„Kurski“ telgitaguseid
Ajalugu 14 Mar 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Kuigi Peter Truscott oma raamatus „Kursk“ keskendub samanimelise Vene allveelaeva hukkumisele, on kirjanik käsitlenud ka Vene sõjaväe telgitaguseid. Oscar II tüüpi „Kursk“ oli Venemaa kaasaegne lipulaev, kus meeskonna heaolu eest hästi hoolitseti. Nii oli allveelaev varustatud näiteks saunaga ning 6-meetrilise ujumisbasseiniga. Ka 118 meremehe majutus oli igati ajakohane – ohvitseridel oma kajutid ja madrustel isiklikud koikud.

Selle põhjal võiks arvata, et Vene merevägi oli ja on jõuline ning igati ajakohane sõjaväe koostisosa. Tegelikkus on aga teine – esineb puudusi, millised tuletavad meelde Potjomkini küla omapära. Allpool veel mõningaid tähelepanekuid raamatust.

Allveelaev sai oma nimetuse Lõuna-Venemaal asuva linna järgi. Selle au eest pandi linnale kohustus laeva varustada puuvilja ja värske juurviljaga. Nimeline side linnaga tiivustas ka suhteliselt suurt hulka vabatahtlikke liituma mereväega. Kurski linnale pandud kohustus varustada omanimelise laeva meeskonda toiduga viitab sõjaväe juhtkonna võimetusele oma alluvate varustamisel kõige algelisemaga – toiduga.

Allveelaeva kodusadamaks oli põhja pool polaarvööndit asuv 20.000 elanikuga sõjaväelinn Vidjajevo, kus elamistingimused olid allpool igasugust arvestust. Nooremad ohvitserid pidasid kahetoalist korterit luksuselamuks. Ehitised ei olnud tuulekindlad; seintel ja laes levis hallitus ning talvel langes toatemperatuur tihti külmumise piirini. Kui allveelaev oli sadamas, avanes meeskonnal võimalus oma pere võtta paariks päevaks allveelaevale sooja.

Perekondade olukorda raskendas ebakorrapärane palga maksmine. Tihti tuli elada mitmeid kuid sõna tõsises mõttes „veel ja leival“, kuni riik leidis raha oma eliitmereväelastele palga maksmiseks. Et oma peret elatada, olid mitmed ohvitserid sunnitud teenima elatisraha taksojuhina või öövahina. Kuid hiljem olevat olukord paranenud. Peale avalikke nõudmisi maksti„Kurskil“ hukkunute peredele kahjutasuna umbes 20 aasta palk.

Väga üllatav oli lugeda Vene mereväe suutmatusest sukeldumise alal. Allveelaev hukkus 108 meetri sügavuses, kuid vene tuukrite sukeldussügavuse ülemmääraks oli 100 meetrit. Vene mereväel ei olnud sügavsukeldujaid. Tänapäeval Põhjameres õliplatvormidel töötavad sukeldujad ületavad iga päev100 meetrit ja tegutsevad tihti 300 meetri sügavusel.

Lisagem, et kui Vene mereväe sukeldujad olid amatöörsukeldujate tasemel, poleks Norra ega Inglismaa elukutselistele selline sügavus valmistanud mingeid raskusi.

Teiseks üllatuseks oli vene tuukrikellade (mini-sub) puudulikkus. Isegi peale liitumist „Kurskiga“ ei suudetud avada päästeluuki. Vene mereväe põhjendused raskustest tugeva hoovuse, puuduliku nähtavuse ja luugi vigastuste kohta osutusid hiljem Norra sukeldujate kinnitusel ekslikeks. Näib, et Vene merevägi ei tahtnud omaks võtta professionaalsete sukeldujate ja päästekellade puudumist. Aluse uppumise ühe põhjusena on esile toodud ka lohakust ülesannete täitmisel ja sõjaväelist korralagedust.

Seoses „Kurski“ uppumisega võime taas täheldada N. Liidule omast õnnetuse salgamist ning salatsemist; puudujääkide eitamist, eksimuste varjamist, ebaõigeid selgitusi jne. Salastatusel näib olevat kõrgem väärtus kui inimelude säästmisel – seda isegi siis, kui tegemist on erioskustega ja kogemustega mereväelastega.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus