Eesti Elu
Mesipuust ja sinisest merest (9)
Arvamus 01 May 2009 Eerik PurjeEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Need kaks kontrastset juhtmotiivi jäid pärast üheshingamise eelharjutust siinkirjutaja hinge vaevama ja hingerahu rikkuma. Jutt on loomulikult laulupeo kontserdist, mis Eesti Lauljate Liit Põhja-Ameerikas korraldusel laupäeval, 25. aprillil George Weston kontserdisaalis läbi viidi. Sellest kirjutamine on omamoodi väljakutse, sest kõike esitatut on kirjutise autor olude sunnil vaadelnud mitte saali-, vaid lavapoolsest küljest. Lohutan end tõdemusega, et seestpoolt siginenud kriitilised mõtted võivad mõjuda värskendavalt, ilmutades midagi, mis väljastpoolt silma ei hakka. Mesipuu poole tõttajal ning sinimerest unistajal pole sageli õiget aimu, kuidas mesipuus elatakse või mis tunne on sinises meres ujuda.

Pangem kõigepealt tegijad täpselt kirja, enne kui tehtust tekkinud emotsioonid ülemäära suureks paisuvad.

Kontserdil osales viis koori, kes kõik on valmis sõitma suvisele laulupeole Tallinnas ja kes on läbinud küllalt range kunstilise kontrolli ning jäänud sõelale: Estonia Koor, Hamiltoni Eesti Seltsi Segakoor, Toronto Eesti Akadeemiline Segakoor „Ööbik“, Toronto Eesti Koolikoor, Toronto Eesti Meeskoor. Üldjuhtideks kõigi nende kooride kunstilised juhid: Ingrid Silm, Jaan Medri, Norman Reintamm, Asta Ballstadt, Rosemarie Lindau, Reet Lindau-Voksepp, Charles Kipper.

Kontserdi juhatasid sisse fanfaarid, mida puhusid Miikael Tenno, Roland Campbell, Toomas Heinar ja Madis Kreem. Klaverisaatjaks oli Charles Kipper. Koorisolistideks meeskooris: Erik Kreem, Joosep-Karl Männama, Hendrik Jakobson, Miikael Tenno. Ühendkooris: Elli Kipper, Alexandra Wilbiks.

Kava esimene osa algas ühendkooride esinemisega, millele järgnesid Toronto Eesti Meeskoori ja Toronto Eesti Koolikoori sooloettekanded. Teises osas, mis kandis rohkem laulupeolist ilmet, vaheldusid segakoor/meeskoor ja ühendkoorid.

Vaadeldes laulude juhatamise jaotust hakkas rõõmustavalt silma, et igale üldjuhile oli varutud vähemalt üks maiuspala. Laulja tunnetuse kohaselt oli jaotus läbi viidud intelligentselt. Iga dirigent nautis oma „kombut“ täielikult ja see nauding kandus edasi nii lauljasperele kui publikule. Charles Kipperi juhatatud Mihkel Lüdigi „Koit“ fanfaaride ennustava helinaga lõi kohe teadmise, et teoksil on midagi enamat kui tavaline kontsert. Seda teadmist süvendas Asta Ballstadti hoolde usaldatud Gustav Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm“. Kunagi lõpetati sellega laulupidusid. Nüüd oli see toodud algupoole, nagu rõhutamaks laulupeo traditsioonide kestvust, et iga lõpp peidab endas uut algust. Dirigent suutis selle meeleolu veenvalt esile tuua.

Veljo Tormise „Laulu algus“ Hando Runneli tekstiga sisaldab ürgset laulupeolikku lumma. Et selle tõlgendus oli jäetud nii ealt kui staazhilt noorima dirigendi Ingrid Silma hooleks, mõjus kuidagi ülendavalt. Tormislike kontrastide koorist välja võlumine nõuab nooruslikku energiat, mida Ingridil jätkub. Laulus „Ta lendab mesipuu poole“ on Peep Sarapik suutnud juhanliiviliku lihtsuse imetäpselt helikeelde tõlkida. Lisagem sellele dirigent Jaan Medri aus, peaaegu lapselikult siiras tunnetus nii muusikalises kui rahvuslikus mõttes ja ettekande perfektsus on vaata et käega kombatav.

Ei kujuta ette, et Raimond Valgre laulude popurriid võiks juhatada keegi teine kui Rosemarie Lindau (ja et klaverisaatjaks võiks olla keegi teine kui Charles Kipper). Roosi ei juhatanud, Roosi kümbles Valgre helides, millele Charlie klaver lisas improvisatsioonilist vürtsi. Andestatagu familiaarsus nimedes – ütlesin juba, et kõik muljed tulevad lava poolt. Uudisteosena oli kavas Urmas Lattikase „Väike maa“ – petlik laul oma näilises lihtsuses. Sellest hoovava südamlikkuse taga peitub terve rida interpretatiivseid sõlmi, mille lahtiharutamine vajab Norman Reintamme meistrikätt. Selles harutamisprotsessis osalemine oli omaette nauding.

Reet Lindau-Voksepp oli saanud näiliselt tänamatu, kuid lõpptulemusena siiski tänuliku ülesande juhatada ühendkoorilaulu „Maailma avastamine“, kus helilooja Aarne Kruusimäe ja luuletaja Jaan Krossi vastandlikud arusaamad käsikäes kõnnivad. Krossi rändajad jõuavad pärast pikka ja kruusimäelikult monotoonset rännakut pärale oma sinise mere äärde, kus nad on sündinud; Kruusimäe aga lõpetab, üks jalg õhus, jättes kindla päralejõudmatuse mulje. Seda laulu ei hakka ükski koorilaulja kohe armastama, sellesse peab kasvama. Kasvataja ülesanded lasuvad dirigendi õlgadel. Aitäh, Reet!

Milliseid positiivseid mõtteid ja elamusi oli kontserdil osalenul lahkudes endaga kaasa võtta? Mis julgustas, lisas indu ja tegutsemisiha? Kõigepealt muidugi asjaolu, et suurima vaimustusega laulis koolikoor. Teadmine, et mitmenda põlve väliseestlased laulavad oma esivanemate keeles, ei saa ühtegi rahvuslikult mõtlevat eestlast külmaks jätta. Need on tõelised mesipuu poole lendajad, sinise mere poole ruttajad. Siin on meie kingitus kodueestlastele, üks ausalt välja lunastatud rahvuslik veksel. Kõik noored solistid võlusid nii kaaslauljaid kui publikut. Mõtelgem vaid kahele noorimale meeskoori „staarile“, kes lõid publikus tunde, et ainuüksi selle ühe laulu pärast tasus kontserdile tulla, kõik ülejäänu anti pealekauba.

Oli südantkosutav märgata, et leidus üsna palju perekondi, kus kaks, mõnel juhul isegi kolm generatsiooni viibis korraga laval. Mõnegi teise rahvuse esindajad olid saanud eesti rahvarõivad selga ja eesti laulukeele suhu. Eesti peredest võrsunud, kuid eesti keele osaliselt või täielikult kaotanud noored oli eesti laul kokku toonud.

Kuidas on siis bilansilehe teise küljega? Negatiivsete mõtetega ei tohiks ega tahaks artiklit lõpetada, kuid ka seda poolt ei tohi eirata, aruanne jääks ühekülgseks. Laulurivis seistes andis kohati lünklik muusikaline ettevalmistus valusalt tunda, valusamalt kui see kuulajate kõrvu jõudis. Jäi paratamatult mulje, et liiga paljudel on laulupeole mineku kihk suurem kui tahe laule korralikult selgeks saada. Käib-küll-mentaliteediga pole laulupeol midagi peale hakata. Mesipuu ega lipuvärvisinine meri ei oota ammulisui turiste, vaid aktiivselt osalejaid.

Ka publikut võinuks ehk rohkem olla. Viimase võimaluseni täidetud lava pidanuks garanteerima tulvil saali. Kas hakkame eestlusest väsima?

Globaalsuse õhin on kuuldavale toonud hääli, et laulupeodki on oma aja ära elanud, et neist võiks loobuda või neid millegi ajakohasemaga asendada. Huvitav, millega küll? Laulupeod ei ole lihtsalt üks eestluse ilminguist, laulupeod on eestlus. Laulupidu on ainus paik, kus võib tunnetada üheshingamise lumma. Laululava on mesipuu, mille poole tasub lennata. Nii laululaval kui lauluväljakul tabab sind teadmine, et kõikide isad on kummargil kangaspuude kohal kudumas kangast lastele jätkata.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus