Majandusjulgeoleku varjatud olemus. (2)
Arvamus 15 Dec 2011  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Raudsepa ja Stelmachi skandaal näitab vastandumisel baseeruva majandusideoloogia läbikukkumist.

TAVAKODANIK

Ühiskonda ja riik ei ole üks ja see sama. Riik on ainult osa ühiskonnast. Riikliku tasandi majanduslik julgeolek katab vaid riigi vajadused ja jätab katmata ühiskonna vajadused. Selle eredamaks näiteks ongi Raudse ja Stelmachi skandaal.

Äraostmatute poliitika on osutunud müüdavaks ja Eestist on kujunenud koloniaalmaa, kus katsetatakse ühiskonna poliitprostitutsiooni taluvuspiire. See on igapäevane tegevus, mitte erand. Selle eesmärgiks on ühiskonna ekspluateerimise tagamine, ei enamat. Näitena koloniaalmaades tähendab kolooniate ekspluateerimine seda, et koloonia peab olema juhitav teatava eliidi poolt. Selleks peab olema tagatud majanduslik julgeolek vaid teatava tasandini ja võimaldama vaid ekspluateeriva kihi heaolu ja tegevusvabaduse. Sellises olukorras on koloonia ja selle inimesed vaid majanduslik ressurss, millega eesmärki saavutada.

Teine variant on Krüpto-Koloonia. Selline riik omab kõiki iseseisvuse tunnuseid. Kuid kui vaadata selle riigi ekspordi ja impordi tasakaalu ja tarbimisspektrit, siis selgub, et see riik töötab rahvusvaheliste korporatsioonide huvides ja inimeste sisepoliitiliseks allutamiseks sellele huvile. Praktikas tähendab see seda, et meie maakonnad elavad "kaup sisse, raha välja" eksistentsivalemi alusel. Ilmselt rakendatakse eesti ekspluateerimiseks mõlemaid valemeid korraga.

Raha muutub defitsiidiks ja majanduse põhisuunaks kujuneb seega ökonoomika. Ökonoomika see on protsess, mis mahub finantsvahenduse piiridesse. Kõike seda, mis ei ole sellega otseses seoses, majandusena ei käsitleta. Tulemusena majanduslik julgeolekumõiste ja teadmine piirdub üksikute ettevõtete, valla või riigi tulukuse analüüsiga. Selle protsessi käigus kujuneb inimesest kulu, mitte tulu artikkel. See tingib väljaränede.

Sellise kitsa teadmisega majanduslik julgeolek teataval tasandil küll tagatakse, kuid samal ajal jõutakse sellistes ühiskondades sotsiaalsete, ühiskondlike ja biosfääriliste katastroofideni. Seda kinnitavad nii inimarengu aruanded, riigikontrolli raportid, varemete hulk ääremaadel, kasvavad evakuatsioonimahud kui skandaaliturunduse levik poliitikas.

Majandusjulgeoleku kitsendatud tähendus kätkeb endas tootmisvahendite rentaabluse ja kasumlikkuse tagamist, ning selle süsteemi stabiilset toimimist. See tähendab, et probleemid julgeolekuga tekivad ühiskonna laias mõistes.

Rahvamajanduse ja seega rahvusliku julgeoleku aluseks on aga looduslik ressurss. Sealhulgas ei tohi unustada, et inimene on looduse osa. Selle kasutamisoskuse kaudu saab hinnata ühiskonna sooritusvõimekust julgeoleku tagamisel. Ühiskond saab toimida viisil, mis võimaldavad või sulgevad võimalusi ühe või teise ühiskondliku eksistentsivormi viljelemiseks. Ilmselt oleks mõistlik julgeoleku tagamisel arvestama biosfääri võimalusi.

Teiseks rahvusliku julgeoleku aluseks on demograafilisi riskide maandamine. Seda saavutatakse peamiselt läbi inimkvaliteedi ja kvantiteedi tagamise. Kolmandaks tuleb julgeoleku tagamiseks saavutada üksikisikinimese majanduslik julgeolek. Järelduvalt vaid julgeoleku laiema tagamise kaudu on võimalik tagada majanduslik julgeolek madalamal ehk perekonna ja inimese tasandil. Probleemide rohkus indiviidi tasandil näitab et ministeeriumid allutatud brüsseli mitte kogukonna huvide teenindamisele.
Paraku ei saa mitte ükski ühiskondlik probleem lahendatud, kui inimestel jätkub aega vaid enda isiklike probleemide lahendamiseks. Teisalt tähendab see seda et ühiskoondlik süsteem on nii hapu, et inimesel jääbki aega vaid enda probleemiga tegelemiseks ja süsteem garanteerib selle, et neid saab olema külluses.

Seega ei jäägi muud üle, kui võimu delegeerimine eliidile. Parafraseerides Churchilli luuakse olukord, kus inimestel puudub võimalus tegeleda poliitika kui arengusuuna kujundamisega. Kui inimene ei tegele poliitikaga, siis poliitika tegeleb inimesega. Kui poliitika tegeleb inimesega, siis on oht selles, et teda valitsevad hullud. Poliitika määrajaks saavad seega teatava kitsa klanni huvid, mis muudetakse üldiseks huviks meediakäsitluse kaudu või tegelikke huve varjates. See tähendab, et meelsus ja arvamused muutuvad ostetavaks. Kui ühiskonna julgeolek tagada kitsas mõistes, leiab ühiskond ennast katastroofi teelt, kuna klanni huvid asendavad ühiskonna huvisid. Klanni huvid on aga ühiskonna huvide fragment, mitte ühiskond. See ongi meie ühiskondliku kriisi tuum.

Laias mõistes vajab majandus julgeoleku tagamine senisest kvalitatiivselt teist lähenemist nii teaduse kui rakendustasandil. Vastava tehnilise kaadri koolitamisele peab järgnema nende süsteemne rakendamine ühiskonnaarengusse. Meil toodetakse aga kahuriliha võõrkapitali valvuriteks. Riigiaparaat on otsib aga võimalusi selle poliitkelmuse legaliseerimiseks. Ühiskonnas on kujunenud olukord, mille kohasel teisitimõtlemise alged on alla surutud ja meedia kiidab vaid oleviku võimu.

Hea poliitika on vaid see, mis allub valitsevale suundumusele. Meil on vaja vaid sõjasangareid valgetel hobustel ja nende vahelist võitlust (konkurentsi), mitte arengut. Sangarite naeruvääristamisvõimes peitub aga pööbli kvaliteet. Kui ühiskonda harjutada mõtlema vaid kahe vastandliku juhtiva ideoloogilise suundumuse pinnal, siis selline struktuur ei saa olla arenemisvõimeline, kuna selles sõjas puuduvad eeldused millegi uue tekkeks. Sellise mõtlemismudeli süvenemine kinnitab vaid, et riigil on vaja arendada teatava klanni julgeolekut ja heaolu mitte teenindada ja arendada ühiskondlikke vajadusi.

Einar Eiland
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus