Kommentaar: Samm mineviku taassünni suunas (7)
Arvamus 08 Sep 2006 Vello HelkEWR
    Trüki   E-post   FB     
28. augustil 1914 algas I maailmasõda. Tänavu samal kuupäeval kuulutas Keskerakonna ja Rahvaliidu „murdumatu liit” sõja Eesti näiliselt demokraatlikele funktsioonidele, kasutades ära taasiseseisvunud Eesti poliitikute puuduvatele kogemustele rajatud presidendi valimise seadust.


Eestis on välja kujunenud pikaajaline poliitiline eliit — oligarhia, kellel ei paista olevat tulevikumuresid. See on tekkinud tänu samade juhtpoliitikute korduvale tagasivalimisele, mis on korruptsiooni parim eeldus ja ka Eesti õhkõrna demokraatia suuremaid puudusi. On ka vähe eliiti: puhtalt mõtlevaid intelligentseid silmapaistvaid inimesi, kes võiksid ühiskondlikku mõtet kujundada. Lööb läbi mentaalse okupatsiooni pärand.

Kui veel 1990-ndatel loeti natuke häbiasjaks omada punast minevikku, on see asendunud hoiakuga, mis soovitab minevikus mitte sorida. Riigikogus ja teistes valitud kogudes on mõjuvõimsad endised komparteilased. Pea peale on pööratud suhtumine nõukogudeaegsetes repressiivorganites töötanud või nendega koostööd teinud isikutesse. Unustatakse, et KGB ja muud repressiivorganid olid „partei relvastatud väesalk“, kes allusid kõrgemale poliitilisele juhtimisele. Parteilise struktuuri tippfunktsionääride jaoks on tänases Eestis avatud kõik teed, kuid reainformaator, kes väikese vennikesena allus tolleaegsetele valitsejatele, peab minevikust kaitsepolitseile aru andma või ootab teda paljastamine ja avalik hukkamõist (Jüri Saar, Eesti Päevaleht 8.8.).

Arnold Rüütel oli ju ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees ja ühtlasi ka Eestimaa Kommunistliku Partei sekretär. Sellele organile allus kohalik KGB, vähemalt vormiliselt. Käsule Johannes Hint KGB pihtide vahele võtta kirjutas alla toonane Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe esimene asetäitja Arnold Rüütel (Eesti Ekspress 31.08.). Ja sellel pole mingit tähtsust?

Häbi okupatsiooni ajal tehtud nõmeduste pärast sunnib neid tegelasi otsima õigustust. Üheks eneserahuldamise viisiks on Rüütli ülistamine ja alalõpmatu püüd samastada kommuniste kogu tolleaegse ENSV täisealise elanikkonnaga. Muidugi käib selle taktika juurde teise poole süüdistamine igasugustes surmapattudes, et enda tegemistelt tähelepanu kõrvale juhtida.

Taasiseseisvumispäeva eelses teledebatis nimetas Rüütel tema kritiseerimist „psühhoterrorismiks”. Kas KGB ei tegelnud tema teadmisel valdava osa Eesti inimeste kallal otsese „psühhoterroriga“?

Kõige osavam demagoog on aga Edgar Savisaar. Mälestusmärkidest rääkides jättis ta mulje, nagu oleks tema Partsi asemel Lihula samba paigale jätnud. Suurem osa vaatajaid ei viitsi eriti mõelda ja analüüsida, see ongi tema edu põhjus. Samuti see, et ei võeta kindlat seisukohta.

Ei pühendatud ka tähelepanu Savisaare mitte kinnitust leidnud väitele, et pronksmees olla religioosne kuju, kuna õigeusu kirikukalendris tähistatavat 9. maid langenud sõdurite päevana. See on arusaamatus, sest jutt on vist mitte õigeusust, vaid õigest usust, st vahepeal hingusele läinud kommunismist, mille kirikukalendris pronksmees asendab maha võetud Stalini ja Lenini monumente, nii et tema juures ei leinata langenuid, vaid kaotajate süsteemi, mille sümboliks ta ju ka suurepäraselt sobib. Kaotust tahetakse aga pöörata võiduks, kui fööniks tõuseb mineviku süsteemi uuenimelisest tuhast, ärkab noorenenult ellu. Narva Peeter I samba kaudu rajatakse teed tema aknaraiumise ja eestlaste hävitajate järglaste Lenini ja Stalini rehabiliteerimisele...

Rüütli poliitilises karjääris on üks kõrghetk: kui ta augustis 1991 astus sammu eestlaste ja Eesti Vabariigi kasuks, võttis ülemnõukogu esimehena selle eestimeelseid liikmeid kuulda ja ühines Eesti Kongressi EV riiklikku järjepidevust järgiva joonega ning tunnistas Eesti Komiteega koos EV kui 1918. a loodud eestlaste riigi juriidilist jätkuvust ja faktilist taastamist. See oleks võinud jääda tema viimaseks poliitiliseks sammuks ja rahva ajaloolises mälus lunastanuks see nii mõndagi eelnenust.

See oli ka vastuhakk Savisaare ekskommunistliku Rahvarinde aktiivi ja meedia poolt järjekindlalt propageeritud „kolmanda vabariigi“ ideoloogiale. Nagu Marju Lauristin hiljem meenutas, oli Savisaar tol päeval, pärast taasiseseisvumisdeklaratsiooni vastuvõtmist, omaette nurgas mossitanud. Tema plaanidesse ilmselt vaba ja läänelik Eesti ei mahtunud, oli ta ju selle päevani rääkinud liidulepingust uuenenud NSVLi koosseisus, Narva erimajanduspiirkonnast ja kodakondsuse nullvariandist. Savisaar ei andestanud seda põhimõttelist sammu Rüütlile siis ega ka nüüd.

Vahepealse arengu taustal kerkib ka kahtlus: kas polnud see samm taktikast tingitud? 15 aastat tagasi taasiseseisvus Eesti just rahvuslike tunnete mõjujõul. Seda faktorit aga peetakse nüüd millegipärast tabuks. Siis ei hakatud ju otsima „ühiskondlikku konsensust” ega arvestama ka okupantide esindajate arvamust.

Kui Rüütel sai 2001. a presidendiks, oli see nagu hüvituseks tema kaotusele 1992. Kui talle aga sellest ei piisa, kui ta tahab jätkata, isegi Savisaare hüpiknukuna, kas on see tugev auahnus või näide tema erakordsest kohanemisvõimest? Ta rõhutab ühismeelt, aga laseb end panna kahe partei kokkuleppe garandiks.

Kaitseinglite kõrval on Rüütlile jälle Kadrioru lossi taevaväravaid avava Püha Peetruse rolli üle võtnud Edgar. Ta kantseldab talle Hoosiannat laulvate keskinglite koori ja sunnib neid koos Villu kambaga eirama põhiseadust. Kardavad ausust ja vabatahtlikkust rõhutades äraostmist, aga kuidas saab ausaid ära osta? See on samm tagasi, mitte tuleviku, vaid mineviku ajakohastatud taastulek.

Ajalugu jätkub, seda hindavad praegu poliitikud vastavalt oma süm- ja antipaatiatele, hiljem aga ajaloolased – loodetavasti erapoolikumalt. Aga kuidas saavad mineviku varjud esindada Eesti tulevikku?
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Feb 21 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek
Feb 25 2018 - Üle ilma Eesti kodudes
Kooslaulmine EV100
Mar 14 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus