Eesti Elu
LÕPETAGEM AJALOO VÕLTSIMINE (4)
Arvamus 25 Nov 2011 Harri KiviloEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Äsja teatas Läti Vabariigi peaminister, et tema valitsuses olevad rahvuslasi esindavad ministrid, kes senini on Läti leegionäride päeva tähistamisel osalenud, enam seda teha ei tohi – lääneriikide ja Venemaa tungival soovil.

Eestis pole ükski minister ega president püüdnudki osaleda nende eesti meeste tegude avalikul meenutamisel, kes a. 1944 lääneliitlaste abi tulekut uskudes punaarmee vastu kangelaslikult võitlesid. Seitsmekümne tuhande mehe teod, kes oma elu kaalule pannes püüdsid takistada punaarmee Eestisse tungimist, on senini kõigi Eesti võimulolijate ja avaliku meedia poolt olematuks vaikitud. Väidetavalt on enamus vaikijaist siiski teadnud, et Saksa mundri kandjad oleksid meeleldi kas või tsiviilriietuses venelaste vastu võidelnud, kui nad vaid kusagilt oleks relvi ja laskemoona saanud. Kuid lääneriikides isikliku lugupidamise saamise nimel on toonase olukorra teavitamisest alandlikult loobutud. Isegi niivõrd kuulekate „sõprade soovituste“ täitjatena, et Saksamaa mobilisatsiooni eest Soome põgenenuid ja 1944. a septembris vabatahtlikult tagasi Eestisse võitlema tulnuid pole vabadusvõitlejatena avalikult austatud. Enda õigustamiseks on seletatud Saksa mundri kandmist sakslaste sunnina - vabatahtlikult poleks mitte keegi läinud punaarmee sissetungi takistama!

Soovijail on tõepoolest võimalik Saksa mobilisatsioonikutsetele viidata. Kui a. 1943 oleksid lääneliitlased kindlalt teatanud, et läände rühkivad venelased Eesti piiridel peatuvad ja edasi ei tungi, siis oleks enamus mobiliseerituid ilmselt metsadesse varjunud ja Soomepoisid poleks Eestisse võitlema tulnud. Seda teadet ei tulnud ja nii täideti mobilisatsioonikäsk paremini, kui sakslased lootsid – sest toona pidasid Eesti rahvas ja riigimehed sissetungivate Vene vägede takistamist vabadusvõitluseks. Tõde on seegi, et punaarmee vastu võideldi vihaselt veel siis, kui osa Lõuna-Eestit oli juba „vabastajate“ poolt vallutatud.

N. Liidu koosseisu vägivaldselt liidetud riigi (ENSV) Eesti Vabariigiks reformeerimise 20 a vältel pole mitte keegi riigivõimu nimel toimijaist suutnud (või tahtnud?) maailmale mõjuvalt selgitada miks eestlased pidid oma vabaduse kaitsmisel kandma Saksa mundrit. Eestlaste vabaduse eest võitlemise olematuks vaikimine on võimaldanud ikka veel holokausti põhjustajaid otsival fanaatilisel organisatsioonil valelikult süüdistada Eesti riiki juutide hävitamises ning vähemalt kaks USA suursaadikut Eestis on avalikult manitsenud eestlasi mitte heroiseerida Saksa mundrit kandnute võitlusi. Ilmselt pole ei ameeriklasi ega teisigi meie sõpru teavitatud sellest, et eestlased ei ole Sinimägede lahinguid meenutavatel kokkutulekutel Saksa mundri kandmist, vaid punaarmee vastu võitlemist tähistanud.

Natsi-Saksamaa kuriteod on maailmal teada, nende tegijate üle on kohut mõistetud ja Saksamaa on aastakümnete vältel süütult hukatute ja kannatanute arvel suuri hüvitisi tasunud. N. Liidu inimsusevastaste kuritegude tõttu hukatute ja kannatanute arv on kordi suurem ja nende laastav võimuaeg oli natside omast kümme korda pikem. Nende kuritegude tegijaid pole kohtusse toodud ega tehtu eest karistatud. Mitte ühelegi isikule ega riigile pole tekitatud kahjusid hüvitatud. Kuid mitte ainult – N. Liidu ja tema õigusjärglase Vene Föderatsiooni valelikke kinnitusi, et N. Liit vabastas Euroopa natside okupatsioonist on ilmselt kogu maailm vaikivalt õigeks kiitnud.

Ometi on teada, et lääneliitlased vabastasid Lääne-Euroopas sakslaste poolt okupeeritud riigid. Nad oleksid võinud suurema vaevata vabastada kui mitte kõik, siis vähemalt osa okupeeritud Ida-Euroopa riikidest, kuid kokkuleppel Staliniga olid Roosevelt ja Churchill lubanud lääneliitlaste väed Elbe jõe joonel peatada. See kokkulepe võimaldas Stalinil täita osa oma juba enne Hitleri võimule tulekut koostatud kavast: kõigi maade proletaarlased ühendada N. Liidu võimu alla. Nõukogude Liidul oli õigus väita, et nad osalesid Natsi-Saksamaa hävitamises, kuid täiesti võimatu on toimunud sündmuste varal järeldada, et N. Liit oleks ainsagi Euroopa riigi vabastanud.

Stalinil oli juba enne Molotov-Ribbendropi lepingu allkirjastamist kava allutada ja N. Liidu alluvusse jätta võimalikult suur osa Euroopast. Selle eesmärgi ta saavutas ja seda ei ole võimalik Euroopa vabastamiseks pidada. See on ajaloo jäme võltsimine.
Ameerika Ühendriikide sõnaka presidendi Ronald Reagani poolt kurjuse impeeriumiks nimetatud riigi lagunemise käigus suutsid Balti riigid N. Liidu okupatsioonist ja anneksioonist vabaneda.

Nõukogude Liidu poolt Eestisse ja Lätisse väga suurel arvul saadetud kolonistide tagasi viimise asemel on Vene Föderatsioon Eesti ja Läti Vabariike pidevalt süüdistanud venelaste ahistamises. „Ahistamiseks“ on põhiliselt peetud seda, et mõlemad vabariigid võtsid kolonistidelt okupatsiooniaegse õiguse ametiasutustes tööd saada ilma kohaliku keele oskuseta. Täiesti alusetud ahistamise süüdistused ning Teises maailmasõjas punaarmee vastu võitlejaid natsideks tembeldamine lubavad järeldada, et Venemaa pole oma impeeriumi taastamise soovi minetanud. Et too soov rahumeelsel teel teostuks, on „meie sõpru“ pimesi uskuvaid Eesti riigijuhte mõjutatud loobuma kõigest, mis oma kodanike, eriti aga noorte, rahvuslikku iseteadvust võiks arendada. Oma vabaduse eest võitlemist on kõikjal peetud aateliseks tegevuseks ja selle võitluse võite ja kaotusi on rahvusliku iseteadvuse arendamisel alati väga tähtsaiks peetud. Senini Eestis tehtu ja ajakirjanduses avaldatud põhjal on ilmne, et nii kaua, kui N. Liidu kuritegusid ja nende tegijaid ei ole kohtulikult menetletud, ei julgeta Eestis iseseisva rahvusriigina toimida ega Eestile tehtud kahjude hüvitamist nõuda. Ilmselt ollakse veelgi vähem nõus algatama liikumist Euroopa lähiajaloo võltsimise lõpetamiseks.


Eesti ja teiste N. Liidu haardesse jäänud Euroopa riikide pagulastel õnnestus maailmale selgitada miks punaarmee vastu toona võideldi ja miks pagulusse tuldi. Ka praegu on USAs, Kanadas, Rootsis ja Austraalias veel küllalt palju eestlasi, kes võiksid olla valmis kummutama Vene Föderatsiooni valelikud kinnitused Euroopa vabastamise kohta. Nõukogude Liidu inimsusevastaste kuritegude rahvusvahelise kohtu ette toomine kinnitaks tulevastele teisi rahvaid allutada ja valitseda tahtjaile, et rahvaste õigust ja õiglust ei või ega saa keegi väärata.

Euroopa lähiajaloo võltsimise peatamiseks vajaliku „Nürnbergi“ korraldamise nõuet pole üllatavalt ükski riik soovinud algatada. Sellega saaks hästi hakkama N. Liidu võimu all kannatanud rahvaste võõrsil olevad kogukonnad ja aatelised kodanikud – oskuslike kampaaniate korraldajate juhtimisel. Musta Lindi Päeva korraldajad võiksid olla selle, ajalooürikutes kuldses kirjas kauaks särama jääda võiva liikumise, algatajaks ja läbiviijaks. Teades N. Liidu poolt hõivatud ja nüüd sellest orjusest pääsenud riikide tänaste võimukandjate põhimõtteid, ei saa liikumist algatada oma isamaa vaid asukohamaa kodanikena, kaasates võimalikult palju prominentseid asukohamaa kommunismivastaseid isikud.

Uue Nürnbergi kohtu otsused saaksid julgustada ka Eesti poliitikuid ja ajakirjandust oma kodanike, eriti noorte, rahvuslikku iseteadvust arendama. Siis võib isegi koita see päev, kus riigikogu ja valitsus ei küsiks enam seadusi ja määrusi koostades kõigepealt: „mis venelased sellest arvavad?“.

Kui jääb püsima Venemaa levitatav Euroopa vabastamise müüt ja eestlaste võitlemist punaarmee vastu enam ei mäletatagi (tänu tänaste riigijuhtide vaikimisele), siis tänased ja homsed noored ei saakski tajuda, et eestlased on ammustest aegadest alates soovinud omal maal peremehed olla ja selle õiguse eest on vajaduse korral kangelaslikult võideldud. Omapärata maa, mille vabaduse eest pole vapralt võideldud, ei õhuta kedagi seda maad kalliks pidama.

Inimõiguslastel tuleks mõista, et omal maal peremees olemine ei ole vastuolus koloniste käsitleva rahvusvahelise konventsiooniga ega seaduste ja tavadega, mida rakendati okupatsioonieelses Eestis teistesse rahvustesse kuuluvate kodanike suhtes – nii põlisrahva kui sisserändajate tõekspidamisi austavalt.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus