Mart Helme: Parim kaitse on rünnak DELFI (10)
Pronkssõdur 2007 05 Jul 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Mart Helme, suursaadik, www.DELFI.ee

Venemaa suursaadik Eestis, kellest tegelikult ei sõltu kahe riigi vahelistes suhetes absoluutselt mitte midagi, teab rääkida, et pingeid saavat kujunenud olukorras maandada vaid Eesti. Nii absurdselt, kui see ka ei kõla, on tal seekord isegi õigus.

Ent mitte sedapidi, nagu arvab seltsimees Uspenski ja nagu näivad arvavat eestlasi hävitavast multikulturaalsest Eestist ja teostamatust integratsioonist unistavad Tallinna ülikooli punaprofessorid, rahvastikuminister Urve Palo ja eestlaste viha venelaste vastu aprilliöö märatsemistes osalenute siidkonnastes kohtlemise läbi õhutavad prokuratuur ja kõik need teised õiguse (ja ebaõigluse) kaitsjad, vaid hoopis teisiti.
Asi on nimelt selles, et Venemaa jääb meid kiusama seni, kuni ta näeb, et me ise ennast kiusata laseme. Aga asudes järjekordselt Venemaale (ja siinsetele venelastele) järeleandmisi tegema (ning seda pealegi veel pärast meile võidukat aprillilahingut), tõestab Eesti veenvalt, et teda tasub kiusata. Seepärast, härrased professorid ja proua Palo, võtke ennast või paljaks ja tantsige pea peal, aga järgmine löök on juba kavandatud ja see ei jää tulemata.

Kuidas saab Eesti suhteid Venemaaga aga siis parandada? Väga lihtsalt: oma igapäevase tegevusega tõestades, et iga Venemaa rünnaku järel keerab Eesti kruvisid kahepoolsetes suhetes ja siinsete venelaste elus kõvemini kinni ning astub üha aktiivsemalt samme, loomaks otseselt Venemaa vastu suunatud rahvusvahelisi liite ja sõlmides vastavaid lepinguid.

Selleks peab Eesti kõigepealt muidugi loobuma meie poliitikute ja ametnike hulgas käibivast absoluutselt idiootlikust fraasist (mille on meie asjapulkadele suhu pannud sõbrad läänest), et Eesti ei ole ühe teema, st Vene teema riik.

Oo jaa, on väga uhke tegeleda kriisidega Lähis-Idas ja Darfuris, ainult et sellega tegelemine ei päästa meid Venemaast. Ja kuna Venemaa Putini kriminaalse režiimi juhtimisel teeb ise järjekindlalt kõik selleks, et Vene teema lakkamatult ja negatiivses plaanis üleval püsiks, on üksnes loomulikust loomulikum, kui tema väike naaberriik temasse kõige otsesemalt ja eksistentsiaalsemalt puutuvates asjades aktiivselt kaasa räägib, mitte ei jäta oma elu ja surma küsimust teiste otsustada.

Mida Eesti siis teha saaks ja tegema peaks? Kõigepealt tuleb teha konkreetsed järeldused aprillisündmustest. Tegelikult näitasid need veenvalt, kui nõrk oli meie valmisolek Venemaa rünnete tõrjumiseks. Me ei jäänud peale mitte selle pärast, et me olime tugevad, vaid selle pärast, et venelased tulid mütsiga lööma, lasid sündmustel oma kontrolli alt väljuda ja keerasid lõpuks veel diplomaatide ründamise ning küberrünnakutega vindi lootusetult üle.

Ei maksa arvata, et Moskva oma vigadest õppust ei võta. Massirahutuste organiseerimine Eestis jääb endiselt päevakorda, ehkki tõenäoliselt laseb Kreml järgmisena käiku uued trikid. Kõige tõenäolisemalt poliitilised mõrvad ja libaterrorismi.

Uued massirahutused järgnevad neile ilmselt alles siis, kui Moskvas ollakse veendunud, et kaos ja paanika Eestis on juba sedavõrd suur, et uue vene mässu korraldamisel langeb meie riigihooneke kaardimajakesena kokku. Seda enam, et praegused aina jätkuvad küberründed on võrreldavad omaaegsete müüripurustuskahurite tööga: nad pommitavad seni, kuni leiavad nõrga koha, kuhu auk sisse tulistada, seejärel seda aina laiendada ja siis sinna suunata tormijooks.

Uue katse puhul Eesti riiki üle võtta võime seepärast raudselt arvestada sedavõrd massiivse ja hästi ette valmistatud küberründega, et kriitilisel hetkelt õnnestub riigi administratiivne toimimine paralüseerida.

On ainult üks tee seda vältida või selle rünnaku toimel riigina mitte kokku variseda. Eesti peab kiireimas korras sõlmima NATO paragrahv viie sarnase lepingu USA ja NATO-ga, mis garanteeriks nende (vajadusel ka sõjalise) sekkumise juhul, kui Eesti riik efektiivse küberrünnaku toimumise puhul teovõimetuks muutub.

Midagi sarnast peab Eesti tegema ka korrakaitse vallas. Me nägime aprillis, kui vähe oli meil tegelikult politsei efektiivseks tegutsemiseks vajalikku varustust ja väljaõpet. Meid peaks vägagi ärevaks tegema ka teade, mille kohaselt Naši koostab Eesti vene rahvusest politseinike kohta andmepanka.

Peame sellelegi reageerima jõuliselt. Eesti peab kohe (otsekohe!) sõlmima korrakaitse alased lepingud meie naabrite Läti, Leedu ja Poolaga (Soomega?), mille kohaselt oleks naabritel kriisiolukordades võimalik üksteist ilma liigsete formaalsusteta abistada — mitte üksnes tehnika ja varustusega, vaid ka kiirkorras kohale saadetud tavalise ja märulipolitsei abijõududega.

Niisugused lepingud muudaksid meid kõiki Venemaa pronksiöö suguste rünnakute puhul sisuliselt võitmatuks. Ühtlasi sunniksid need Moskvat mõrult tõdema, et iga tõsisem rünne Eesti (Läti, Leedu, Poola) vastu toob vältimatult kaasa suurema rahvusvahelise kriisi ning pöördub lõppkokkuvõttes Venemaa enda vastu.

Ja uskuge või mitte, härrad professorid ja prouad ministrid, see taltsutaks Venemaad ja integreeriks siinseid venelasi kordi rohkem kui teie idealistlikud teooriad ja targutused, teie poolt kavandatud kuritegelikest järeleandmistest rääkimata. Lõppude lõpuks on parim kaitse rünnak.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus