„Ma lõpetan selle jama ära.” Ajakaaslaste meenutuslood Juhan Peeglist
Ajakaaslaste meenutuslood Juhan Peeglist 29 Jan 2015  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Jüri Valge
Juubeliüllatus õnnestus

Tegelikult olen ma kuulanud ühtainust Juhan Peegli loengut: 1987. või 1988.
aasta kevadel Turu ülikooli Fennicumi esimese korruse auditooriumis. Juhan
ei tahtnud seda pidada, sest ta soome keel oli kasutusvõimaluse puudumise
tõttu roostes, peenikesed kriidid murdusid ja ta oli ilmselgelt närvis. On
siiamaani piinlik, et ta sellisesse olukorda sattumisele kaasa olin aidanud.
Teisalt: 45 minutit kannatust oli vajalik, et ametlikust turismigrupist Turgu
Ilmar Talvega kohtuma põgeneda ning samuti aitas loenguhonorar lühikest
Soome-reisi vähegi inimväärsemaks teha. Mõlema eest oli Juhan äratuntavalt
tänulik.
Enamik Juhanist mällu kristalliseerunust on pärit väljastpoolt otsest
tööelu. Mis ei tähenda, et tema olemus, seisukohad ja käitumine oleksid
tööelus ilma mõjuta olnud. Nii siis, kui reaalne Juhan, muhe naeratus näol,
peahoone trepil vastu astus ja ilmest midagi veel muhedamat ütles, kui ka
siis, kui ta ise enam ei peahoonesse ega mujalegi vastu tulema ei pääsenud.
Headus ja osavõtlikkus – eriti kui seda on sellisel määral, nagu Juhanil oli –
ei saa jääda märkamata ega meelest minna, kuigi konkreetsed sündmused
ununevad.
Saaremaa pered polnud just rikkad ning Juhanil püsis see hästi meeles ka
siis, kui professori- ja akadeemikupalk mõne teise mehe olnut unustama oleks
pannud. Mind puudutab see seoses diplomitööga. Ühena mu pisiuurimuse
kolmest juhendajast kandis Juhan Peegel hoolt töö ajakirjandust puudutava
osa eest. Korraldas mitu sületäit analüüsimaterjali (vanu Edaseid), seletas
žanrierinevusi ja vaidles vastu enda tiitellehele juhendajaks kirjutamisele. Aga
lisaks tegi veel ühe asja: veenis tollase Edasi juhte ühe eksemplari mu tööst
ära ostma. Mida toimetus mu pisikese uurimusega peale hakkas, ei mõistnud
ma siis ega mõista ka praegu, aga ülikooli lõpetavale spetsialistihakatisele oli
saadud honorar suur asi.
Seitsmekümnendate aastate lõpul oli minulgi eesti keele aspirandina õnn
kuuluda kooslusesse, mille moodustasid eesti keele, soome-ugri keelte ja
ajakirjanduse eriharu. Ühine seltsielu kestis aga edasi aastaid hiljemgi.
Mäletan, kuidas ühel ilmselt järjekordse alkoholivastase kampaania aega
langenud sünnipäevatähistamisel eesti keele kateedri tagatoas soovitas
126
professor suure seltskonna ainsa veinipudeli võimaliku võõra puhuks laua
alla panna. Igaks juhuks. „Mina olen selle riigi eest sõdinud ja laua alt jooma
ei hakka!” teatas Juhan ja tõstis pudeli mürtsuga lauale tagasi.
Korra olime Juhaniga lahkunud kolleegi haiglast aulasse loorberite vahele
toomas. Ei tea, miks, aga kitsas ruumis olnud kirstu pidi kombekohaseks
väljakandmiseks ümber keerama, mis oli piisavalt ebamugav. Koguni sel
määral, et mõned meeskonnast olid valmis traditsiooni rikkuma. „Siit ilmast
minnakse, jalad ees,” oli Juhan kõigutamatu. Ümber me selle kirstu keerasime
ja ilmselt on taganeda soovinuilgi nüüd kergem olnule tagasi mõelda.
Väitekirja kaitsmise peod olid kaheksakümnendatel keelatud – nii sooviti
vältida dissertandipoolset oponentide, nõukogu jt „tänamist”. Kuna kaitsesime
Valve-Liivi Kingisepaga oma kandidaaditöid 1982. aasta detsembris, siis
tähistasime talve saabumist ... Tähtsa sündmuse puhul etendasid kolleegid
Valve-Liivile ja mulle mõnusa väitekirjadeteemalise elava ajalehe. Juhan tegi
kõik enda ja teiste rõõmuks kaasa. Mäletan, kuidas ta minu dissertatsiooni
mõtte tabavalt kokku võttis: tema on keele – eelkõige selle koondlause – nagu
kontmehe tükkideks lahti võtnud ja siis jälle kokku pannud.
Korra olen Juhanil Saaremaal Türna talus külas käinud. Pooleldi kokku
lepitud see kohtumine oli: meil oli pudel šampanjat, Juhani abikaasa tõi
kambrist lastevorsti ja leiba. Mäletan, kuidas kork kõrge kaarega üle talumaja
lendas; Juhan ütles muidugi midagi suurtükiasjanduse kohta. Rääkisime
maast ja ilmast, kindlasti keeleuuendusest. Igal juhul vaatan praegugi, kui
Kuivastu ja Kuressaare vahel Türnale viivast teeotsast mööda sõidan,
minevikku – justnagu võiks Juhan sealt käänaku tagant veel välja astuda.
Omamoodi lugu oli Juhani 60. sünnipäevaga. Ega ta neist tähistamistest
suurt hoolinud, aga seda mõistis küll, et päriselt mööda hiilida neist ei saa.
Teised jälle püüdsid sündmuse üleelamist Juhanile võimalikult mugavaks
ning heas mõttes üllatuslikuks teha. Vähemalt üks kord tuli üllatus kindlasti
välja. Aula mööblipaigutus oli siis teistsugune: istuti parema küljega akna
poole, ees vasakul oli kõnepult ning ees keskel poodium. Vabadussõja poisid
olid Leniniga asendatud. Sain dekaanilt ülesande ja ilmselt küllalt suured
volitused poodium Juhani sünnipäevale sobivaks kujundada. Kusagilt saime
hiirekõrvul kased, ülaseid ja nurmenukke käisime paari üliõpilasega Tartulähedasest
metsast korjamas ning kadakad tõin põhjarannikult. Saaremaa
meenutamiseks oli vaja ka kive, ning need – papist küll, aga muidu nagu päris
– tõi ja ühtlasi pani kogu kompositsiooni kaunilt kokku tollane Vanemuise
peakunstnik Meeri Säre. Enne aga oli pikk vaidlus aula komandandiga, kes
127
kogu ettevõtmise tahtis ära keelata: „Kunagi pole nii tehtud.” Üldine arvamus
oli, et kui oleks mõne teise mehe juubeliga tegu olnud, ega siis kaski ja
kadakaid aulasse oleks lastud. Juhani nime ja Saaremaa vastu aga kõikvõimas
komandant argumente ei leidnud. Luba tuli ja Juhan oli siiralt rõõmus. Kui
läksime hiljem kokku lepitud ajal kujundust maha võtma, palus komandant
selle veel üheks päevaks üles jätta – järgmine juubilar oli seda ka endale
soovinud.
See oli mitu-mitu aastat hiljem, kui juba Haridus- ja Teadusministeeriumis
töötasin. Üks kena ülikonna, lipsu ja suure portfelliga mees oli ise kohale
tulnud ja soovis tähtsas küsimuses ministriga kokku saada. Viimasel polnud
aega ning külaline suunati sujuvalt kantsleri jutule. Sealt edasi asekantsleri
kabinetti ning katsetati ka mõne osakonnajuhatajaga. Kui kohtumissoov
minuni jõudis, polnud mul seda enam kellelegi edasi anda ning nii istusimegi
külalisega ministeeriumimaja keldris, kohvitassid ees, ja arutasime teemal
E=a². E tähendas eesti keelt ning probleem oli a määratlemises – selle
õnnestumine pidi tagama kõigi eesti keele probleemide eduka lahendamise.
Vestlus käsitles kogu laia probleemistikku ning ulatus Kristuse juurest
relatiivsusteooriani, vahepeal ka eesti keelt puudutades. Ega külaline otseselt
midagi palunudki, soovis ainult oma mõtetele toetust ja tehtule tunnustust.
Varasemad pöördumised ja nendele kirjutatud ametimeeste resolutsioonid
olid ilusasti paksu kausta köidetud. Heal meelel näitas ta seda mullegi ning
EKP keskkomiteele, Teaduste Akadeemiale jt tehtud pöördumiste hulgas oli
ka Tartu Ülikoolile adresseeritu. Ning sellel hoogsa ning unustamatu
käekirjaga tekst: „Palun seda maailmaajaloolise tähtsusega tööd igal võimalikul
viisil toetada.” Kuupäev ja allkiri – muidugi Juhan Peegel.
Head ja aktiivsed ajad ei kestnud ka Juhani puhul igavesti. Sattusime
Annelinnas lähestikku elama ning autoga liikujana aitasin mõnikord Peeglidki
peahoonesse või vanasse kohvikusse mõnele üritusele. Liftita korrusmaja
pantvangistusest need vähesed autosõidud haigete jalgadega Juhanit muidugi
ei päästnud. Meelde on jäänud tema abi tõrjuv tagasihoidlikkus („Ah, mis
nüüd minu pärast autot kinni pidada!”) ning tänu, kui ta pärast sõitu valmistus
trepist tõusma. Aste-astmelt.
Viimane kohtumine Juhaniga oli 2006. aasta jaanuaris. Olime just
asutanud Wiedemanni keeleauhinna laureaatide annetuste toel Wiedemanni
fondi „eesti keele õppe ja rahvusliku kasvatuse toetuseks”. Kõigi auhinna
saanutega tuli rääkida ning kõigi ühisel jõul fond tehtigi. Kui mõnikord läks
selgitus- ja põhjendusjutt päris pikaks, siis Juhan tabas mõtte lennult:
128
„Loomulikult toetan!” Probleem oli vaid selles, kuidas tema annetus kohale
jõuab, sest jalad olid veel viletsamaks läinud ning maja kõrgus polnud
vähenenud. Läksin Juhani poole raha järele ja istusime juttu ajades tunni
kindlasti. Peamiselt rääkis Juhan. Meelde on jäänud, kuidas ta meenutas
kannuste kõlinat, kui Ropka mõisas asunud väeosast virgatsina iga päev
mööda munakivisillutisega Tähe tänavat Barclay platsil asunud staapi ja tagasi
astus.
Kannuste helinat pole ma kunagi kuulnud. Aga usun ette kujutavat,
milline see oli, ning seostan Juhanitki enda jaoks selle kauni vaikse sooja ja
kestva meloodiaga.

129
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus