Eesti Elu
Kotkajärve legend vastabki tõele (II) Tammetõru tarkus
Eestlased Kanadas 08 Sep 2011 Sirje KiinEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Kotkajärve metsaülikooli nädala teine pool oli palju päikselisem. See võimaldas ette võtta osava Robert Hiisi juhtimisel kanuusõite kopratammede juurde, aga ka nautida kõiki muid vee- ja saunamõnusid.



Mul õnnestus ujuda esimest korda elus koos ussiga Kotkajärve selges, pehmes, siidises vees vesirooside vahel. Alles pärast kuulsin, et siinsed ussid ei ole mürgised. Ärkasin varahommikul valju linnulaulu saatel, nägin ära Kanada salapärase rahvuslinnu, see on loon – jääkaur, põliskanadalaste müütiline lind, kes jätab ülipikalt vee all ujudes kummalisi jutte veepinnale ja kes ujub ka Kanada metallrahal.

Imepisikesed vöötoravad sööstsid metsaradadel sõnajalgade vahel. Väga heleroheline, tumedate täppidega konn jäi mulle rahulikult kaamera ette poseerima. Metsas kasvas nii palju erinevaid seeni, mõned mulle tuntud, aga veel rohkem tundmatuid. Kotkajärve kaljudel kasvas imeilus heleroheline samblik, mis koosnes otsekui rohelistest tähtedest.

Ühe loengu ajal, mil parajasti arutasime suure tammepuu all finantsist Tiina Kõre juhtimisel meie perede toimetulekut Eesti majandusliku eduloo taustal, kukkus mulle priske tammetõru otse lagipähe. Hoian tõrutalismani hoolega tallel: loodan, et tõrutarkus mõjub soodsalt Eesti perede heaolule, mille pärast Kotkajärvel tõsiselt muretseti ja võimalikke tulevikuplaane peeti.

Loodus oli Kotkajärvel tõesti tähelepanu keskmes: tänavused lektorid Mart ja Fred Jüssi korraldasid metsas looduse tundmise ja kuulatamise retki, õpiti hindama metsavaikust, mis polegi päris vaikus, vaid just nimelt eriline metsa vaikus, mida BBC on palunud Fred Jüssil Eesti metsades lindistada ja Inglismaale saata kui haruldust, mida mujal maailmas enam ei leiduvat.

Hamiltoni rahvusvahelises firmas Geodigital International töötav tarkvarainsener Olavi Kelle tutvustas Kotkajärvel digitaalset kaugseiret (remote sensing), näidates värvikate slaididega, kuidas satelliitidelt jälgitakse murettekitavaid muutusi meie planeedil: kuidas kaovad troopilised vihmametsad, kuidas Põhja-Ameerika metsad asenduvad linnadega, kuidas suurte linnade asfalteeritud maapind ei lase vihmavett läbi ja millised on selle protsessi tagajärjed loodusele jne. Olavi juhtimisel mängiti looduses geopeitust, õpiti maastikul orienteeruma. Kanada sünoptik Mark Alliksaar tutvustas kaasaegse meteoroloogia põhimõtteid ning võrdles Ontario ning Eesti ilmastikuvaatluste tänast seisu ning erinevusi.

Väikseid rõõmsaid leide veel: Kotkajärve metsaservas avastasin väikese valge ausamba eesti keelele, ilusale emakeelele. Lipuväljaku servas toretses hiigelsuur Muskoka aiatool, mida kohalik Kanada ettevõte valmistab ja kuhu oleksime mõnusasti võinud kogu metsaülikooli rahvaga peale istuma või seisma mahtuda. Mõtlesin seda hiigeltooli vaadates Eesti jt arenenud lääneriikide liigsuurele ökoloogilisele jalajäljele ja sellele, kuidas mina saaksin seda oma argipäevakäitumisega vähendada.

Kotkajärve metsaülikooli oluline osa on õhtused filmiprogrammid, seekord vaadati äsjavalminud Eesti rokkjõmluse filmi „Kormoranid“, Peep Puksi dokumentaalfilmi Marie Underi elust ja luulest „Lauluga ristit“, värsket telefilmi „Mehed unustatud armeest“, mis rääkis neist Eesti sõdureist, kes pärast Teise ilmasõja lõppu sattusid Nürnbergi kohtuprotsessile vangivalvureiks. Muide, üks neist meestest - Mihkel Salusoo oli kohal, ta õpetas nädala jooksul huvilistele eesti kirivööde kudumise kiirelt kaduvat kunsti, milleks ta on ise konstrueerinud nn inkle lauateljed. Henn Kurvits õpetas samal ajal teistele osavnäppudele puulusika voolimist.

Ando Kiviberg pidas loengu Veljo Tormisest kui eesti regilaulu taaselustajast, pani rahva regilaulu laulma ja näitas filmikatkendeid Tormise vägevatest teostest „Meeste laulud“ ja „Raua needmine“. Üliõpilane Slava Shuvalov, kes rääkis ilusat eesti keelt ja osales aktiivselt ka minu eesti keele grupis, juhendas seminari lõimumise ehk integreerumise teemal. Ajaloolane Jaak Prozes pidas põhjaliku loengu Venemaa soomeugri rahvaste saatusest viimase kümne aasta jooksul, kuid tema rahvarohked igapäevased seminarivestlused ulatusid kaugele nii Eesti minevikku kui Venemaa tulevikku.

Ingel Undusk ja Sirje Kiin juhendasid eesti luule huviringe, esimene keskendus nooremale armastusluulele, teine andis lühiülevaate eesti luuleloost erinevate põlvkondade kesksete naisluuletajate tekstide lähianalüüsi läbi alates Lydia Koidulast ja Marie Underist, Betti Alverist kuni Viivi Luige, Doris Kareva, Merca ja Elo Viidinguni. Oli huvitav märgata, kuidas erineva keeletausta ja lugemusega eestlased Kanadast ja USAst, Uus-Meremaalt ja Inglismaalt näevad ja tõlgendavad eesti luulekujundeid, millised sõnad on neile uued ja võõrad, millised tuttavad ja omased. Näiteks avastasid ingliskeelse keeletaustaga luuletõlgitsejad inglise filoloogi Doris Kareva luules inglise laene ja liitsõnu, mida mõnigi eesti filoloog oli varem luuletaja omaloominguks pidanud. Luuleloolise seminari lõpus valisime lemmikluuletuse, neid tuli paljudelt autoreilt (Artur Alliksaar, August Sang, Marie Under, Viivi Luik, Doris Kareva), kuid kõige menukamaks osutus siiski Betti Alveri isamaaline lühipoeem Tuulelapsed. Lõpupeol kandsime ette lemmikluuletustest koostatud luulekavad, Ingeli kava oli lüüriline, Sirje rühma kava oli isamaalis-erootiline.

Täheldasin ka väikseid kultuurierinevusi: kui Eestis laulame lõkke ääres vanu laule ikka enam-vähem umbkaudu peast (kui kasvõi ükski eestlaulja leidub, kes sõnu teab), siis Kanada metsaülikoolis on kõigil korralikult trükitud väiksed laulikud, mida igaüks lõkke ääres pisikese taskulambi valgel veerib; kui Eestis kipub lõkkelaul pärast keskööd pahatihti paisuma rohkem jorinaks, siis kaugel Kanada metsas lauldakse hardalt ja õrnalt, otsekui sordiini all kella viieni hommikul. Isegi vanu üliõpilaste joomalaule nagu Krambambulit lauldi Kotkajärvel hardalt ning nostalgiliselt nagu isamaalaulu. Kas muudab kauge Eesti igatsus siin eesti mažoorsedki laulud minoori? Või on väliseestlaste laulukultuur teistsugune?

Veini degusteeriti küll pea igal õhtul kogenud veiniasjatundja Toomas Merilo juhendamisel, kuid purjus polnud ometi mitte keegi. Kogu nädala valmistas Kotkajärvel suurepärast eesti toitu alates kuulsatest kodustest lihapirukatest ning pankookidest ja lõpetades süldi ning hapukapsastega Ülle Veltmann koos abilistega: Linda Veltmann, Liis McKinstry ja Nick Kazakoff.


Koos Fred Jüssiga imestasime-imetlesime Ameerika ja Kanada eestlaste lahket tänamise kunsti: iga viimne kui asjaosaline sai pika tänutseremooniaga metsaülikooli lõpus põhjalikult ära tänatud. Eestis kipub paraku ikka olema nõnda, et kui midagi ära teed, on vedanud, kui jääd karistuseta. Parimad kodumaised komplimendid on „Pole paha!“ või siis „On hullematki nähtud!“ Põhja-Ameerika mandrielanike sügav tänukultuur ootab endiselt Eestisse eksportimist.

Lõpuõhtut elavdasid rahvatantsijad Leigarite tantsija Eliise Kõre juhtimisel, rahvatantsu oli võimalik õppida ning harjutada kõigil iga päev terve tunni jagu. Muusikahuvilistest tekkis lausa orkester mitme kitarri, parmupillide ja torupilliga Ando Kivibergi juhtimisel. Eesti muusika, eriti regivärss saatis pea kõiki õhtusi koosviibimisi ja jäi meelde kumisema.

On hämmastav kogeda, kuidas praktiliselt kogu teadliku elu teispool maakera elanud eestlased on suutnud pool sajandit alles hoida ühist eesti kultuurimälu, kuidas meie liigutuspisarad tulevad silma ühel ajal ühiste isamaalaulude ja luuletuste lugemisel. Mu silmad võttis kirjuks Kanada eestikeelse ajalehe väljaantud „Eesti Elu tähtraamatu“ lugemine, kus kirjas mitmeid kümneid erinevaid Eesti organisatsioone - Toronto eestlaste kultuurielu tundub olevat peaaegu niisama tihe kui see on näiteks Tartus. Just säärane tugevalt organiseerunud Välis-Eesti kogukond on olnud suuteline 45 aastat järjest korraldama Kotkajärve metsaülikooli, mis on üles kasvatanud mitu põlvkonda üleilmsele eestlusele pühendunud inimesi.

Üks Kotkajärve pikaajalisemaid peakorraldajaid aastast 1967 - Olev Träss - sai tänavu samuti tuhandest tänatud. Olev andis nüüd juhtohjad üle Maimu Mölderile ja Toomas Merilole, kes juhivad järgmist metsaülikooli 2012, ikka augusti kolmandal nädalal, mil Kotkajärve metsas kõlavad taas tuttavad eesti laulud ja pillilood, kus kõneldakse nii võluvalt erinevate aktsentidega eesti keelt, kuid kus räägitakse suure armastusega ikka ühest ja samast: Eesti elust, keelest ja kultuurist, minevikust ja tulevikust.
Mõtlesin Kotkajärvelt tulles Paul-Eerik Rummo luulereale, et eestlane olla saab igal pool, kuid ära ei ela sellest kuskil, ning jõudsin äratundmisele, et tegelikult elab ikka küll - hingeliselt ju väga rikkalt.

Artikli autor kirjandusteadlane Sirje Kiin, PhD, esines tänavu Kotkajärve metsaülikoolis loengutega: „Loodus Marie Underi elus ja luules“ ja „Neljakümne kirja lugu“ ning juhendas nii eesti luule huviringi kui ka eesti keele ringi.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus