Eesti Elu
Mahleri ja Reintamme ühisvõit (1)
Eestlased Kanadas 09 Apr 2009 Eerik PurjeEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     

4. aprillil toimus Toronto Hiina Kultuurikeskuses sümfooniakontsert, milles osalesid Cathedral Bluff Symphony Orchestra (CBSO), solistid Monika Zerbe ja Chantale Nurse ning ühendkoor järgmiste kooride lauljatest: Estonia Segakoor, Hamiltoni Eesti Seltsi Segakoor, Milton Choristers, Orpheus Choir of Toronto ja St. Timothy’s Choir. Dirigeeris maestro Norman Reintamm. Koormeistriteks olid Sonja van de Hoef ja Ingrid Silm. Jutustajana tegutses Allan Stewart-Coates.

Kogu kava koosnes ühestainsast ulatuslikust palast – Gustav Mahleri 2. sümfoonia. See on nõudlik helitöö ja tugevaks proovikiviks igale dirigendile. CBSO esines laiendatud koosseisus, 85-liikmelisena. Umbes 30 neist olid selleks puhuks mujalt „laenatud“. Koorilauljate üldarv oli pisut üle saja.

Mahler, keda on nimetatud viimaseks suureks saksa sümfonistiks, on mõnes mõttes vastuoluline isiksus - Böömimaal sündinud austerlane ja juudi soost rooma katoliiklane. Teda ennast parafraasides – igal pool vähesallitud sissetungija: böömimaalasena Austrias, austerlasena Saksamaal ja juudina kogu maailmas. Äsjase kontserdi järelkajana võiks sellele lisada vastuvaidleva postskriptumi: Hiina Kultuurikeskuses Kanada pinnal leidis ta eesti soost publiku hulgas väga sooja vastuvõtu.

Seda gigantset pala, kogupikkusega umbes 100 minutit, on sageli võrreldud Beethoveni 9. sümfooniaga, seda peamiselt koori ja vokaalsolistide rakendamise tõttu. Selles peegelduvad mitmesugused erinevad meeleolud, nii omased ja iseloomustavad Mahlerile. Domineeriv on surma ja elumõtte otsingu motiiv. Helind algab dramaatilise leinamarsiga. Graatsiline austria ländler meenutab kadunud noorust. Sarkastilise alatooniga tantsuviis vihjab kunstijüngrite mittemõistmisele laiade masside poolt. Ürgvalgus viitab igavese elu suunas, kuni koori, solistide ja orkestri ühistöös jõutakse lihtsa ja lunastava tõdemuseni: suren, et elada!

Dirigent Norman Reintamm eelmainitud proovikivi otsa ei komistanud. Otse vastupidi – see pakkus talle võimalust end muusikalise suurvormi interpreedina mõjuvalt maksma panna. Reintamm võttis väljakutse vastu ja väljus areenilt võitjana. Tema dirigeerimine ilmutas mitte ainult kindlakäelisust, vaid ka head muusikalist maitset. Vahelduvates meeleoludes võis teda näha delikaatselt lüürilisena, romantilisena või jõulisena, kuid alati usutavana. Dirigeerimisviis lihtne, selge ja veenev.

Orkestriheli oli nauditavalt puhas, dirigendi taktikepile paindlikult alluv. Ka suur ühendkoor oli üllatavalt ühtlane, paar ebakindlat sisseastumist ei suutnud meeldivat üldmuljet tumestada. Mõlemad vokaalsolistid täitsid oma nõudliku rolli hästi ning suutsid mammutansambli hulgas küllalt jõuliselt esile tulla. Saali suurepärane akustika aitas ettekande menule kaasa. Rohkearvuline publik ei koosnenud loomulikult vaid eestlastest, nagu eelpool poetatud märkusest ehk ekslikult välja lugeda võib, kuid kohalik eestlaskond oli esindatud rõõmustavalt arvukalt.

Soliidselt ja sümpaatselt mõjus Allan Stewart-Coates jutustaja rollis. Seletused sümfoonia üksikute osade vahel ei olnud korraldajate lisatud, vaid helilooja poolt ette nähtud, seda helitöö programmilise iseloomu tõttu.

Mahler võitis, Reintamm võidutses. Orkestril on tema juhtimisel ees hooaja viimane kontsert 30. mail ja terve huvitav seeria järgmisel hooajal, algusega novembris. Dirigent on peale Kanada leidnud tunnustust nii Eestis kui Soomes. Julgen siinsetele muusikahuvilistele soovitada külastada eelseisvaid kontserte. Ei oska näha ühtki põhjust, miks prohvet ei võiks olla kuulus ka omal maal.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus