejaga jagada mõningaid oma killukestest.
1918 – 1920, Vabadussõda. Mõlemad minu vanaisad võtavad sellest osa, nende üle olen ma uhke.
1941 – minu isa on 19-aastane, ta mobiliseeritakse Punaarmeesse. Sõit läheb koos samasuguste saatusekaaslastega Narva poole, kui rongi kohale ilmub Saksa lennuk. Kuid ta ei viska pommi rongile, vaid selle ette. Purustab raudtee ja lendab minema. Kas tal oli käsk vältida Eesti poiste viimist Venemaale? Isa sõjajuttudes ei olnud uhkust Velikie –Luki „kangelaslikust vabastamisest Saksa fashistlikest röövvallutajatest“, vaid lein kaaslaste pärast, kes Siberi tööpataljoni näljapajukil surid kui kärbsed.
1941 – 1943, Saksa okupatsioon Eestis. Minu ema kõige negatiivsem mälestus Saksa sõduritest: marssisid seal Põltsamaa linna vahel!
1944 – Eesti „vabastamine“, minu vanaema meenutus: kui venelased sisse tulid, pidid kõik kapi uksed lahti olema. Siis jäid vähemalt uksed terveks.
1971 – 1973, minu teenistus Nõukogude armees, siin, Tallinnas. Kuigi traadi tagant lasti välja vähe, tehti juba siis soldatitele linna peal selgeks, et nad on siin okupandid. Nende endi meelsus oli selline, et eestlaste pihta tulistamiseks poleks isegi käsku vaja olnud, piisanuks loast. „Proovige ainult vastu hakata,“ ütles mulle kaasteenija otse näkku, “tut na každava kurata po dva soldata“.
1992, mai – roheliste rattaretk on jõudnud Paldiski alla. Mina koos poolte ratturitega annan peaväravas etendust „tahame sisse“, samal ajal purustab teine pool matkajatest Jüri Liimi juhtimisel mereäärsed traattõkked ja siseneb linna. Ühel hetkel on meie omad nii ühel kui teisel pool väravat ja Vene vägilased on sunnitud väravad avama. Sõidan siis oma vana žiguliga mööda Paldiski linna, sini-must –valge lipp aknast väljas ja imestan: uus võim tuleb, aga inimestes ei ole hirmu ega agressiivsust, lipu ründamisest rääkimata. Mõned lehvitavad, tuumareaktori juures tõid Vene ohvitserid isegi suure potiga ratturitele juua. Võib-olla tänu sellele sõbralikkusele pooldasin ma siiani Tõnismäe pronksmehe püsimist. Kuni maini 2006.
2006, 8. mai, teen Paepargis hommikust tervisejooksu, kui mind ründab koer. Tõrjun selle jalaga eemale ja saan pika venekeelse sõimu osaliseks. Umbes 30 – 35 aastasest vihkamisest krimpsus näost tuleb tekst, mille peamine sõnum on järgmine: mina olevat fashist ja eestlased peavad venelastele tänulikud olema, et meil siin üldse lubatakse elada.
2006, 9. mai, Eesti lipp sunnitakse ikka nendesamade poolt kuuti pugema nagu peksasaanud koer.

Mind hämmastab mõningate meie poliitikute naiivsus, kes usuvad, et mitte midagi tehes hääbuvad miitingud Tõnismäel iseenesest. Tehke silmad lahti, meie ees ei seisa ju küsimus, kuhu panna üks vana kuju ja kus veteranid pidu saavad panna. Me oleme silmitsi sadu aastaid vana nähtusega, mille nimi on Suur-Vene šovinism ja kes vähegi Venemaa uudiseid jälgivad, need näevad, et see ei hääbu, vaid muutub üha agressivsemaks. Õieti ei ole vajagi nii kaugele vaadata, piisab, kui heita pilk 10. mai venekeelse Postimehe esikaanele - seal ilutseb pealkiri „Eesti tähistas 9. mai pidupäeva“ ja pilt. EI mitte veteran, vaid 5-6 aastane poisikene, punased nelgid käes ja Vene dessantväelase vorm seljas. Keda sellest poisist kasvatatakse? Ega ometi Eesti patriooti?! Pigem usun ma, et vanemad tahaksid teda 20-30 aasta pärast näha teletorni vallutaja, küüditaja või Tallinna sõjaväelise komandandina. Ühesõnaga inimesena, kes lahendab nende fashistidest tshuhnaadega võimuküsimuse „raz i navsegda“. Sest Eesti on ju põline Vene territoorium.Ükskord me veel raiume teid mõõkadega, nagu öeldi 9. mail Jüri Liimile. Kui nii, siis olemasolevate teenete eest oleks Jüri Ratasel lootust saada nende juures nõuniku kohta, vastutusvaldkonnaks võitlus natsionalismi ilmingutega.

Kallis eesti rahvas! 1940. aasta ei tohi korduda, seepärast pidagem meeles tänaste kapitulantide näod ja nimed, arvestagem seda valimistel nii tuleval kui 20 aasta pärast.
Meie noorte poliitikute tänastest tegudest peab sõltuma, kellel on tulevikus õigust presidendi tooli poole piiluda, kellel peab see igavesti välistatud olema.
Me ei vaja niivõrd füüsilisi muutusi kuju muuseumisse suunamise näol, kui mentaalseid ehk kaitsetahte demonstratsiooni. Seetõttu ei pea see kuju sealt lahkuma „pimedas ja teki all“ vaid… kui ta kõlgub kaelapidi kraana trossi otsas, siis on meie kord juubeldada.
Kaotus peab asenduma võiduga, viimane okupatsioonisõdur peab lahkuma.

Hillar Viks
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus