(Algus Eesti Elus # 30)
Suvel 1984 toimusid Ülemaailmsed Eesti Päevad Torontos. Sinna kadus minu esimene lubatud „vaba suvi“. Mul oli sellega seoses mitmeid ülesandeid, mh olin Rahvuskongressi korraldava komitee liige ja Valguspeo teadustaja koos Tiiu Leek'iga. Seal toimus omapärane juhtum. Mõni minut enne lavale minekut pisteti mulle pihku pressiteade, milles üks tollane Eesti tipptegelane mõistis hukka Ülemaailmsete Eesti Päevade liikumise, öeldes, et Kanadas toimuvad Eesti Päevad olevat CIA poolt korraldatud ja majandatud provokatsioon ja propagandistlik ettevõtmine. Lugesin pressiteate rahvale ette ja lisasin, et ilmselt me teeme siin midagi õigesti, et sellist tähelepanu pälvime.
Sügisel astus EKN tehnoloogilisse ajastusse, saades päranduseks Eesti Päevade jaoks ostetud kompuutri. Kuna 1985. a. olid toimumas EKN-i valimised, oli vaja Kanada eestlaskonna ca 7000-st leibkonnast koosnev nimekiri sisestada kompuutrisse. Seni oli kasutatud Enn Saluranna poolt trükitud nimekirju, mis meenutasid oma paljude parandustega hieroglüüfe. Puudusid ka postikoodid, mida tuli otsida vastavatest väljaannetest. See kõik aeglustas tugevasti töö tempot. Nägin tohutut vaeva nimekirja sisestamisega arvutisse. Tööpäevad venisid öötundidesse. Ühel ööl astus uksest sisse Adu Raudkivi, kes oli näinud büroos tuld põlemas ning tuli asja uurima. Ta istus seal mitu tundi, ajas juttu ja lohutas mind. Olen selle eest talle siiani tänulik.
Nimede sissepanekul toimus teinegi omapärane lugu. Kuna EKN-i kompuutritarkvara oli äärmiselt primitiivne, pakkus fotograaf Rein Raamat välja võimaluse kasutada oma uut töökompuutrit, mis lihtsustanuks oluliselt tööd. Kahjuks aga sai seda arvutit kasutada ainult öösiti. Hakkasingi siis öösiti käima Reinu stuudios, et seal kõnealust tööd jätkata.
Ühel ööl kella kolme paiku, kui töötasin üksinda, koputas ootamatult keegi mu õlale. Ehmusin, kuid ümber pöördudes ei näinud ma kedagi. Kui Rein varahommikul tagasi tuli, rääkisin talle juhtunust. Ta naeris ja ütles: „Nii, nüüd oled ka sina meie maja vaimu kohanud.“
Aasta 1985 ... Olukord N. Liidus olid muutunud pinevamaks ja põnevamaks, kuid seda, et kõik lõpeb NL-i krahhiga, ei osanud keegi ette aimata. Traditsioonilisel vabariigi aastapäeva vastuvõtul lähenes mulle keegi daam ja küsis, kuidas mul EKN-i töö läheb. Ei mäleta, mida vastasin, kuid ta küsis edasi: „Ega Sa tõesti ei usu, et Eesti jälle kunagi vabaks saab?“ Vastasin, et muidugi usun, muidu ma EKN-i tööd ei teekski. Ei saa siiski öelda, et oleksin sel hetkel ette näinud lähiaastate sündmuste tegelikku kulgu, kuid olin ometi veendunud, et varem või hiljem Eesti vabanemine toimub. Sellest naisterahvast kujunes muide hiljem tuline aktivist.
1985. a. olid siis ees EKN-i valimised. Suutsin veenda Markus Hessi valimistel kandideerima. Maikuus tuli Markus Eesti Majja oma avaldust sisse andma. Samal ajal viibis juhuslikult meie büroos Jüri Ruus, kes hiljem oli Eestis esimese siseministri Lagle Pareku nõuandja. Läksime koos lähedalasuvasse „Whistler'si“ restorani. Oli ilus päikesepaisteline varakevadine päev, istusime väljas ja ajasime juttu. Seal tuli Markus välja mõttega võtta midagi suuremat ette eelseisval küüditamise aastapäeval. Esialgne kavatsus oli lasta kõikidel Toronto baltlastel süüdata küünlad oma akendel sel päeval. Leidsime aga, et selline idee oleks ehk liiga tagasihoidlik. Kui tahtsime äratada meedia tähelepanu, pidime läbi viima midagi märksa demonstratiivsemat. Lõpuks tulime mõttele, et kõik baltlased võiksid sel päeval siduda või riputada mustad lindid oma majade ette, autode külge jne. Markus võttis ühendust tollase National Citizens' Coalition'i esimehe David Somerville'iga, kellele see mõte meeldis, kuid ta oli andnud nõu seda teha mitte küüditamise aastapäeval, vaid Molotov-Ribbentrop Pakti aastapäeval augustis, et sel viisil saavutada laiemat kõlapinda ja äratada suuremat tähelepanu. Nii sai alguse Musta Lindi Päeva aktsioon.
Markuse energia selle projekti käivitamisel oli imetlusväärne; oli raske temaga sammu pidada. Lühikese aja jooksul oli juba korraldav komitee moodustatud, vastavad logod valmistatud ja kuigi algul oli EKN-i büroo aktsiooni tsentrumiks, oli varsti juba omaette bürooruumgi muretsetud National Citizens' Coalition'i kontoris. Mõistagi vajati selleks aga algkapitali. Viimase kogumist hõlbustas asjaolu, et EKN-il oli selleks ajaks olemas eestlaste nimekiri kompuutris, mis võimaldas ilma suurema vaevata toetuskirjade väljasaatmist. Lätlased ja leedulased ei olnud sel hetkel nii kaugele veel jõudnud. Toetusaktsioon viidi kiiresti läbi ja tuleb tõdeda, et tänu Kanada eestlastele, kes reageerisid entusiastlikult ja heldekäeliselt toetuskirjale, sai Musta Lindi Päev n-ö tuule tiibadesse. Senini pole veel Musta Lindi Päeva aktsiooni käiku ja arengut kirja pandud, kuid usun, et ajalugu nõuab seda.
1980-ndatel aastatel jätkusid Balti Õhtud Ottawas — traditsioon, mis kestab siiani. Need olid ja on olulised võimalused kohtuda Kanada ministrite ja valitsustegelastega. Meenub kunagine 1980-ndate keskel toimunud Balti Õhtu, kus istusin samas lauas tollase transpordiministri Don Mazankowskiga. Päritolult ukrainlane, oli minister balti ühiskonna sõber ja toetaja. Härra minister oli aga vist tööpäevast väsinud ja õhtuse kõne ajal jäi ta laua taga tukkuma. Kui kõne lõppes, ärkas ta aplausi peale üles ja hakkas pikemalt seletama, kuidas „Balkani“ riigid peavad ikka oma iseseisvuse tagasi võitma. Kui ta juba mitmendat korda oli viidanud Balti riikidele kui Balkani riikidele, pidin juba juhtima ta tähelepanu sellele veale, ent mu lätlannast lauanaaber jõudis ette ja küsis: „Mr. Minister, you mean the Baltic States don't you, not the Balkans.“ Selle peale vastas minister, „Balkans, Baltics, what's the difference?“ Mõistsin siis, et meil oli veel palju selgitustööd vaja teha Ottawas.
Olin aastaks 1987 endale lubatud „ainult kolm aastat“ peasekretäri ametiaega lasknud mööduda põhjusel, et nii Eestis kui terves N. Liidus oli midagi susisemas. Eestis oli moodustatud Muinsuskaitse Selts ja toimus Kirjanike Liidu pleenum, kus astuti julgelt välja n-ö „Eesti asja“ eest. Ja siis toimus Hirvepargi sündmus. Nüüd ei olnud enam mingit kahtlust, et tuli oli süttimas. Kui järgmisel suvel toimus laulev revolutsioon, siis oli kõigile selge, et liikumine Eesti iseseisvuse taastamise suunas põles juba täie leegiga.
Mulle isiklikult oli suureks elamuseks Ivo Linna ja Alo Mattiiseni kontserdi korraldamine Torontos a. 1989. Tulin sellele mõttele juba sügisel 1988. Alar Allas oli Eestist toonud tundidepikkusi videolinte kõigest sel suvel toimunust. Pidasime Laasiga nõu ja otsustasime Alo Mattiiseni ja Ivo Linna Torontosse tuua. Ei mäletagi enam, kuidas saime Ivoga ühendust, kuidas viisasid korraldati jne. Ühenduse saamine Eestiga oli sel ajal üldse väga raske ja keerukas. Pea võimatu oli saada kontakti telefoni teel, ja kui see ka õnnestus, siis tihti katkes ühendus seletamatutel põhjustel. Aga olime neil aastatel leidlikud ja meil olid selleks omad moodused. Üks viis oli helistada Soome teatud numbri peale, kust omakorda helistati edasi Eestisse teatud isikule, kellel oli arhailine kingakasti suurune mobiiltelefon. See isik helistas siis meile tagasi.
Igal juhul õnnestus meil hankida viisad ning Alo koos oma abikaasa Ritaga ja Ivo jõudsid Torontosse. Kontsert, mis toimus Toronto Eesti Majas 1989. a. sügisel, oli tõesti meeldejääv. Mäletan, et tolleaegne Eesti Maja esimees Kaljo Urbel ütles, et ta poleks uskunud, et Eesti Majja nii palju rahvast üldse mahub.
(Järgneb)
Mälestuskilde 22-st aastast Kanada eesti ühiskonna teenistuses (2)
Eestlased Kanadas | 05 Aug 2005 | EWR
Eestlased Kanadas
TRENDING
