Kommentaar: Rääkides Balti tiksuvast pommist ja NATO kohustustest (1)
Arvamus 15 Jun 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Juunikuus mõtleme eriti oma maa ja rahva saatusele. See kuu on täis pikitud pöördelisi sündmusi. 5. juunil 1919 algas sõda Landeswehriga; samal ajal, 70 aastat hiljem toimus öölaulupidu kui Eesti taasiseseisvumise avaakord; 14. juunil meenutame 1941. a massiküüditamist ja peame leinapäeva; 15. juunil 1920 võeti vastu EV põhiseadus; 20. juunil 1992 tuli käibele Eesti kroon; 21. juunil 1940 toimus punaarmee toetusel Eestis riigipööre; 23. juunil tähistame võidupüha, 24. juunil jaanipäeva ja EV uus põhiseadus võeti vastu 28. juunil 1992.

Kõik need tähtpäevad väärivad mitte ainult ajaloolaste, vaid meie kõigi tähelepanu. Täna võime tõdeda, et vaatamata pingetele idanaabriga läheb Eestil hästi. Meie iseseisvuse garantiiks on kuulumine transatlantilistesse organisatsioonidesse, kes väljendasid Eestile oma toetust ka hiljutise aprillimässu ajal ja järel. Kõik näib olevat lihtne ja selge; ometi esineb ka teistsuguseid arvamusi ja hääli.

Üks lugeja juhtis meie tähelepanu maineka Cato Instituudi kaitse ja välispoliitiliste uuringute viitsepresidendi Ted Calen Carpenter’i artiklile „America’s Baltic time bomb“, mis algselt ilmus 24. mai South China Morning Post’is. See kirjutis tekitab kõhedust, on kontroversiaalne ja sisaldab isegi valet. Kummaline on ka väljaande valik. Kas Lõuna-Hiina lugejatele pakub tõesti huvi väikestes Balti riikides toimuv? Mida nad meist üldse teavad?

Pat Buchanan hoiatab

Igal juhul peaks kõnealune artikkel meid valvsaks muutma, seda enam, et enam-vähem taolise mõtteavaldusega on esinenud ka endine USA senaator, presidendikandidaat ja analüütik Pat Buchanan. Oma artiklis „To Die for Tallinn“, mis ilmus 4. mail võrgulehel Townhall.com, analüüsib ta Eesti-Vene pingete tausta, öeldes, et mõlemaid pooli võib mõista: „Venelaste silmis, kellest miljonid kaotasid vanaisad ja isad Suures Isamaasõjas, vabastas punaarmee Euroopa natsismist ning nende toodud ohvrit tuleb au sees hoida. Eestlased on aga (nende arvates – toim) kamp tänamatuid tegelasi.“ Ta jätkab: „Eestlaste silmis polnud punaarmee vabastaja. Saanud 1918. a Venemaa alt iseseisvaks, langesid eestlased taas tema ohvriks. Juunis 1940 tungis punaarmee Balti riikidesse, tappis kohaliku eliidi ja saatis tuhanded inimesed stalinlikesse töölaagritesse. Sakslased lõid küll Nõukogude võimu 1941. a Baltimaadest välja, kuid 1944. a tuli see tagasi ja hoidis sealseid rahvaid oma ikkes kurjuse impeeriumi kokkuvarisemiseni. Alles siis sai Eesti taas iseseisvaks ja vabaks.“

„Miks peaksid eestlased au sees hoidma punaarmeed, kes pani nende kallal toime jõhkraid tegusid ning orjastas nad pooleks sajandiks?“ küsib Buchanan ja lisab ootamatult: „Aga miks peaks see Ameerikat huvitama?“

Buchanan selgitab, et kui president Putin peaks otsustama anda eestlastele sõjalise õppetunni, on Ühendriigid NATO liikmesriigina kohustatud käsitlema Venemaa sissetungi Eestisse rünnakuna USA vastu ja astuma Eesti poolel sõtta. Ta nimetab tobeduseks sõjalise garantii andmist kolmele (Balti) väikeriigile, pidades silmas, et Venemaa suudaks USA-le anda 1000 korda vägevama löögi kui näiteks Iraan.

Jääb selgusetuks, kas Buchanan otsib oma mõtteavaldustega isiklikku tähelepanu või kahtleb ta Ühendriikide võimes NATO-kohustusi täita.

Carpenteri tendentslik artikkel

Ted Carpenter’i ülalmainitud artikkel algab ebatäpsusega: seal on juttu Venemaa ja Eesti vahel pingeid tekitanud pronkssõduri eemaldamisest, mitte aga teisaldamisest. Muidugi jääb kaugele Aasia lugejale (ja ka teistele asjaga mitte-kursisolevatele) mulje, et tähtis ausammas kõrvaldati või isegi hävitati.

Carpenter leiab, et ameeriklased võiksid rahulikult Eesti-Vene diplomaatilist võitlust eirata. Tema meelest on NATO põhikirja 5. artikli (rünnakut ühe riigi vastu käsitletakse rünnakuna kõigi NATO riikide vastu) näol tegemist äärmiselt ohtliku kohustusega, mida Ameerika peaks ignoreerima. „Ajal, mil Ameerika kaubandus Aasias kasvab hüppeliselt ning Hiina ja India on kujunemas suurvõimudeks, on Balti riigid küll viimased, kelle huve USA peaks kaitsma,“ leiab ta.

Edasi fantaseerib autor, mis juhtuks siis, kui Moskva viha keeb ühel hetkel üle ääre oma kaasmaalaste kohtlemise pärast Eestis (juttu on kodakondsuse saamiseks nõutavast keele-eksamist ja muulaste diskrimineerimisest) ning ta otsustaks kasutada militaarseid meetmeid Eesti korralekutsumiseks. Analüütik on nähtavasti unustanud, et keeleoskuse nõue kehtib kodakondsuse taotlejate suhtes enamikus riikides, ka USA-s. Võib-olla ei tea ta ka seda, et eesti lapsed pidid nõukogude ajal alustama vene keele õppimist juba 2. klassis ja seda tuli tuupida viis tundi nädalas, s.o. sama palju kui eesti keelt.

„Mis siis, kui järgmine Vene president leiab NATO kohaloleku Baltimaades kui Moskva seaduslikus (rightful) mõjusfääris väljakannatamatu olevat?“ küsib Carpenter. Miks jätab ta mainimata, et Venemaa on tunnustanud Balti riikide iseseisvust, mistõttu nad pole enam ammu Moskva „seaduslik mõjupiirkond“!

Carpenter leiab veel, et sedamööda, kuidas Vene sõjaline ja majanduslik taastumine edeneb, kasvab ta vastuseis läänele, mistõttu USA alalised julgeolekukohustused polevat enam otstarbekad ja võivad Ühendriikidele osutuda hukutavateks – kuni tuumakonfliktini välja. Selles võib ju tõetera olla, aga miks seda stsenaariumi seostada Balti riikidega, veel enam – võrrelda neid ohtliku pommiga?

Carpenter läheb Buchananist kaugemalegi, soovitades koguni elimineerida NATO põhikirja art. 5. Ta arvab ka, et USA poleks kunagi tohtinud endale võtta sõjalisi kohustusi Balti riikide suhtes.
Kuidas saab tunnustatud analüütik nii ühepoolselt ehk teisisõnu, üksnes Moskva vaatenurgast asju käsitleda? Buchanan toob vähemalt esile Moskva ülekohtu ja venestamispoliitika Baltimaade suhtes.

Tõesti – Vene impeeriumi ajad on möödas, arvaku hr. Carpenter mida tahes. Eesti, Läti ja Leedu on täna vabad ja demokraatlikud riigid. Ehkki väikesed, on nad tublid. Võib-olla peaks Ted Carpenter paluma Balti riikidelt vabandust oma ebasobiva võrdluse pärast. Viitsütikuga ehk detonaatoriga tiksuvad pommid nad USA jaoks kindlasti pole!
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus