Olles olnud ametis Eestlaste Kesknõukogu Kanadas (EKN) peasekretärina 22 aastat, avaldan allpool mõned huvitavad mälestuskillud aastate vältel toimunud sündmustest, mis ei kujuta endast põhjalikku ülevaadet minu tegevusest EKN-i teenistuses.
Mäletan hästi seda 1983. a. ilusat suvist juulikuu päeva, kui viibisin sõpradega ühe Jõekääru suvila juures. Ootamatult ilmus sinna EKN-i tolleaegne esimees Laas Leivat, kellel endal oli seal läheduses Kiviojal suvila. Oletasin, et ta oli niisama mööda minnes valju naeru ja jutu peale tulnud uurima, kes seal lõbutsevad. Kuid ei. Ta oli tulnud just mind otsima ja tahtis minuga rääkida.
Laas ütles, et EKN-i peasekretär Enn Salurand oli just oma ametist loobunud ja vajati talle asendajat. Ta küsis, kas oleksin valmis seda kohta vastu võtma. See ettepanek tuli nagu välk selgest taevast ja ma ei osanud kohe vastust anda. Laas palus mul sellele mõelda, leppisime kokku, et linnas arutame asja edasi.
Olin äsja ülikooli lõpetanud ja kuna majandusliku languse tõttu oli tööturg 1980ndate alul eriti kasin, töötasin parajasti restoranis mänedzherina, kavatsedes raha koguda ja õpinguid jätkata.
Peatselt toimuski koosolek, kus viibis ka Harald Teder, kelle vastu mul oli väga sügav respekt. Mulle selgitati töötingimusi, mis kõlasid vastuvõetavatena, kuid pakutud aastapalk $12.500 oli vaid pool sellest, mida hetkel teenisin.
Tegelikult oli terve EKN-i eelarve tol aastal ainult $32.000. (Aastaks 1991 oli see aga paisunud juba $200.000-le). Ettepanek näis mulle kõigest hoolimata ahvatlevana ja meelde on jäänud Harald Tederi sõnad, et „palk on küll väike, aga sul on suved vabad“. Ta viitas sellele, et EKN-i tööhooaeg kestis siis septembrist maikuu lõpuni, mis võimaldas ka peasekretärile vaba suve. Kaalunud ettepanekut igakülgselt, andsin endale vaikselt lubaduse, et kui ma selle töökoha vastu võtan, siis ainult kolmeks aastaks, ja vastasin, et olen nõus. Asusin oma uuele töökohale augustis 1983.
Esmalt tuli büroo korda seada ja täita muid administratiivseid ülesandeid.
Glasnost ja perestroika olid siis alles esmakordselt kuuldud sõnad ja minu töö n-ö poliitiline osa seisnes selgitustöö tegemises Kanada valitsuse juures.
Võtsin ka endale kohustuse abistada Eesti poliitvange. Tegin seda Henny Aruja palvel, kes oli selle asjaga väsimatult tegelnud juba aastaid. Nimed nagu Lagle Parek, Enn Tarto, Tiit Madisson, Veljo Kalep ja Mart Niklus said mulle kiiresti lähedasteks ja tuttavateks.
Töösse sisseelamisel olid mulle headeks nõuandjateks muidugi Laas Leivat ise, kuid häid näpunäiteid andis ka Enn Salurand, kes käis ikka aeg-ajalt büroos. Suurepäraseks nõuandjaks oli veel Hans Lupp, kes oma väärtuslike kogemuste tõttu oskas pea igale üleskerkinud raskele küsimusele leida õige lahenduse. Lisaks toimusid meil neljapäeva õhtuti mitteformaalsed nõupidamised Laas Leivati ja aupeakonsul Ilmar Heinsooga.
Järgmise, 1984. a. aasta jaanuaris korraldasin Marta Kiviku eestvedamisel oma esimese suurema ürituse. Nimelt läksime Ottawasse protestima Mart Nikluse seadusevastase kinnipidamise vastu poliitvangina. Telliti kaks bussi, taotleti vastavad load ja sõitsime pakaselisse Ottawasse protestiaktsiooniks. Marssisime loosungeid kandes läbi Ottawa tänavate Vene saatkonna ette, kus hüüdsime hukkamõistvaid lauseid ja laulsime hümni. Kaasas oli ka Ferdinand Kogeri poolt valmistatud punalipp, mis sai siis kombekohaselt saatkonna ees ära põletatud, ehkki see ei tahtnud esimesel katsel süttida.
Protestiaktsiooni ajal küsisid kaks osalenud noormeest minult, kas tasuks üle saatkonna raudtrellide hüpata, nii nagu üks türklane oli seda aasta varem teinud. Hullumeelne idee! Kanada ratsaväe turvakaitse oli ju niivõrd tihe, et neid oli kohal vist isegi rohkem kui meelt avaldavaid eestlasi. Ometi tõi üks konstaabel pisut hiljem need noormehed kraest kinni hoides minu juurde, küsides, kas nad on koos minuga. Vastasin jaatavalt ja õnnekombel piirdus konstaabel vaid karmi hoiatusega.
Sarnane lugu toimus ka muide 1980-ndate lõpus, kui demonstreerisime Massey Hall'i ees Punaarmee koori esinemise puhul. Paar noormeest (üht neist tundsin, teist mitte) lubasid minna ostma mune, mida nad kavatsesid loopida Massey Hall'i suunas, kus kontserdipublik seisis uste avamist oodates. Pool tundi hiljem tuli üks neist tagasi, öeldes, et ta oli küll munad ära ostnud, kuid vaid mõne sammu kaugusel poest oli politseinik ta kinni pidanud ja munad konfiskeerinud. Oletan muide, et see mulle tundmatu noormees oli tegelikult politseinik. Tuleb veel meelde, et samal demonstratsioonil sai Reet Marten-Sehr kangelasteoga hakkama. Oli kuidagi endale pileti muretsenud ja saali sisse pääsenud. Enne, kui kontsert sai alata, hakkas ta rõdult valjult hõikama protestiloosungeid. Tõesti, kange tüdruk! Reet eskorditi politsei poolt saalist välja ja õnneks mingeid hullemaid tagajärgi ei olnud.
Sama aasta algul toimus ka mu esimene tähtis kohtumine nimeka Kanada poliitikuga, tollase konservatiivide partei juhi ja siis veel peaministri kandidaadi Brian Mulroneyga. Ta oli kutsunud kokku Kesk- ja Ida-Euroopa ning Balti rahvusgruppide esindajad. Kohtumine toimus King Edward'i hotellis, kus eestlaste esindajateks olid Laas Leivat, Mati Epner ja mina. Hr. Mulroney hoiak meie rahvusgruppide suhtes meeldis kõigile. Eriti jäi kohalviibinutele meelde hr. Mulroney raudne lubadus, et enne, kui ta astub mõne otsustava sammu meie rahvusgruppe puudutavates küsimustes, konsulteerib ta meiega.
Sügisel sai Brian Mulroney Kanada peaministriks. Kaks nädalat peale valimisi kuulutas tema valitsus välja ootamatult nn „sõjakurjategijate jahi“ Deschene Komisjoni näol. Niipalju siis sellest raudsest lubadusest meie rahvusgruppidega eelnevalt konsulteerida. Seda jahti jälgisime lähedalt mitmeid aastaid eriti seetõttu, et teatud suunast hakati loopima hüsteerilisi ja põhjendamatuid süüdistusi, nagu Kanadas elaks „kümneid tuhandeid sõjakurjategijaid“. Võis arvata, keda selle all mõeldi.
Nii möödus minu esimene tööaasta EKN-is.
(Järgneb)
Mälestuskilde 22-st aastast Kanada eesti ühiskonna teenistuses
Eestlased Kanadas | 29 Jul 2005 | EWR
Eestlased Kanadas
TRENDING
