Mart Helme | Müüt meie venelastest Õhtulehest
Arvamus 18 May 2015  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2015/05/44983_001.jpg

Mart Helme, riigikogu liige, EKRE, 17. mai 2015,
Kui pronksmees 2007. aastal siselinnakalmistule toimetati, räägiti lõpmatuseni venelaste ajaloolisest mälust ja selle austamise vajadusest. Et Eesti riigi lugupidamist sellele väljendada, tormas 9. mail pronksmehe uude asupaika lilli viima ka toonane kaitseminister Jaak Aaviksoo ja rahvastikuminister Urve Palo.

http://www.ohtuleht.ee/677848/...

Mingit mõistmist ja lugupidamist venelaste poolt ei isiklikult ega Eesti riigi vastu nad sellega ära ei teeninud. Ja seda väga lihtsal põhjusel: juba siis ei olnud asi enam ajaloolises mälus meie mõistes, keskenduvalt sõjas kantud kaotustele ja kannatustele, vaid enda kui impeeriumirahva revanšiihaluses, revanšiootuses ja revanšilootuses.

Revanši ootel

See ootus ja lootus oli venelastes – nii Venemaal elavates kui ka endistesse liiduvabariikidesse jäänutes – hõõgunud tegelikult kogu 1991. aastale järgnenud aja, aga murdepunkt saabus koos Vladimir Putiniga.

Putinis nägid ja näevad venelased uut suurt juhti, uut Ivan Groznõid, uut Peeter Esimest, uut Jossif Stalinit. Päästjat. Meest, kes veab Venemaa välja külma sõja kaotuse ja impeeriumi lagunemise alandusest, kes paneb Moskva sõna uuesti kaalukalt maksma kõigis maailma asjades. Messiat, kes juhib maa välja uue smuta (segaduseaja) kaosest ja muudab vene rahva taas kardetuks ning lugupeetuks.

Alalhoidlik ning materialistlik eestlane näeb kõike maailmas eelkõige läbi rahapaberi vesitrüki sümbolite. Sestap on meil raske mõista, et venelasele läheb sellest palju enam korda rahvuslik uhkus ning rahvusliku suuruse ning suursugususe tajumine. "Umeretj, tak s muzõkoi," (kui surra, siis muusikaga), on venelase moto. Putin on venelastele taas selle võimaluse andnud. Minna meie mõistes täiesti irratsionaalselt üheskoos kas või kogu maailma vastu, minna vastu kas või hukule, aga teha seda püstipäi, armastatud ja austatud liidri juhtimisel – see on venelasele vastuvõetavam kui aeglane kidumine tõeliste suurvõimude varjus, veel enam aga assimileerumine mingi hõimulaadse rahvakillu hulka seal elava vähemusena.

Meil ei maksa ennast lohutada arutlustega selle üle, et nüüd elab meie hulgas juba teine ja kolmas põlvkond venelasi, kellest enamik on siin sündinud ja kes seetõttu peavad Eestit samamoodi oma kodumaaks nagu eestlasedki. Fataalne eksitus! Ei teise, kolmanda, neljanda ega viienda põlvkonna venelaste enamik pea Eestit oma kodumaaks samas tähenduses kui meie.

Meile ja ainult meile eestlastele tähendab Eesti ainsat kodumaad. Venelaste kodumaa on Vene impeerium ja Eesti on sajandeid olnud ning peab ka tulevikus olema selle kodumaa üks provints.

Eesti iseseisvus on ajutine. Eesti iseseisvus on anomaalia. Eesti iseseisvus on suurriikide ajutise konsensuse produkt ja Suur Juht (Putin) on jõuliselt asunud seda ebanormaalset olukorda likvideerima. Ehk Eestit (ja teisi Balti riike) tagasi oma õigustatud seisundisse elik Vene impeeriumi koosseisu inkorporeerima.

See ja just see on ajalooline mälu, mille demonstreerimist me hiljuti taas Tallinnas ja mitmel pool mujalgi Eestis nägime. Kõik muud ajaloolise mälu elemendid – sõjas langenute mälestamine, sõjas sooritatud kangelastegude meenutamine, isadele-emadele ning vanaisadele-vanaemadele kui Berliini vallutajatele austuse avaldamine on lihtsalt individuaalsed nüansid ja manused suure pildi küljes.

Kardab või ei karda?

Kõige selle juures on mul raske taibata, kuidas saab tõsimeeli uskuda, nagu oleks meil mingitki võimekust Eestis (ja Lätis) elavate venelaste põhimassi meelsuse muutmiseks. Isegi nii väikest rahvast nagu eestlased ei õnnestunud oma identiteedist seitsme ja poole sajandi pikkuse võõrvõimude all elamise vältel võõrutada. Ja meil polnud oma identiteedile toeks isegi oma suurt ajalugu, kuulsaid kuningaid ega arvukaid võidukaid sõdu. Venelastel on see kõik olemas ja nad ei kavatse sellest loobuda.

Suur Isamaasõda (nagu nad Teist maailmasõda nimetavad) on tegelikult ju vaid üks ja lähiajaloost lihtsalt kõige mugavamalt ette söödetav palake imperiaalse uhkuse toitmiseks. Georgi lint on atribuut kogu vägeva imperiaalse ajaloo mittevenelastele nina alla hõõrumiseks. Vene keel pole rahvuskultuuri, vaid impeeriumi identiteedi säilitamise instrument.

Mida siis teha? Integratsioon, mille vundamendiks on Eesti pakutud järeleandlik lepituspoliitika, on ettearvatult sünnitanud üksnes impeeriumimeelset karistamatusetunnet, mille demonstratsioone nägime selgi korral provokatiivseid lippe lehvitavate auto- ning motokolonnidena.

Erinevalt eestlastest, kelle identiteedi vundamendiks on keel ja keelepõhine omakultuur, on venelased riigirahvas. Nad austavad riiki, mida nad kardavad. Eesti riiki nad ei karda. Ja seni, kuni nad meid ei karda ja meie ei julge suure Venemaa ärritamise hirmus neid ennast kartma panna, ei õnnestu meil venelastest Eesti riigist lugu pidavaid ja lojaalseid kaasmaalasi teha.

Uskuge või ärge uskuge. Võtke heaks või pange pahaks. Aga kinnitan teile: ma tean, mida ma räägin.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus