Kommentaar: Tagasi Eestisse? (4)
Arvamus 13 Apr 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Karl Arro, korporatsiooni Rotalia vilistlane

Rotalia liikmetest on kodumaale tagasi pöördunud kümmekond meest, teist samapalju omavad siin kinnisvara, veedavad Eestis enamiku oma ajast ja käivad üle lombi talvitumas ning jooksvaid äriasju ajamas. Valdav osa on siiski neid, kes lihtsalt külastavad Eestit, tavaliselt suviti suuremate rahvuslike ürituste, näiteks laulupidude ajal või näiteks meie juubelikommerssidel. Miks siiski isegi meie kaasvennad – kahtlemata rahvuslased, tugeva eestimeelse kasvatusega haritud ja edukad Eesti Vabariigi kodanikud – ei kiirusta valdavas enamuses repatrieeruma? Või teistpidi – miks tullakse ja jäädakse ning milliseid probleeme seejuures kohatakse? Vastuse saamiseks intervjueerisin enamikke meie tagasipöördunud kaasvendi, erinevas vanuses ning sotsiaalses positsioonis edukaid inimesi.

Eestisse asumise motiivid on erinevad: vanematel koduigatsus, noorematel sageli lihtsalt teadmine ja kasvatus, et oled eestlane ja sinu koht on vabas Eestis. Alahinnata ei maksa nooremate puhul ka seiklusmomenti – 90-ndate esimesel poolel oli Eesti ühiskond kaugel tänapäevasest põhjamaisest igavusest, oli metsiku lääne stiilis aeg nii poliitikas, äris kui tavaelus. Noorele riskialdis adrenaliininarkomaanile, kel lisaks labidaga julgust, pealehakkamist ja mõistust, oli Eestisse asumine ning siin kiire karjääri tegemine kahtlemata magus võimalus. Vaevalt Kanadas või Rootsis õnnestuks noortel praktiliselt nullist ennast mõne aastaga sama kindlustatuks ja jõukaks töötada. Nii mõnedki kaasvennad tulid noore Eesti riigi teenistusse, tehes läbi kogu pika ja keerulise arengu ühes oma teenistusega. On tuldud ka „tüüpilise väliseestlasena“ pensionipõlve pidama ning lõppeks tsiteerides ühte toredat noort kaasvenda: tulin, sest Eestis on lihtsalt hea elada.

Mõneti üllatav on asjaolu, et sisseelamisel ning argielus praktiliselt probleeme ei esine. Tulijad on teadnud, kuhu nad tulevad ning halbu üllatusi on vähe. Osatakse rõõmu tunda sellest, millest võõrsil puudus: ilus loodus, emakeel, omad inimesed ümberringi. Kui sellele lisada kiiresti arenev infrastruktuur, suhteliselt tugev haridus- ja tervishoiusüsteem ning siiski odavam elu võrreldes arenenud lääneriikidega, pole elukesel Eestis häda midagi. Arvatust vähem on „kodueestlaste“ seas levinud ka vastumeelsus „väliseestlaste“ suhtes. Eestlaste ühtsustunne vähemalt siinkohal rõõmustavalt tugev.

Mis siiski häirib? Eesti keele ja kultuuri kommertsialiseerumine ja amerikaniseerumine. Maitselageduse vohamine, emakeele risustamine russitsismide ning eriti anglitsismidega. Samas ei ole see kindlasti ainult Eesti, vaid kogu globaliseeruva maailma probleem. Kodanikuühiskonna nõrkus, mis väljendub nii rahva passiivsuses ja pessimismis kui poliitilise eliidi korruptsioonis ning küünilisuses: „Juriidiliselt on kõik korrektne! Meie siin Toompeal teame paremini, mida teil vaja on!” Kõik kiruvad valitsust, kuid järgmistel valimistel valitakse ikka samad tegelased tagasi ning kogu tants jätkub vanaviisi edasi. Viisakuse, aususe, eetika ja vastutustunde puudus kõigis eluvaldkondades. Samas räägivad seda ka vanemad inimesed Eestis kui võrdlevad praegust elu ennesõjaaegsega ning ka vanemad väliseestlased, kui võrdlevad oma asukohamaa eluolu “enne ja nüüd”. Ilmselt on siingi tegemist mitte mingi Eestile omase probleemi, vaid üleilmastumise ning massikultuuri vohamisega kaasneva moraalse allakäiguga igas maailma nurgas. Noorematele või kooliealiste lastega tulijatele on probleemiks Eesti suhteliselt tugeva haridussüsteemi jäikus ja kitsarinnalisus. Väljastpoolt tulnutelt nõutakse kohe sama taset ja teadmisi mis kohalikelt, arvestamata nende tausta ja eelnevaid õpinguid. Kahtlemata tekitab see ka parimatele õppuritele raskusi ning sellega seoses pettumust ja trotsi.

Mida Eesti riik peaks tegema repatrieerujate heaks? Pea kõigil väliseestlastel on oma asukohamaal lapsed-lapselapsed, lisaks majad-korterid, tasuv töö, kassid-koerad, golfi- ja tenniseklubid ning ilus terendus õnnelikust pensipõlvest Florida sooja päikese all. Miks peaksidki nad oma ilusa turvalise elu juurest Eestisse tulema? Seda enam, et siiani on riigi toetus tulijatele olnud olematu või piirdunud parimal juhul mõne poliitiku sooja sõnaga konkreetsele isikule konkreetse teo eest. Kõik tulijad on ise hakkama saanud ja oma elu paika loksutanud. Siiski oodatakse riigilt mõistvamat suhtumist, eriti kui ollakse huvitatud jätkuvast eestlaste repatrieerumisest. Vaja oleks eraldi ametkonda, mis abistaks saabujaid eelkõige erineva nõustamisega, aga ka näiteks sobivate töökohtade leidmisel. Samuti on oluline abi keeleõppe korraldamisel, eriti nooremate puhul, kellel teinekord kõnekeelgi viletsavõitu, rääkimata juba kirjakeelest. Eesti riik peaks tegema reklaami suuremates eestlaste keskustes, eriti noortele, selgitamaks elamis-, õppimis- ning töövõimalusi kodumaal. Vanematele inimestele tuleks seletada, et Eesti tervishoiusüsteem pole oluliselt kehvemal tasemel kui nende asukohamaal, elu on odavam, loodus ilusam ja kontesoojendav päike soojal saarel kõigest mõne lennutunni kaugusel ning seda isegi kõige külmemal talvekuul. Rahvuse kestmise seisukohalt ei tohi ära unustada ka neid tuhandeid, kes siit uue iseseisvuse ajal on parema elu otsinguil lahkunud ning teha pingutusi nende kojumeelitamiseks. Eesti võiks siinkohal õppida palju näiteks Iisraeli kogemustest, kus juutide kojumeelitamise ning integreerimise süsteem on arenenud aastakümneid. Teisest küljest on arusaadav, et Eesti riigi selline käitumine, eriti noorte väliseestlaste kojukutsumine, oleks kabelimats eestluse kestvusele välismaal. Ühest ja positiivset vastust eestlaste repatrieerumise probleemile ei saagi olla. See teema on nii lai ning samas vastuoluline, et vääriks käsitlemist eraldi konverentsil, kuhu tuleks kaasata kõik asjast huvitatud osalised.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus