„Ma lõpetan selle jama ära.” Ajakaaslaste meenutuslood Juhan Peeglist
Ajakaaslaste meenutuslood Juhan Peeglist 15 Mar 2015  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Tõnu-Andrus Tannberg
Meid viis kokku esimene
eestikeelne ajaleht
Professor Juhan Peegli nimega puutusin esimest korda kokku ülikoolis, kuhu
ma olin 1981. aastal asunud ajalugu õppima. Mäletan, et mitmel korral
kõneles temast kui meie ajakirjanduse ajaloo varasema perioodi tunnustatud
uurijast Eesti ajaloo loengutes professor Sulev Vahtre. Kuna ka minu juhendaja
professor Herbert Ligi, kelle suunamisel olin hakanud alates kolmandast
kursusest uurima sõjaväekohustuse (eelkõige nekruti- ja maa kaitse väe kohustuse)
ajalugu Balti kubermangude Vene impeeriumi perioodil, oli saarlane,
siis oli meil mitmel korral temaga samuti juttu professor Peeglist.
Keskkooli lõpuklassis olin tõsisemalt hakanud huvi tundma raamatute
vastu ning Tartusse õppima asunud, külastasin üsna tihti Riia tänava
antikvariaati. Ühel päeval sattuski mulle seal kätte professor Peegli raamat
„Eesti ajakirjanduse algus (1766–1857)”, mis oli ilmunud kirjastuses Valgus
1966. aastal. Lugesin seda raamatut huviga ning just sealt sain esimest korda
teada, et 1806. aastal Tartus ilmunud ajaleht Tarto maa rahwa Näddali-Leht
suleti sama aasta lõpus üsna erakorraliste asjaolude tõttu üleriikliku miilitsaasjade
komitee otsusega. See teadmine oli mul meeles, kui ühel varasuvisel
päeval ajalooarhiivi uurimissaalis Liivi tänaval 1806. aasta maamiilitsa kokkukutsumisega
seotud materjale lapates sattusin Eestimaa kubermanguvalitsusele
saadetud impeeriumi siseministri kirjale, millega kubermanguvõimudele
edastati miilitsaasjade komitee otsus ajalehe sulgemise kohta. Kui
ma poleks professor Peegli raamatut endale ostnud ja lugenud, siis jätnuks
ma selle kirja kindlasti tähelepanuta – tollal ei oleks ma ajalehe teemale
tähelepanu osanud pöörata.
Nüüd aga tekkis mul tahtmine ajalehe sulgemise lugu endale pisut
lähemalt selgeks teha. Lugesin uuesti läbi professori raamatu, raamatukogus
tellisin tema kasutatud allikad ning tutvusin põhjalikult ka professor Sergei
Issakovi teemakohaste uurimustega. Kuna aga mitu seika ajalehe sulgemise
loo juures jäid senistes käsitlustes vastuseta, siis hakkasin ka ise tasapisi
ajalehe keelustamise asjaolusid uurima. Mulle sai üsna pea selgeks, et tuleks
Venemaa arhiividest üles otsida miilitsaasjade komitee materjalid. Neid oli
147
mul vaja ka oma magistriväitekirja jaoks, mida kirjutasingi just 1806. aasta
maamiilitsa teemal. Esmalt olin kindlal seisukohal, et maamiilitsa materjalid
on tallel Moskvas Venemaa Riiklikus Sõjaajaloo Arhiivis. Kui aga mul lõpuks
õnnestus sinna arhiivi pääseda, siis oli pettumus suur, sest miilitsaasjade
komitee materjale ei õnnestunud leida. See oli mulle oluline õppetund: olin
arhiivi minnes teinud vähe eeltööd. Ma ei olnud endale selgeks teinud 19.
sajandi alguse valitsemisaparaadi struktuuri ja toimemehhanisme.
Koju tagasi jõudnud, parandasin selle vea ja tegin endale 19. sajandi alguse
Vene impeeriumi valitsemiskorralduse põhjalikult selgeks. Seejärel ei olnud
kahtlust, et maamiilitsa dokumente tasuks otsida Moskva asemel hoopis
Peterburist Venemaa Riiklikust Ajaloo Keskarhiivist, täpsemalt seal asuvast
politseiministeeriumi arhiivifondist. Sinna arhiivi sain minna aga alles 1994.
aasta sügisel. Vahepeal kaitsesin 1992. aasta märtsis oma magistriväitekirja,
misjärel jätkasin õpinguid doktorantuuris teemal „Maakaitseväekohustus
Balti kubermangudes 19. sajandi 1. poolel (1806–1856)”.
Peterburi arhiivi läksin suurte lootustega ja ei pidanud pettuma. Juba
esimesel arhiivipäeval leidsin politseiministeeriumi fondist kohe üles 1806.
aasta maamiilitsa juhtimiseks loodud üleriikliku miilitsaasjade komitee
dokumendid. Ja kui ma ülejärgmisel päeval sain tellitud materjalid kätte, siis
olin millegipärast kindel, et nüüd leian ka uut teavet esimese eestikeelse
ajalehe kohta. Nii sündiski, kuna juba esimesest säilikust leidsin ajalehe
kümme originaalnumbrit. Usun, et see on üks õnnelikumaid arhiivipäevi mu
elus. Ma olin lootnud leida täpsemat infot, miks ajaleht suleti, kuid originaalnumbrite
leidmine – seda ei olnud ma oodanud.
Siinkohal tasub mainida, et mu käes ei olnud säiliku originaal, vaid
mikrofilm. Kui seda mikrofilmi kerides esimene eestikeelne tekst mulle
ekraanilt vastu vaatas, siis ei tahtnud ma seda esmalt uskuda, lülitasin
mikrofilmide lugeri välja ja läksin jalutasin kümmekond minutit koridoris.
Seejärel läksin uurimissaali tagasi, lülitasin lugeri uuesti sisse ja veendusin
lõplikult, et tõesti on tegemist pikka aega kadunud ajalehe originaalnumbritega.
Ajalehe leitud numbritest koopiate tegemine aga osutus väga keeruliseks,
kuna väidetavalt ei olnud hoidla remondi tõttu võimalik originaalsäilikut
kätte saada. Mikrofilmist koopiaid ei tehtud. Ilma koopiateta oleks olnud
narr koju tagasi tulla ja siin tuli mulle appi tollane arhiivi uurimissaali juhataja
Serafima Varehhova, kes oma vastutusel andis mikrofilmi minu kätte (selleks
pidi ta mikrofilmi hõlma all miilitsavalvest mööda tooma), et ma saaksin
linnas teha vajalikest lehe külgedest fotokoopiad. Lõpuks saingi vajalikud
148
koopiad siiski tehtud. Kodus andsin leiust teada kirjandusmuuseumi
direktorile Krista Arule ja kirjutasin ka lühikese loo ajalehte Postimees.
Ja see Peterburi arhiivileid juhtiski mind kokku professor Juhan
Peegliga.
Mäletan, et leppisime Krista Aruga kokku kohtuda tema kabinetis kirjandusmuuseumis.
Ja kui ma kokkulepitud ajal Krista kabinetti sisenesin,
siis oli seal minu üllatuseks ka Juhan Peegel, kes pärast tervitusi ütles midagi
sarnast: „Ma tahtsin ka seda meest näha, kes lõpuks selle ajalehe leidis.”
Ajasime pikalt ja sõbralikult juttu, kõnelesin oma seiklustest seoses koopiate
tegemisega ja muudest nüanssidest. See oligi minu esimene ja ka ilmselt kõige
pikem isiklik kohtumine professor Peegliga. Mõistagi oli mul selle kohtumise
üle hea meel, ja eriti seetõttu, et ta minusugusesse algajasse ajaloolasse väga
heatahtlikult ning sõbralikult suhtus. Ta oli ülimalt rõõmus, et Tarto maa
rahwa Näddali-Leht ei olnud enam „kadunud leht”. Hiljem kohtusime veel
mitmel ettekandekoosolekul, tegime koostööd esimesele eestikeelsele ajalehele
pühendatud koguteose väljaandmisel (ilmus 1998), vestlesime paaril korral
telefoniga ning korra käisime Kristaga ka professoril tema Annelinna kodus
külas.
Ma olen tänini siiralt
õnnelik, et Peterburi arhiivis
ülesleitud esimene eestikeelne
ajaleht viis mu kokku
pro fessor Juhan Peegliga.
149
Ülo Russak
Head ajalehte teha – see on imelihtne
Olen olnud Tartu Ülikooli tudeng küll ainult kaks talve – talvedega kuuldavasti
mõõdeti vanasti karjapoiste koolitarkust –, aga need talved seal
tarkusesammaste taga on harinud mind paljuski rohkem kui pikad õpinguaastad
mujal. Kuigi ega ka mujal õpitud aastad ole tühjalt püksitagumikku
kulutanud. Õppimine on õppimine. Aga ka õppimisel ja õppimisel on vahe:
neil kahel talvel lävisin enda arvates kahe inimese, kahe haritlase, kahe erudiidi
– nende kahe mehe kohta võib igasuguseid hea pedagoogiga seostuvaid
sünonüüme leida –, keda tahes või tahtmatult alatihti meenutada tuleb. Üks
neist oli keeleteadlane professor Paul Ariste, teine ajakirjanduskorüfee
professor Juhan Peegel. Nemad kaks koos Tartu 8. Keskkooli legendaarse
kirjandusõpetaja Vello Saagega – papa Saagega, nagu teda Tartus kutsuti –
on mõjutanud paljusid mu tegemisi ja valikuid siin elus. Neid kolme meest
ei saa võrrelda, igaüks neist ajas oma rida, kündis oma vagu. Vello Saage rääkis
Vargamäe tegemistest, aga oskas elu Vargamäel siduda meieaegse Eesti
kultuuri, esteetika ja eetika probleemidega nii, et paratamatult küsisid iseendalt:
mis ajas need Andres ja Pearu elasid, elasid nad tõesti sada aastat
tagasi või kemplevad nad nüüd ja siinsamas; professor Ariste rääkis oma
loengutel keeleteadusest, keelte seotusest omavahel, aga rääkis nii, et minusugune
rumal inimenegi pidi aru saama: keelekasutus näitab inimese haritust,
tema maailmapildi suurust; professor Juhan Peegli õpetused olid minu jaoks
kõige praktilisemat laadi: kuidas tuleb teha ja kuidas ei tohi teha aja kirjandust.
Lisaks akadeemilistele õppetundidele ja loengutele seob mind iga Õpetajaga
ka omamoodi iskilik suhe. Papa Saagega arutasime alati üksipulgi
koolikirjandid läbi. Ja need arutelud olid huvitavad: kas kirjandis on paslik
jäljendada analüüsitava autori stiili. Ehk natuke keerulisemalt: kas Balzacist
kirjutades pidi ka kirjutaja laused prantsuse klassiku kombel pikaks venitama,
pikkides need kiillausetega, või kas Tammsaaret analüüsides pidi kirjapilt
olema lühike, täpne ja kujundlik. Vello Saage oli hea stiilimeister.
Professor Aristega seob mind aga eriti kummaline seos. See oli 1973.–
1974. aasta „talvel”, mil ma ülikooli filoloogiateaduskonda päriselt sisse ei
saanudki, aga rektoraat lubas mul jääda niinimetatud vabakuulajaks – kui
150
keegi peaks välja langema, vabaneks koht mulle. Nii hakkasin hoolega
loengutel käima. Et elasin Tähtveres, siis juhtusin vahetevahel koos professor
Aristega Tähtvere mäest üles sammuma. Paul Aristel oli nimede ja nägude
peale haruldane ja üldtuntud mälu. Nii mõnigi kord peatas meid teel täiesti
võhivõõras inimene ja palus – professor Ariste, kas aitaksite meenutada, mis
1939. aastal sellest või tollest inimesest sai. Loomulikult akadeemik aitas,
hakkas oma ammendamatust mälulaekast välja kraamima teadmisi, mida
ainult tema teada võis.
Peale mõnd sellist ühist mäkkeminekut kutsus keeleteadlane mind juba
kohvikusse. Ja kuhu mujale, kui ikka Wernerisse. Ametlikult kandis see
kohvik küll Tartu kohviku nime, aga ametliku nimega ei kutsunud seda keegi,
kõige vähem veel korrektne keelemees ja muidu nimede õigekirja eest seisja
Paul Ariste.
Kui 1974. aasta kevadel sain kutse kroonusse ja seda Paul Aristelegi
mainisin, ütles ta nagu möödaminnes – kui sul seal midagi parasjagu teha
pole, kirjuta mulle. Aadressi ta paraku ei öelnud.
Läks mööda mõni kuu – noorsõduri aeg sai läbi – ja mul polnud maailma
rahu valvavas kroonus tõesti midagi teha. Ju oli maailm Praha kevade ja
Afganistani sõja vahel piisavalt rahulik. Kedagi ega midagi polnud valvata.
Kirjutasin professor Aristele kirja. Oma sõdurielust – õppustest, vandetõotuse
andmisest, vanakeste terrorist noorte üle. Ümbrikule märkisin Tartusse,
Tähtverre, prof Aristele. Enne kui ümbriku kinni kleepisin, kirjutasin post
scriptum’iga alla: ma ei tea, kas see kiri ka kunagi kohale jõuab, puudub täpne
aadress. Küllap kirjutasin nii ka iseenda rahustamiseks. Vaevalt et maailmakuulus
professor ühe vene kroonu noorsõduriga kirjavahetusse astub. Siis
mul hea eneserahustuseks mõelda, et ju ei saanud ta minu kirja kätte.
Ei läinud aga sugugi minu eneselohutust mööda. Kahe nädala pärast
kutsuti mind pärastlõunasel rivistusel ette ja anti ümbrikulaks vastu nina.
Mulle oli kiri. Ja see kiri algas sõnadega: „Ülo, mulle sa võid kirjutada
aadressiks ka ainult Eesti, professor Ariste. Ja kiri tuleb ikka kohale. Nii
adresseeritakse mulle kirjad paljudest maailma paikadest.” – Loomulikult,
kui loll võib üks vene sõdur olla, mõtlesin neid sooje eestimaiseid ridu
lugedes.
Kirjutasime teineteisele sedaviisi – kalendrikuu sisse mahtus postiring
ära – terve aasta. Mina temale vene kroonust, tema mulle vanasõnadest ja
kõnekäändudest, mis kroonu kohta erinevates keeltes tarvitusel. Nii sain
kaudselt tema teadmiste kaudu harida ka teenistuskaaslasi. Nii mõnelegi
151
ohvitserile pakkus see pinget. Kord peale eriti raskeid õppusi kirjutasin
Tartusse Tähtverre kannatustest kroonus. Vastu sain soomlaste üteluse
virisejast ja vingujast mehe kohta: „hän nussiikin itkien”. Ja tõlke juurde –
mõni mees, hädavares, teeb sedasamust ka nuttes. Tuntud professor andis
soome keele abil mõista, et elus võib palju raskemat ette tulla kui ühed
õppused vene kroonus. Tal oli õigus. Nagu ikka.
Kui 1975. aasta jaanuaris kirjutasin, et tulen puhkusele, sain kutse – kui
Tartus oled, astu läbi. Näeme. Ja telefoninumber all.
Helistasin. Natuke kähisev tuttav hääl vastas. Kutsus külla – oi seda
üllatust! – mitte peahoone kateedrisse, kus ma varemgi tema juures käinud
olin, vaid Tähtvere mäele, otse auväärse akadeemiku koju.
Suur maja oli täis mitmes keeles raamatuid. Ja seintel rippusid maalide
vahel uhked kullatud mõõgad – kirjad neil tunnistasid, et professor Paul
Ariste oli mitme Euroopa ülikooli audoktor.
Töölaud tema töökabinetis oli vastavalt tema aunimetustele suur ja vägev.
Sinna me istet võtsimegi – tema laua taha, mina külaliste toolile. Professor
Ariste võttis laualt patsaka veel avamata kirju, näitas mulle. Siis laua nurgalt
teise käega kolm kirja, millest üks tundus mulle kahtlaselt tuttav, ilma margita.
Teisel kahel kirjal olid uhked välismaised margid.
„Igal nädalal saan ma niisuguse paki kirju kogu maailmast,” ta raputas
kaht kirjapakki, „keskmiselt kuuskümmend kirja.” Prof tegi väikese pausi.
Jätkas siis: „Veebruari algul, kui mul oli 70. sünnipäev, otsustasin, et enam
ei vasta kõigile. Lihtsalt ei jõua enam.” Ta pani suurema paki kirju lauale
tagasi, tõstes samas teises käes olevad kolm kirja kõrgemale.
„Nendele kolmele kirjasõbrale otsustasin edasi kirjutada,” ütles auväärne
professor.
Üks neist kolmest ümbrikust, ilma margita, muutus aina tuttavamaks ...
Professor hakkas ette lugema ümbrikel olevaid tiitleid ja nimesid:
Üks neist oli keegi keelehuviline Inglise lord, teine sama auväärset tiitlit
kandev Saksa krahv. Kolmas aga mina, rjadavoi Russak ...
„Vene kroonus juhtub lihtsalt minu jaoks nii palju huvitavat,” ütles
professor selgituseks. „Ja sina oled selle kõik põnevalt kirja pannud. Selle pärast
otsustasin ka sinuga kirjavahetuses edasi olla.”
Nii kirjutasime aastakese veel edasi – siis sai kroonuaeg otsa. Kui Tartus
tagasi olin, kohtusime jälle Tähtvere mäel. Auväärne professor ütles siis:
„Andsin kirjandusmuuseumile hiljuti oma pärandi üle. Ka sinu kirjad. Kui
152
ma ükskord kadunud olen, siis mu pärand avaneb kõigile, võid siis oma kirju
lugema minna.”
Professor Juhan Peegliga kohtusime esimest korda 1982. aastal. Ikka
ülikoolis. Sügisest oli avatud kaugõpe neile, kes tahtsid teise kõrgharidusena
saada veel ajakirjaniku diplomi. Töötasin Edasis maaeluosakonna juhatajana
ja mõtlesin – cum laude diplom EPA majandusteaduskonnast mul küll juba
on, aga ega akadeemiline ajakirjandushariduski liiast ole. Pealegi sai kohe
kolmandale kursusele, punaseid aineid õppida ei tulnud. Edasi toimetus asus
ka kohe üle tee, asi see siis ülikoolis loengutel käia. Kõik sobis. Minust sai
jälle tudeng. Kuigi Tartu üht auväärset sümbolit, sinist teklit, ma endale ei
hankinud.
Ühe esimestest loengutest pidas meile professor Juhan Peegel. Sellest,
kuidas tuleb ajakirjandust teha. Minuni jõudnud ja mulle meelde jäänud
mõtted kõlasid umbes nii: ajakirjanikul võib olla küll suur ego, aga tööd tehes
peab ta selle unustama – ajakirjandust ei saa teha üksinda. Üksi tehtud
ajakirjandust tuleb paratamatult ka lugeda/kuulata/vaadata üksinda. See ei
huvita kedagi. Ei saa teha ajakirjandust ka kahekesi ega kolmekesi. Hea
ajakirjanduse tegemisel tuleb appi kutsuda kõik need, kellele see ajakirjandus
mõeldud on. Lugejad, kuulajad, vaatajad. Tuleb teada, mida nad tahavad,
arvestada sellega. Ja kutsuda nad ise ennast väljendama, omi mõtteid välja
ütlema.
Seegi kord jäi mul kahjuks ülikool lõpetamata – elu viis mu Tartust
Tallinna, teiste tegemiste juurde. Aga mitte eemale Juhan Peegli õpetusest.
Kui ma 1987. aasta jaanipäeva paiku hakkasin Maalehte tegema, otsisin
auväärse professori Tartus jälle üles. Rääkisin, mis keeruline töö mul käsil.
Professoril tundus sellest ettevõtmisest ütlemata hea meel olevat. Maarahvale
mõeldud ajakirjandusest on eesti ajakirjandus alguse saanud, eestlase kui
maarahva mõtteid kandev ajaleht peab jälle tulema, selgitas ta mulle oma
rõõmu põhjust.
„Sa ära mõtle maainimeseks ainult traktoristi või lüpsjat, kündjat või
külvajat,” ütles professor. „Maal elavad õpetajad, arstid, haritud agronoomid,
maal tehakse kultuuri, sporti – ürita neile kõigile tegijaile ka Maalehte teha.
Küll nad siis sulle varsti ka appi asuvad. Ja veel – eesti maarahva ajakirjandus
on alati lugejat natuke ka õpetanud, jaganud näpunäiteid. Proovi see
traditsioon elustada,” arvas professor.
Selle viimase suhtes olin üsna skeptiline. Nii Edasi kui ka Rahva Hääl,
153
kus ma siis töötasin, jagasid kohustuslikus korras õpetusi – kunas minna
heina tegema, kunas vilja võtma. Kas siis Maaleht veel kah ...
Professor mõistis mu skepsist. Muigas natuke. „Ma ei mõelnud neid
kohustuslikke kirjatükke ministeeriumilt ja põlluvalitsustelt. Maal on palju
haritud inimesi, kel igaühel on mingid omad nipid, näpunäited, mida võiks
teistelegi jagada. Milline on parim istutuspäev tomatile, milline kuufaas
mõjutab kartuli kasvu. Paljud huvilised on aretanud omi sorte, katsetatakse
viinamarjakasvatusega. Sellistest asjadest ju suurpõllunduses ei kõnelda.”
Hakkasin professori mõtet taipama. Maalehe lugejad võiksid olla ka need
tuhanded ja tuhanded potipõllumehed, kes oma aiamaadel toimetasid. Jätsin
professoriga tänulikult hüvasti. Ja hakkasin rubriigile pealkirja otsima. „Targu
talita” – nii ma mõtlesin ja nii see lehes olema ka sai. Õpetuse ivad said
külvatud lehes kõige tähtsamasse kohta, kahele keskmisele leheküljele. 16
neid lehekülgi siis aga ainult oligi ...
Enne aga, kui esimene leht trükki läks, külastasin veel kord Juhan Peeglit.
Mul oli talle üks soov, üks palve. Tahtsin, et auväärne professor esimeses ajalehe
numbris sõna võtaks, kõneleks maarahva ajakirjanduse rollist ja tähtsusest
eesti ajakirjandusloos.
Professor oli sellist palvet kuuldes alguses natuke üllatunud.
„Kas siis tervitajaid ja tagant utsitajaid vähe on?” küsis ta oma muhedal
moel.
Muidugi polnud neid vähe. Neid nomenklatuurseid. Seda ma teadsin. Ja
nende vastu ideoloogiasekretär Rein Ristlaanega sõdisin. Et Karl Vaino ei
saaks tervet esikülge, nagu partei plaanitses. Esikülg pidi minema Leelo
Tungla originaalvärsside alla. Juhan Peegliga oli mul aga oma plaan. Tahtsin,
et tema ajakirjanduskorüfeena ja eesti ajakirjanduse uurijana kirjutaks meie
ajakirjanduse minevikust, selle tähtsusest ajas ja rahvuse püsimisel. Mina
peatoimetajana tahtsin aga tema artikli all kirjutada vastsündinud lehe eesmärkidest,
suundumustest, plaanidest. Nii ka toimisime. Jagasime Maalehe
esimese numbri 7. lehekülje mõtteliselt pooleks ühise pealkirja all. Juhan
Peegel alustas „Maarahvalehest ...” ja mina lõpetasin „... Maaleheni”. Nii sai
maarahva ajakirjandusloost üks tervik, mida täiendasid toimetuse teiste
ajakirjanike nägemused ja mõtted maaelust. Mõtestatud leht sai.
Ühte lootsin ma Juhan Peeglit esimesse ajalehenumbrisse kirjutama saades
veel – kui algus on vägev, siis on kergem ellu viia ka tema õpetust aastast
1982. Lugejais peab tekkima tunnetus, et see on just see ajaleht, kellega nad
tahavad mõtteid jagada, kellele kirjutada. Ja kui juba auväärne ajakirjandus154
professor kirjutab, siis on ju ühel maakultuurimaja juhatajal või põllubrigadiril
lausa auasi sellises lehes sõna võtta.
Arvan, et palju ma mööda ei pannud – professor Juhan Peegli auväärne
tõuge andis Maalehele võimsa stardi, pani ajusid ragistama mitte ainult
potentsiaalse kirjasaatja, vaid ka tööle võetud ajakirjaniku.
Juhan Peegel lõpetas oma artikli õpetussõnadega, kuidas teha head
ajakirjandust. Ja need olid lehe esimeses numbris kirjas nii.
„Head ajalehte teha – see on ju imelihtne.
Ei tohi kirjutada ebahuvitavatest asjadest, liiati veel pikalt ja igavalt. Kuid ka
lühidalt ja sisutult ei ole sobiv sõna võtta. Ei tohi valetada, isegi siis mitte, kui see
vale on ilus ja roosa. Ei tohi unustada, et oluline on ka (keha)hoiak: kirjutada
tuleb sirge seljaga.”
Nende Juhan Peegli mõtetega see leht startis.
Kui lehe algusest oli aasta möödas ja Maaleht oli tõusmas – või juba
tõusnud? – Eesti kõige suurema trükiarvuga ajaleheks, palusin professor
Peegli koos teise ajakirjandusõppejõu Sulev Uusiga külla lehe toimetusse.
Meil, nagu teistelgi ajalehtedel, oli kombeks koos mainekate erialainimestega
ajalehe sisu vaagida. Mis sai huvitavalt kirja, mis võiks olla paremini. Aastanumber
oli siis 1989, rahvuslik vaim oli pudelist välja lastud. Juhan Peegel ei
arvanud sel kohtumisel enam, et head ajalehte teha on imelihtne, sest aeg oli
muutunud märksa keerulisemaks. Professor ütles, et ajalehte tuleb teha
tasakaalukalt, jäädes samas püsiväärtuste juurde – kirjutada ausalt, kajastada
erinevaid seisukohti ja arvamusi. Kirjutades endiselt sirge seljaga.
Küllap ongi auväärse aja kirjandusprofessori
õpetusivade järgimine
aidanud oma lugejaid hoida varsti pea
kolm aastakümmet ja Maaleht on
meie ajalehtedest nende aastatega ehk
kõige vähem muutunud. Sest põhikontseptsioon
sai juba alguses paika.
Lehekülg Maalehe esimesest
numbrist 1987.
155
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 19 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 20 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus