Eesti Elu
Kommentaar: Tolerantsuse saar juutidele (2)
Arvamus 30 Dec 2008 Imbi PajuEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Imbi Paju, kirjanik
Helsingi


17. detsembril avati Tallinnas Eesti juudi kogukonna majas, kauni arhitektuuriga sünagoogi kõrval, juudi ajalugu käsitlev muuseum. Meil on oma riigi juubeliaasta lõpus võimalus heita värske pilk unustuse hõlma vajanud aja- ja kultuurilukku. See, mida me näeme, äratab imestust; on nagu kaduma läinud pärl, mille väärtus okupatsioonide ajal devalveerus. Nüüd hannuka- ja jõuluküünalde valguses on hea seda sümboolset pärli imetleda, see annab meeldiva tunde ja inspireerib loominguliselt.

Hiljuti rääkis mulle mu hea tuttav, Austria taustaga juudi ajakirjanik ja rezhissöör, kuidas nad olid koos oma isaga Helsingi ülikooli raamatukogu külastades avastanud sealt okupatsioonide eest Tartu ülikoolist evakueeritud juudi kultuuri puudutavaid teatmeteoseid. Selle leiuga koos tekkis neil huvi ennesõjaaegse Tartu vastu. Nad olid imestunud, et Hitleri võimuletuleku aastal 1933, avati Eesti riigi ainsas ülikoolis juudi kultuuri ja keele teaduskond. Taolisi teaduskondi oli tollal Euroopas vaid Oxfordis ja Gambridge’is. Helistasin pärast meie jutuajamist soomlasest juudikultuuri uurijale Simo Muirile, kes on teinud koostööd ka Tartu ülikooliga ja ta kinnitas, et Euroopa, Eesti ja juudi ajaloos on Tartu ülikoolil ainulaadne ja märkimisväärne roll, mis on liiga vähe saanud tähelepanu. Seega on Eesti juudid teinud muuseumi avamisega ära tähelepanuväärse töö meie ühise mälu värskendamisel ja teekonnal ühtsesse kultuurilukku. Muuseumil on ka kolmekeelne virtuaalne osakond http://eja.pri.ee , kus me saame seda mineviku lugu ka kodus interneti vahendusel uurida. Olen seda kodulehekülje aadressi saatnud edasi oma sõpradele erinevates riikides ja jaganud nendega rõõmu eesti-juudi kultuurikillu taasavastamise üle.

Just sealt soovitas mul juudi muuseumi looja, Iisraelist pärit eesti-juudi taustaga Mark Rõbak lugeda 1936. a. Inglismaal ilmunud juudi ajalehe The Jewish Chronicles artiklit Eesti kohta pealkirjaga „Tolerantsuse saar“. Artiklis öeldakse, et Eesti on ainuke Ida-Euroopa riik, kus juutidel lubatakse rahulikult elada ja kus puudub riigi- ja rahvapoolne diskrimineerimine. Kiidetakse 1926. a. loodud kultuuriautonoomiat ja õiget suhtumist rahvusvähemustesse üldse, mis oli selle aja kohta ainulaadne Euroopas. Tsiteeritakse ka ühte Eesti majandusmeest: „Meie andsime juutidele täieliku vabaduse nagu teistele vähemusrahvustele. Juudid on meile tuhat korda tagasi maksnud oma töökuse, ustavuse ja patriotismiga.“ Artiklis tunnustatakse president Pätsi, et ta oma riigis juba eos peatas Euroopas levima hakanud antisemitistliku liikumise.

Muuseumi koduleheküljelt leiame materjali 1918. a. Eesti Iseseivuse Manifesti kohta, mis on suurepärane „võrdsuse“ ja „vendluse“ sümbol, kuna kuulutas, et Eestimaal on kõigile ruumi rahvuslikust päritolust, keelest ja usustunnistusest sõltumata. See lubas juutidele kõikide kodanikega võrdseid õigusi. Virtuaalmuuseumis on lood ja fotod juutide osavõtust Vabadussõjast ja Kaitseliidu tööst ning nende haridusteest, aga ka vilkast läbikäimisest oma kaasmaalaste, eestlastega.

Anna Verschnik ja Eiki Berg kirjutavad, et juudi kultuuriautonoomia Eestis hõlmas hariduslikku ja kultuurilist funktsiooni ja sobis sellisele väikesearvulisele vähemusele, kes asusid laiali ja eeskätt linnades. Juudid elasid Eesti Vabariigis keskkonnas, mis erines Ida-Euroopa tüüpilistest elutingimustest. Nad kogesid sel Eesti iseseisvuse perioodil midagi rahvusliku ärkamise taolist. Teadlased kinnitavad, et Eesti juudid ei elanud Eestis isolatsioonis, nagu näiteks kirjanik Jaan Kaplinski ja mõned teised on mõnikord väitnud.

Koduleheküljelt on ka lood Nõukogude surma- ja sunnitöölaagrite õudustest ja holokaustist, mille vahele Eesti juudid olid surutud.

Juttu on samuti kollaboratsioonist ja reetmistest, mida nõukogude ja natsi-Saksa okupatsioonid esile kutsusid. Neid materjale lugedes tuleb meelde üks ennesõjaaegne dokument juudi kultuuriautonoomia koosolekust, kus selle juht, härra Gutkin kutsub juute üksmeelele ja lõpetama omavahelised tülid, sest Eesti Vabariigis on neil oma identiteedi hoidmiseks head võimalused.

Esimest korda olen ma endale teadvustanud, milliseid suuri valgeid laike nõukogude võimu ajupesu on meie kultuuriteadvusse jätnud. Uurides propaganda ajalugu, mida Nõukogude Eestis partei ja KGB asutuste kaudu viljeldi, kujuneb pilt, kuidas püüti hävitada eestimaalaste mälu ja asendada see ebamäärase rahvusliku häbi, süütunde ja enesevihaga. Terminid „kodanlik Eesti“ ja „Eesti Vabariik“ pidid selles uues narratiivis looma pildi kiratsemisest, viletsusest, ülekohtust, sallimatusest, diktatuurist ja fashismist, millest punaarmee Eestimaa vabastas. Sellest propagandast ja viha külvamisest räägib põhjalikult oma raamatus Helsingi Sanomate endine ajakirjanik Jukka Rislakki artiklis The Case of Latvia. Ta ütleb, et Kremli propaganda on stigmatiseerinud Baltimaad natsimüüdiga, millest on peaaegu võimatu vabaneda, sest baltlased kas ei oska või ei taha sellele vastu seista. Tõsiasjade puudumisel on aga kerge õhutada konflikte.

Osalt tuleneb just sellisest propagandast ka see, et Eesti juudid tunnevad, et praegune Eesti juutkond pole monoliitne. Verschnik ja Berg kirjutavad, et paljudele Venemaalt tulnud juutidele vastandavad end põlised Eesti juudid, kes oli viidud Venemaale vangi- ja töölaagritesse või sõja ajal lihtsalt evakueerunud ja nende järeltulijad, kes tänu kultuuriautonoomiale on end kogu aeg identifitseerinud juutidena Eesti Vabariigis. Vene taustaga juudid on uskunud rohkem nõukogulikke müüte Eestist.

Ühiskonnas, kus ei ole õiget ajalugu, või see on poolikult kaardistatud, on igaühel kogumik mälestusi ja ohtlikuks muutub see siis, kui nende mälestuste kõrval ei ole tõepäraseid fakte. Just populistid ja nende liidrid saavad toetuda sellele mälutühimikule, segades neisse kahtlast mütoloogiat, et ellu viia oma oma vaenulikke eesmärke. Inimestel on teadmatuse tõttu raske end selle eest kaitsta. Pole siis ime, et Tartu ülikooli korporatsiooni peole saabuv noor, esimese kursuse eestlasest tudeng, jäeti ukse taha, oma liiga tumedate juuste tõttu, kuna ta oli uksehoidja meelest juut.

Psühhoanalüütikud ütlevad, et viha teistsuguse vastu on eneseviha ja frustratsiooni väljendus, millest saab vabaneda ainult rääkides ja probleemi asjatundjate abil lahates.

Eesti juudi muuseum on just üks katse asju selgitada. Tema aarded ja materjalid kujutavad lummuse ja mälu võitu mälutuse üle. Ja mis peamine – juudimuuseumi loojad on andnud meie ühisesse narratiivi tagasi ettekujutuse Eestist kui „tolerantsuse saarest“ Euroopas.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus