Kommentaar: Viimane sõdur (1)
Arvamus 09 Nov 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Öeldakse, et sõda pole läbi enne, kui viimane sõdur on surnud. Ehkki selle üle võib vaielda, on tõsiasi, et käegakatsutav, reaalne pidepunkt kaob iga sõjaga siis, kui viimane sõdur lahkub elavate maalt.

„Kas vabadusvõitlus on lõppenud?“ küsiti kord Eesti Leegioni võitlejalt, Rüütliristi kavalerilt Harald Nugiseksilt. „Ei ole lõppenud. See käib edasi niikaua, kuni viimane sõdur veel ringi liigub,“ arvas ta. Ja küllap tema juba teab.

Sellega seletub ehk ka asjaolu, et suur osa II maailmasõjaga seotud intrigeerivatest faktidest ja arhiivimaterjalidest on rangelt salastatud kuni aastani 2017, mil viimased veteranid peaksid tõenäoselt hauas olema.

Mullu veebruaris suri Eesti viimane vabadussõjalane Ants Ilus, kes läks isatalust paljajalu 17-aastaselt vabatahtlikuna Vabadussõtta, olles valmis Eesti eest oma elu andma. Miks noormees sõtta kippus? Tema matusetalitusel ütles tollane Kaitseväe juhataja Tarmo Kõuts, et Ants Ilus teadis, mida tähendab valmisolek oma riigi eest seista. Kõuts nimetas vabadust „raskelt kättevõidetud hapraks aardeks, mida peab oskama hoida“. Kui palju niisuguse vapra südamega, ennastsalgavaid mehi võib leida tänases Eesti heaoluühiskonnas, on muidugi omaette teema.

Eeloleval pühapäeval, 11. novembril tähistame Kanadas kangelaste mälestuspäeva (Remembrance Day). Siinkohal pole põhjust meie hästi-informeeritud lugejatele selle päeva sisu ja mõtet üle tutvustada ega ümber jutustada. Numbrikombinatsioon 11/11/11, mooniõied ja John McCrae poeem „In Flanders Fields“ räägivad ise enda eest.

Vahtralehemaal elab teadaolevalt veel üks I maailmasõja veteran, John Babcock, kelle elust on äsja valminud telefilm. 23. juulil 1900 sündinud Babcock kasvas üles Kingstonis. 15-aastasena ühines ta armeega ja mõni kuu hiljem kuulus ta juba Inglismaal noorte sõdurite ehk poiste pataljoni. Sõda lõppes aga enne, kui John sai 18-aastaseks, mis tähendab, et lahingusse ta ei pääsenudki. Auväärses eas mees tunneb ikka veel kibedust, kuna ta enda arvates polnudki tõeline sõdur, eesliini võitleja. Ometi on ta siiani tänulik ohvitseridele, kes õpetasid talle eluks ülimalt vajalikke väärtusi – ausust ja distsipliini.

Kui Jaapani seersant Shoichi Yokoi andis alla Guami dzhunglis 1972. a., tõttas ajakirjandus, sh mainekas Time, teda nimetama II maailmasõja viimaseks sõduriks ja temast sai Jaapani rahvuskangelane. Sõjale võis lõpuks ometi punkti panna! Seda niikauaks, kui hiljem Filipiini dzhunglist väljus tema rahvuskaaslane leitnant Hiroo Onoda – mees, kes veetis seal üksinda 29 aastat pärast kaaslaste surma ega suutnud uskuda, et II maailmasõda oli ammu lõppenud. Allaandmine ei tulnud tema puhul kõne allagi. Oma autobiograafias „ No Surrender: My Thirty-Year War“ kirjeldab ta oma elu ebasõbralikus dzhunglis võitluses iseenda ja kogu maailmaga.

See toob muidugi esile ränga ja lõputu teema, et oma riigile ja rahvale pühendunud sõjamehi võib leida igast armeest ja igast riigist. Rahvas peab ja nimetab neid kangelasteks. Ajalugu peab paika panema, kas nad seda tiitlit ikka väärivad. Omamata mingeid kahtlusi Jaapani (ja ka Vene sõdurite) pühendumuses, teame ometi, et nad olid agressorite tööriistad. Olud ja eesmärgid on alati sundinud sõjamehi keerulisi isiklikke otsuseid langetama. Tagantjärele on neid kerge hukka mõista või vastupidi – imetleda. Igaühel on ju oma tõde ja südametunnistus, mille järgi toimitakse. Kord välgutatud vaenukirvest on aga raske maha matta. Meie hulgas liigub veel suur hulk endisi sõjamehi. Kes oskaks jutustada nende elust ja võitlustest peale nende endi? Neid ei mõisteta mitte alati ja tänagi näib, et (sõna)sõjal pole lõppu. Võib-olla kestab see kuni viimase sõduri surmani. Siit ilmast lahkunutega ju enam sõdida ei saa.

Nii Eesti kui Kanada sõjaväelased viibivad täna ränkadel välismissioonidel – mitte oma maa ja rahva pärast, vaid võõra riigi demokraatia kaitsel, riskides seejuures eluga. See on üllas ülesanne, mida samuti kahjuks mitte kõik ei mõista ega heaks ei kiida. Nende kangelastegude maantee algab Iraagis, Afganistanis, kauges Aafrikas või mujal. 11. november on kahtlemata mitte ainult ammuste veteranide, vaid nendegi päev.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus