Mart Nikluse tõeselgitus FB (1)
Eestlased Eestis 14 Jun 2016  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2016/06/47812_001.jpg
Mart Niklus FB

• Kas keegi Eesti juhtidest jääb kunagi ka süüdi?
13. juunil möödus 25 aastat Omandireformi aluste seaduse vastuvõtmisest, mis muutis
kardinaalselt sadade tuhandete inimeste elu ja lõhestas tugevasti Eesti ühiskonda.
Vihavaenlasteks suudeti muuta isegi lähisugulased. Kuid see ei pidanuks nii olema,
sest asja oleks saanud teha ka kultuurselt ja mõistusega. Öeldakse, et tagantjärele on
kõik targad, kuid päris targaks pole me veel saanud tänini, sest vihapiiskadest
täitunud katel podiseb edasi.
13. juunil kell 13 korraldas Eesti Üürnike Liit Vabaduse väljakul Rahvarinde
Muuseumis rahvakogunemise, kus rõhutati, et omandireform pole veel kaugeltki
läbi. Paljud kohtuprotsessid on endiselt pooleli ja kodudest ilma jäänud inimesed
nõuavad neile tekitatud majandusliku ja moraalse kahju eest kompensatsiooni. Eesti
Üürnike Liidu sundüürnike võrgustiku abil koguti riigijuhtidele üleandmiseks 5114
allkirja. Kuid allkirjade kogumise asemel võiks Üürnike Liit Tallinna Linnavalitsuse
juhtidelt küsida, kuhu kadusid need ligikaudu 10 000 korterit, mis vabanesid Eestist
lahkunud nõukogude sõjaväelastelt, millega oleks saanud sundüürnike probleemi
lahendada.
Samal päeval ja samal kellaajal kogunesid justiitsministeeriumi saali Eesti Omanike
Keskliidu, Harju Maavalitsuse, rahandusministeeriumi ja Eesti kirikuteesindajad, kes
analüüsisid, kuidas oleks võimalik omandireformi optuimaalselt lõpetada.
Pole kahtlust, et omandireform oli äärmiselt vajalik ja tal oli tähtis roll Eesti
majanduse edendamisel. Ilma selleta eristuks me praegu üsna vähe Venemaast või
Moldovast. Vaja oli likvideerida ka okupatsioonide läbi tekkinud ebaõiglus.
Okupatsioonide ja sõja tõttu kaotasime me 17,5% eestlaste üldarvust. Eestlased ja
lätlased on Euroopa ainsad omariiklusega rahvad, kelle arv on väiksem kui 20. sajandi
alguses. Aastail 1940-1991 hukkus ligikaudu 90 000 inimest. Suurküüditamistega
(1941, 1949) jäeti koduta 30 900 eestimaalast, oma endise kodu said pärast naasmist
neist tagasi vaid vähesed. Kodu isamaal kaotasid ka need umbes 70 000 inimest, kes
hirmust repressioonide ees põgenesid 1944. aasta sügisel läände. 1941. aastal
Nõukogude Liidu tagalasse evakueerituid naases kodumaale umbes 20 000, kuid
neistki jäid paljud peavarjuta.
Arvestades moraalse ja füüsilise ülekohtu tõttu kannatanute suurt hulka, oli maa- ja
omandireformile avatud roheline tee. Ja see sai alguse juba enne meie
taasiseseisvumist, kui EV Ülemnõukogu 19. detsembril 1990 võttis suure
häälteenamusega vastu otsuse “Omandiõiguse järjepidevuse taastamisest”.
Omandireform lähtus igati õigest ja õilsast eesmärgist – tagastada õigusjärgsetele
omanikele okupatsioonivõimude poolt ebaseaduslikult võõrandatud vara ja luua
eeldused riigi majanduse kiireks arenguks ning rahva heaoluks.
Need õilsad eesmärgid ei realiseerunud ja ebaõnnestumisel on ka konkreetsed
süüdlased. Reformi käivitamine ja läbiviimine näitas Eesti juhtpoliitikute, juristide ja
Riigikogu liikmete vaimuvaesust ja piiratust, sest olulisi suuniseid ei osatud
korralikult mõtestada ja sõnastada. Seaduse teksti hakati kohe muutma ning alati
kaugeltki mitte õiges suunas. Viletsast tööst annab tunnistust see, et juba 1994. aastal
muudeti seadust neljal korral ja nii jätkuvalt pea igal aastal, viimati kahel korral
2006. aastal, külvates ühiskonda paksu pahandust. Juba seaduse algvariandis (§2) oli
• säte, et “Omandireformi käigus vara tagastamine või kompenseerimine endistele
omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega
kaitstud huve ning tekitada uut ülekohut”. Sellest ei suudetud (või ei tahetud?) aga
kinni pidada.
Eesti Vabariigis pole ükski minister ega juhtpoliitik oma ränkade eksimuste ja riigile
miljonite eurode eest kahju tekitamise eest vabandanud ega karistust kandnud ja nii
see jätkub ilmselt ka edaspidi. Omandireformi läbikukkumise üheks otsesks
süüdlaseks on endine justiitsminister Paul Varul, kes juhtis oma põhimäärust räigelt
eiranud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise
keskkomisjoni, kes andis välja seadusega vastuolus olevaid ja ebakompetentseid
suuniseid, mida juriidiliselt halvasti ette valmistatud kohalikud spetsialistid ei osanud
täita. Reformide läbiviimine usaldati omavalitsustele, kus paljudes kohtades olid
juhtivatel kohtadel reformidele vaenulikud ja ka ebaausad isikud, kes kasutasid neile
sülle langenud võimalust isiklikuks rikastumiseks ning sõpradele ja sugulastele varade
ümberkantimiseks. Oma suutmatust maa- ja omandireformi ohjata näitasid ka
vabariigi kohtud, mis tegid vastukäivaid otsuseid ja allusid sageli täitevvõimu survele.
Kokkuvõttes võib aga nentida, et hea, et niigi läks, sest võinuks ju minna veel palju
hullemini. Süüdlasi me enam ei karista ja suur osa reformi vussikeerajatest käib
endiselt presidendil kätt surumas ja saatkondades vastuvõttudel. Kuid vaadakem
pigem tulevikku! Ees on haldusreform, mis tõenäoliselt läheb veelgi halvemini, sest
tarkust pole meie juhtidele juurde tulnud ja haldusreformil pole kaugeltki nii suurt
rahva toetust ja ootust kui maa- ja omandireformil. Enamikul valitsuse ja riigikogu
liikmetest on elust maal üsna ähmane ettekujutus ja ka erakondadel on asjast erinev
arusaam.
Üsna tõenäoliselt toob haldusreform kaasa elu olulise halvenemise paljudes
maapiirkondades, mida me saame jälgida juba praegu. Riigikogu poolt tehti 13.
märtsil 1996 Euroopa Inimõiguste konventsiooni ratifitseerimisel reservatsioon, et
omandireformi seadusi puudutavates küsimustes ei võta Eesti Vabariik enesele
kohustust juhinduda rahvusvahelisest õigusest. Aga küsigem, millest hakkab Eesti
Vabariik juhinduma haldusreformi läbiviimisel? Mida teha, et eesti rahvas ja
omanikud taas ei kannataks? Haldusreformi raamistik on olemas, kuid sisu selles
puudub või on üsna primitiivne. Veel on aega mõtlema hakata!
Charles Darwin on öelnud: ”Inimese jõud seisneb selles, et ta suudab iseenda üle
naerda – muidugi kui tal on huumorimeelt. Ent selles peitub ka tema nõrkus, sest seda
tuleb tal nii sageli teha!”. Ma väga loodan, et kunagi tuleb Eestiski aeg, kus riigijuhid
suudavad enda tegude üle naerda ja eksimuste eest ka vastutust kanda!
Anto Raukas,
Eesti Omanike Keskliidu volikogu esimees,
Eesti Õigusjärgsete Omanike Liidu esimees aastail 2000-2006
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus